Oma sõjaväge Eesti Vabariik häbenema ei pea

Kuidas teist sai sõjaväelane?

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ei olnud mul üldse soovi saada ohvitseriks. Eks see Vene aeg jättis oma jälje suhtumises sõjaväkke, nii et igasugune vormikandmine, eriti pärast Nõukogude armeed, oli minu jaoks täiesti välistatud.

Jõudsin Vene sõjaväest tagasi sellisel huvitaval ajal, mil mu vanemad koos vendadega olid Rap­la lähedal Balti ketis. Saabusin otse raudteejaamast, jooksin mööda Balti ketti viis kilomeetrit ja võtsin ketis oma positsiooni sisse – munder seljas ja punased pagunid peal.

Päris huvitav tunne oli.

Õppisite ju algul merekoolis ja siis läksite hoopis TPIsse.

Teadsin väikesest peale, et ma merekooli lähen. Läksingi ja lõpetasin ära. Aga siis juhtus selline lugu, et mu pruut leidis endale uue peigmehe, sellise, kes läks ülikooli juurat õppima ja kelle ees terendas suur karjäär.

Siis mõtlesin, et oota sa, lähen ka ülikooli. See oli nagu natuke kiusu värk ka.

Kaalusin, kas minna Tallinna Tipi-kooli või hoopis Leningradi Makarovi-nimelisse kõrgemasse merekooli mereasjandust edasi õppima. Aga kuna ma ei tahtnud enam vormi selga panna, siis läksin TPIsse. Ja sealt edasi Vene sõjaväkke.

Pärast TPI lõpetamist viis tee uuesti merele, kuni 1994. aastal sündis esimene laps. Olin parasjagu Atlandi peal. Reis kestis veel kaks kuud, ja kui koju jõudsin, ütles naine, et nüüd on meresõidud sõidetud.

Otsisin mõnda aega alternatiivi, kuni kaitsejõudude peastaap pakkus tööd insenerina. Läksin sinna tsivilistina ja tegelesin paar aastat katlamajadega, elektrialajaamadega jms.

Siis mõtlesin, et Vene sõjaväes on käidud ja merekoolis läbitud ohvitseritsükkel, võiksin teha ka kaitseväe ohvitseri eksami ära. Nii sain vormi selga ja esimese tärni peale.

Ja kuidas Saksamaani jõudsite?

Seegi on pika ajalooga lugu. Kuna tahtsin merekooli minna, vahetasin keskkoolis isegi klassi, et inglise keelt õppida. Saksa keel küll meeldis, aga ilma inglise keeleta merekooli ei saanud.

Kaitseväes olles saabus aga ükskord ringkiri, et tulemas on kursused ja kes tahab saksa keelt õppida, peab endast teada andma. Mõtlesin, et võiks täitsa huvitav olla. Omal ajal jäi see ju koolis õppimata.

Aga ma muidugi ei aimanud, et selle kursuse taga on mingi saba ka. Ei olnud nii, et õpid keele ära ja teed oma tööd edasi. See kursus oli seotud ühe toonase Saksamaa projektiga ning pärast keelekursusi jätkus väljaõpe Saksamaal sõjalisel erialal.

Nii ma ohvitseri karjääriredelile jõudsin.

Teie eriala kaitseväes on seotud logistikaga. Mida see lahtiseletatuna tähendab?

Hästi lihtsalt seletatuna võiks öelda, et need üksused, kes eesliinil sõdivad, on kui tarbijad ja logistik peab hoolitsema selle eest, et lahingüksustel oleks kogu aeg olemas see, mida nad vajavad. Õiges koguses ja õiges kohas. Teisalt peab tarbija olema vabastatud varustusest, mida tal selles kohas ja sel hetkel vaja ei lähe.

Reeglina kulub üksusel laskemoona, relvastust, varustust ja varuosasid. Samuti on vaja üksusi toetada remondiga, kui midagi rivist välja läheb. Lahingutegevuse käigus läheb peaaegu alati midagi rivist välja.

Ometi sattusite logistika peal olles taas mereväkke.

Jah, see oli 2001. aasta lõpp, kui toonane mereväeülem ja staabiülem minu juurde tulid ning kutsusid mind logistikaülemaks. Lõpuks saime kaubale nii, et õpin esimesel võimalusel Saksamaal mereväe logistikat juurde, enne kui ametisse asun.

Nii saigi 2002. aastast kuni 2008. aastani mereväes toimetatud. Sinna vahele jäi Eesti liitumine NATOga, millele mereväes kaasa aitasin.

Seejärel õppisite taas Saksamaal.

Saksa armeel on Hamburgis õppeasutus nimega Saksa Kaitseväe Juhtimisakadeemia. See on vanemohvitseride ettevalmistamiseks mõeldud koolitusasutus, mis võimaldab neil tulevases karjääris jõuda kindrali ametipostini. Sinna akadeemiasse saab Saksamaalt 12 protsenti ühe aastakäigu parimatest sõjakooli lõpetanutest.

Eesti saadab sinna õppima igal aastal ühe ohvitseri. Õppisin seal kaks aastat, õnneks sain olla koos perega.

Tundub, et Berliini Eesti Vabariigi kaitseatašeeks saamine oli teie teenistuskäigule üsna loogiline jätk.

Kaitseministeerium kuulutab enne sellesse ametisse määramist umbes aasta varem välja konkursi. Kõik vastavat haridust ja teenistuskäiku omavad ohvitserid võivad atašeeks kandideerida, otsuse teeb komisjon. Kes sõelale jääb, see saab koha. Mul õnnestus  kandideerida ja see konkurss võita.

Kui palju Eestil üldse kaitseatašeesid on?

Väljaspool Euroopat on kaks: USAs ja Gruusias. Euroopas seitse: Soomes, Taanis, Prantsusmaal, Venemaal, Inglismaal, Poolas ja Saksamaal. Kokku on meid kaheksa meest ja üks naine.

Mis on kaitseatašee igapäevatöö ja tähtsaim funktsioon?

Esmalt on kaitseatašee meie kaitseministri ja kaitseväe juhataja esindajaks sihtriigis. Ehk siis kogu kaitsevaldkonna infovahetus Eesti–Saksamaa suunal käib minu kaudu.

Igapäevatööna on sihtriik seadnud suhtluses teatud reeglistiku. Mis tähendab näiteks, et kui Eesti kaitseväelased tulevad Saksamaale, on vaja täita terve hulk pabereid, enne kui luba selleks antakse. Või kui Eesti sõjalaev sõidab läbi Kieli kanali, on vaja taotleda diplomaatilist staatust. Samuti kui meie lennuk lendab siia õhuruumi või on tegu ametlike kaitsevaldkonna inimeste külaskäikudega. Kogu administreerimist korraldavad kaitseatašee staabid. Enamikul riikidel on kaitseatašee staabis mitu inimest, kes nende teemadega tegelevad.

Eestil on ainult atašee. Seega meie, Eesti atašeed, peame kogu materjaliga ise hakkama saama. Ja saame ka.

Lisaks tuleb Eestist päris palju infopäringuid, mida on vaja vahendada ja neile vastuseid otsida. Hetkel on päevakorras näiteks õhuturbega seotud küsimused. Samuti huvitub Eesti õppustega seonduvatest keskkonnanõuetest, mis Saksamaal on päris karmid.

Millisel kohal on Saksamaa Eesti kaitseväe partnerina?

Saksamaa on Eestile üks olulisemaid koostööpartnereid USA ja Suurbritannia kõrval. Varem oli meil sakslastega väga tihe koostöö mereväe miinitõrjeprojektis Baltron, mille loomist toetas Saksa merevägi. Me oleme koolitanud Saksamaal palju ohvitsere ja allohvitsere. Samas oleme nüüdseks aru saanud, et lisaks tublidele sõduritele ja ohvitseridele on kaitseväes vaja ka kitsa spetsiifikaga kvalifitseeritud spetsialiste. Nende koolitamise pädevust hetkel Eestis ei ole.

Milliseid tippspetsialiste Eesti vajab?

Vajame ja ka koolitame laskemoonatehnikuid, logistikuid ja keemiakaitse ohvitsere ning allohvitsere. Näiteks laskemoonatehnik peab tagama, et laskemoon, mis ladudesse varutud, oleks sellise kvaliteediga, et seda võib iga kell tarvitamiseks välja anda. Lahingumoon on väga mitmekesine. Moonatüüpidel on oma keemilisest koostisest või tehnilisest kooslusest lähtuvalt erinevad säilimisomadused ja need vajavad erinevaid säilitamistingimusi.

Laskemoonatehnik on see spetsialist, kes on suuteline selles tehnilises rägastikus niimoodi toimetama, et väljastatav moon oleks kasutuskõlblik, ohutu kasutajale ja tõhus vastase suhtes.

Kas võib öelda, et militaar­struktuuri tuleb järjest rohkem täppisteadust?

Kaitsetööstus on viimase paarikümne aastaga muutunud kõikjal aina tehnilisemaks ja täppisteaduslikumaks.

Me oleme Eesti kaitseväega jõudnud viimase viie aastaga sellisesse faasi, et ei löö enam pelgalt rusikaga vastu rinda ega ütle, et teame ja oskame kõike. Me ulatume vaatama üle selle katla serva ja oleme avastanud, et teame küll palju, aga veelgi rohkem on seda, mida me ei tea.

Aga kui need, kes on õppinud USAs, Saksamaal või Soomes tagasi koju tulevad ja ühist asja ajama hakkavad, kas nad siis ka üksteisest aru saavad?

Algusaastatel saatis kaitsevägi oma mehi laia maailma õppima. Mitte ainult Euroopasse, vaid ka ookeani taha. Ja kui mehed koolituselt tagasi tulid, läksid nad tihtipeale omavahel sõnelema, kelle teadmised paremad on.

See on praeguseks ajalugu. Kogu taktikalis-tehniline valdkond üle NATO on reguleeritud ühtsete eeskirjadega. Kõik eeskirjad liikmesriikides baseeruvad ühtsetel NATO standarditel.

Kas Eesti sõjaväel on puudus pigem strateegilistest juhtidest või erialaspetsialistidest?

Oskan sellele vastata ainult isiklike kogemuste alusel ehk teatud väeliikide raames. Ja arvan, et meil on puudus madalama ja kesktaseme juhtidest toetaval tasandil.

Kui te Saksamaal olles ja nende standardite järgi hindate Eesti kaitseväe know-how taset, siis milline see on?

Väga hea! Meil on väga häid mehi. Oleme Afganistanis edukad, ja laevad, mis käivad NATO õppustel, on pälvinud suure tunnustuse. Tagasiside, mis mulle on tulnud teiste riikide ohvitseridelt, on ülimalt positiivne. Eesti sõdurit hinnatakse oskuste ja väljaõppe poolest.

Kas Eesti ohvitserkonnal on piisavalt rahvusvahelist ja ka lahingukogemust?

Ilmselt ei ole seda piisavalt, et jätkuks igale ohvitserile ja allohvitserile. Mitte iga mees ei ole kõrge kvalifikatsiooni ega ka kogemustepagasiga. Aga me panustame NATOsse oma võimete piiril ja oleme seda siiamaani teinud väga kvaliteetselt. Minu hinnangul oleme saavutanud oma optimaalse taseme.

Millised on eelseisvad koostööprojektid Eesti ja Saksa liinil?

Me ostame näiteks Saksamaalt transpordivahendeid pikaajalise projekti raames. Sinna alla mahuvad eri tüüpi veo- ja maastikumasinad. Sõidukid on küll kasutatud, aga heas seisukorras ja ka põhjalikult hooldatud, enne kui need Eestisse jõuavad. Samalaadne projekt käib meil hollandlastega.

Eesti mereväe laevad käivad samuti Saksamaal laevu demagneetimas ja miinivälju mõõdistamas.

Panustame koos Saksamaaga operatsiooni ATALANTA. Tegu on maailma toitlustusabi programmiga laevade kaitsel piraatide eest. Sakslastega koos läheb sellel suvel välja meie teine meeskond.

Kui vaadata Euroopat, siis milline on tulevikuarmee mudel n-ö vana Euroopa riikides – kas toimub võidurelvastumine või demilitariseerumine?

Kui vaadata seda perioodi, mis jääb Berliini müüri kukkumise ja praeguse aja vahele, siis on üsna selgelt näha, et kogu Kesk-Euroopa läheb territoriaalkaitselt üle missioonisõjavägedele. Saksamaal päädis see eelmise aasta suvel sellega, et peatati ajateenistus ja mindi üle vabatahtlikule palgaarmeele. Ning samuti on igal aastal vähemaks jäänud neid üksusi, mida on vaja konventsionaalse sõja tarbeks. Ehk siis tankide, jalaväe lahingmasinate ja suurtükkide arvu on tublisti vähendatud. Kõik üksused on selliselt ümberkonfigureeritud, et nad oleks kiiresti paisatavad kuhugi väljapoole riiki.

Saksamaa seisukoht on, et nad on ümbritsetud sõbralike riikidega ja konventsionaal­set sõda seetõttu enam silmas ei pea.

Eesti olukord samas nii sõbralik ei ole.

Oleme, jah, kahe vahel. Ühelt poolt valmistume totaalkaitseks – meil on oma territoriaalarmee, keda kaitsevägi valmistab ette läbi ajateenijate. Teisel suunal panustame oma liitlaste üksustesse ehk siis NATOsse.

Loomulikult ei ole töö kahel suunal riigi majandusele kerge, aga see vajadus tuleneb meie geopoliitilisest asukohast. Kui Saksamaa ja paljud teised Euroopa riigid saavad öelda, et nad on ümbritsetud sõbralike riikidega, siis meie seda sada protsenti öelda ei saa.

Ja sellest tulenevalt olete ajateenistuse pooldaja?

Jah! Ajateenistuse puhul on hästi positiivne see, et poisid, kes teenistusse kutsutakse, kogevad otsekontakti riigiga. Nad tunnetavad enda tähtsust riigi osana ja ma usun, et nad omandavad ka teistsuguse arusaamise sellest, mis see riik on, mida tähendab riigi kaitse ja milline on nende roll selles. See on väärtus, mis aegamööda kaob ära neis riikides, kus ajateenistust enam ei ole.

Roman Lukas

- Sündinud 3. oktoobril 1968

- Abielus, kolm last

Haridus

- Tallinna Merekool 1983–1987

- Tallinna Tehnikaülikool 1988–1993

Töö

- Kaitseatašee Saksamaal

Auaste

- Kaptenleitnant

Hobid

- Jooksmine, sukeldumine