Nelja mehe artiklist kasvas vaba Eesti

Eesti ühiskonnas ja rahva meeleoludes oli 1987. aastal midagi oluliselt teistmoodi kui varem. Võimudel oli ideoloogilise olukorra kontrolli all hoidmisega pidevalt raskusi. Kevadel ja suvel käis nn fosforiidisõda, mis augustis lõppes võidukalt – Moskva ametkonnad peatasid Toolse fosforiidi kaevandamise projekti.

Teadlane Andres Tarand tegi kevadel ajakirjanduses ettepaneku Moskva vööndiaja äramuutmiseks (vööndiaeg tuli siiski alles kahe aasta pärast).

Mati Hint avaldas ajakirjas Vikerkaar teravaid artikleid kakskeelsusest. Aktiivselt tegutses muinsuskaitse. 1987. aasta kevadel taastati Tallinnas ja Tartus eestiaegseid tänavanimetusi. Vangistusest vabanesid poliitvangid Lagle Parek, Tiit Madisson, Heiki Ahonen. 23. augustil toimus Hirvepargis MRP aastapäeva koosolek.

Gorbatšovi etteheited eestlastele

NSVLis oli kaks aastat võimul olnud Mihhail Gorbatšov, kes külastas 1987 veebruaris Eestit. Ühes oma esinemises tegi ta etteheiteid eestlastele, et Eesti saavat NSVLi ühiskatlast ressursse rohkem, kui sinna tagasi andvat.

1987. aasta suvi oli kehv – jahe, sadas palju, kohati oli tormine. TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Estonian Business Schooli endine rektor, tegutses kogu suve TPI majandusteaduskonna vastuvõtukomisjonis.

Ühel augustikuu päeval helistas Krossile endine kolleeg, toonane EMI direktor Jaak Leimann. Leimann ütles, et oli plaanikomitees Edgar Savisaare juures nõupidamisel, kus otsustati kokku panna töörühm, kes tegeleks küsimusega, kuidas ENSV majandust tulevikus paremini juhtida.

Leimann kutsus Krossi 18. augustil kella 10ks plaanikomiteesse selleteemalises arutelus osalema. Ettepanek oli Krossile huvitav, ta nõustus kohe. Krossi töörühma kutsumise põhjuseks oli asjaolu, et ta oli 1984/85 õppejõuna viibinud teaduslikul stažeerimisel Soomes ja valdas seetõttu tol ajal suhteliselt hästi Soome majandusega ning sealsete firmade juhtimisega seotud küsimusi.

Mõeldud, tehtud. 18. augustil 1987 kell 10 oli Peeter Kross plaanikomitees. Sealse parteikomitee nõupidamiste ruumis oli tol päeval kaheksa inimest: Jaak Leimann, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli nõunik Rein Kaarepere, TA majandusinstituudi direktori asetäitja Olev Lugus, TRÜ vanemteadur Ivi Proos, ENSV Plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar ja Peeter Kross.

Saadaks osa venelasi riigist välja!?

Arutelu juhtis Savisaar. Ta lindistas jutuajamise ka diktofonile. Teema: mida saaks ENSV majanduse paremaks juhtimiseks ära teha? Arutelu oli hoogne, küllaltki vabameelne. Alguses sai kohe kokku lepitud, et kui juba arutada, siis pakutakse välja midagi radikaalset.

Kuivõrd enamik osalejaid tundis üksteist hästi, siis mingeid erilisi krampe arutelu käigus ei tekkinud. Põhiliselt keerles jutt vabariigi majanduse juhtimise paremaks muutmise ja vabariigi iseotsustamise suurendamise ümber. Kogu arutelu püsis siiski kontekstis, et Eesti on ja jääb edasi NSVLi koosseisu.

Vaid ühel hetkel libises ideede heietamine kellegi poolt väljaütlemiseni, et rahvastiku struktuuri parandamiseks peaks osa venelasi tagasi Venemaale saatma. Aga see oli ka kõige teravamalt välja öeldud seisukoht. Tervikuna jäädi n-ö perestroikaaja ideoloogia ja poliitilise korrektsuse piiridesse.

Arutelu kestis umbes kaks tundi. Osalejad otsustasid arutelu ideed ja ettepanekud kirjutada korrektseks dokumendiks ning avaldada ajakirjanduses. Siim Kallas lubas asja korraldada Rahva Hääles. Tehti tööjaotus, mis küsimusega keegi edasi tegeleb ja mida kokku kirjutab. Peeter Krossi ja Jaak Leimanni ülesandeks oli kokku kirjutada ENSV rahvamajanduse üldjuhtimist ja ettevõtlust käsitlevad osad.

Ühel hetkel tekkis küsimus, kas kohalviibijad on valmis dokumendi avaldamisel sellele ka oma nime alla panema. ”Ei” ütlesid vaid Rein Kaarepere ja Olev Lugus. Mõlemad põhjendasid seda oma ametipostiga. Nende “ei” ütlemisse suhtuti mõistvalt.

Laiali mindi kokkuleppega, et septembri alguseks esitatakse kirjutised Savisaarele. Tema ja Ivi Proos tegid lindistuste alusel arutelust protokolli.

Jaak Leimann palus, et Soome kogemusega Peeter Kross ka tema osa algvariandi kokku kirjutaks. Kross tegi selle suhteliselt ruttu ära. Ta võttis ette Soomest kaasa toodud materjalid ning kirjutas ENSV rahvamajanduse juhtimist ja ettevõtlust käsitlevad üldpostulaadid niisuguseks, nagu need olid Soome riigis. Leimann, kes kiirustas Siberisse nn Aganbenjani sügiskooli, vaatas loo enne lahkumist kiiresti üle.

Kuidas ENSV õigusi suurendada?

Peeter Kross ütleb, et asju peab vaatama ja tajuma 1987. aasta kontekstis. “Selle kohtumise tulemusel sündinud artikli põhisõnum oli, et suudame Eesti NSVs oma majandusasju ka ise seada ning Moskva ei peaks meie majanduselu korraldamisse enam senisel moel sekkuma. Tolleaegsetes oludes oli see küllaltki radikaalne sõnum,” räägib Kross.

Ta mäletab, et Eesti täielikust iseseisvusest ja NSVLi koosseisust lahkumisest sellel kohtumisel ei kõneldud. Jutt käis siis ikkagi ENSV õiguste suurendamisest NSVLi koosseisus. Rahvastiku struktuuri teemat puudutati kellegi repliigi korras, et meie olukord on ebanormaal­ne ja selle parandamiseks tuleks osa venelasi siit ära saata. Eesti täieliku iseseisvumise teema tuli päevakorda ikkagi mõnevõrra hiljem, IME arutelude teises faasis.

Pühapäeval, 6. septembril sai Savisaar materjali kätte. Kross viis talle need õhtul koju. Mehed elasid sel ajal Lasnamäel naabermajades. Edasi tegelesid lõpliku versiooni kokkukirjutamisega – diktofonile jäädvustatud materjalide ja töörühma liikmete kirjutatud materjalide alusel – Edgar Savisaar ja Ivi Proos.

Esialgu oli küll kokku lepitud, et töörühm kohtub enne kirjatüki ajalehes avaldamist ja vaatab lõppvariandi koos üle. Sündmused arenesid aga liiga kiiresti. Valitsejatel oli info selle kohta mis teoksil. Kardeti, et kogu ettevõtmine lõpetatakse “ülevalt poolt” ära. Rein Kaarepere, kes oli tolleaegsete valitsejate kõrgema ešeloni meeleoludega hästi kursis, informeeris olukorrast ka töögrupi liikmeid.

Avaldamine Rahva Hääles ei tulnud enam kõne alla. Peatoimetaja Toomas Leito oli puhkusel ja tema tolleaegsel asetäitjal Kallasel ei olnud volitusi avaldamise küsimust üksi otsustada.

Õhus võis tunda närvilisust. Oli oht, et partei keskkomitee funktsionäärid võivad artikli avaldamise blokeerida ka ajalehes Edasi ning kogu ettevõtmine jooksebki liiva. Savisaar kirjutas materjali artikliks kokku ning viis selle neljapäeval, 24. septembril 1987 Tartusse.

Õhtul kell 23 andis ta kirjatüki üle Edasi peatoimetajale Mart Kadastikule. Kadastik kohendas ja redigeeris artiklit järgmisel päeval. Ja pani lõpliku pealkirja: “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!”. Artikkel ilmus nn nelja mehe ettepanekuna Edasis laupäeval, 26. septembril 1987.

Savisaar, kogu selle ettevõtmise peamine vedaja, otsis ettepanekule allakirjutajateks tol ajal Eesti ühiskonnas tuntud ja mõjukaid tegelasi. Ta otsustas ka, kellele töögrupi liikmetest artiklile allakirjutamise võimalust pakub. Artiklil olid nelja mehe – Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma allkirjad.

Sündis Kallase kirjutusmasinal

Peeter Krossi sõnul tuleks eraldada kaht perioodi. “Esimene oli 1987. aasta juulist kuni 26. septembrini, mil Edasis ilmus “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele”. Pärast seda käivitus IME teine faas, mis oli laiaulatuslik ja lõppes umbes aasta pärast IME üldkontseptsiooni väljatöötamisega.

Teise faasi sisulised tulemused olid olulised toetuspunktid edasises Eesti riikluse taastamise protsessis,“ kõneleb Kross.

Eesti Panga endine president, endine rahandus-, välis- ja peaminister, praegune Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ütleb, et töötas sel ajal tihedalt koos tollase plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaarega, hilisema valitsusjuhi, endise siseministri ja praegugi Tallinna linnapea ametis oleva mehega, kohtudes temaga peaaegu iga päev.

“Esimestes visandites oli kohe sees oma raha idee, kuidas me seda ka ei nimetanud. Mingit juunipleenumi mõju ma ei mäleta,” ütleb Kallas. “Võib-olla oli see mõnes seonduvas kirjutises suitsukatteks. Kes mida kirjutas, seda on tagantjärele raske kindlaks teha. Mingit ühte koosolekut ma ei mäleta. Neid oli mitmeid. Korraldas neid Edgar Savisaar, kes ka tekste kirjutas. Võin küll öelda, et mitmed versioonid sündisid minu kirjutusmasinal.”

Küll aga oli avaldamishetke lähenedes Kallase mäletamist mööda üksjagu pinget üleval ja võimalike allakirjutajate ring kuivas kähku kokku.

“Lõpuks olid oma nime valmis alla panema Savisaar, Made ja mina. Hiljem liitus Titma. Vahetult enne seda arutasime Savisaarega, mis saab siis, kui seda kirjutist keegi ei märkagi, kuigi oleme teinud kindlasti väga riskantse sammu,” meenutab Kallas.

“Läks teisiti, ja sellest dokumendist sai tegelikult legaalsuse piiril olev iseseisvusliikumise programm, mis sobis väga suurele hulgale inimestele. Seega oli see avaldus üheks osaks kogu protsessist, mis on päriselt iseseisva Eesti loonud ja toonud sinna, kus me täna oleme,” on Siim Kallas rahulolev.