MOBI tulistab maatöötuid nõuande kuulipildujast

See “kirss tordil” on võimas kunstiline kujund, tabav võrdlus, kuid mitte selles ruumis, milleks on Puurmani vallamaja veidi viluvõitu saal.

Need üleriietes inimesed, kerge võõrastuskühm seljal, pole praegu tordid ja ei vaja mingeid kirsse. Pigem on nad aganaleib, millele külakostiks toodud soolasilk tublisti tahedust annaks.

Pisut kühmus istujad Puurmani vallamaja saalis on töötud. Mõni alles kuu aega, mõni suvest saati, mõni juba nii kaua, et ei mäletagi, millal viimati töötas.

Nad kuulavad ja ootavad, et Helis Vilepill ja tema meeskonnakaaslased töötukassast vähemalt lubaksidki midagi.

Nõuandekuulipilduja töötas

Paraku ei saa töötukassa inimesed jagada Lõuna-Eesti valdades ainsat, mida inimesed tõeliselt vajaksid – tööd siin ja praegu. Õieti pole seda pealinnas ega maakonnalinnadeski ülearu. Nõuandeid tuleb aga nagu kuulipildujast. Mõned neist:

- Jätke endast töövestlusel hea mulje, nii välimuselt kui käitumiselt.

- Ärge vestlusele hilinege, aga ärge jõudke ka liiga vara.

- Kui teiega vestlejaid on rohkem, tervitage kõiki, looge kõigiga silmside.

- Kui te ka valituks ei osutu, küsige, miks.

- Ärge heitke meelt, igast olukorrast saab õppida.

Jopedes inimesed kuulavad, mõtlik ilme näol. Sõna “välimus” juures tõmbab suusamütsiga naine huuli pisut koomale. Hiljem selgub, miks. Tema esimeste hammaste reas haigutab auk, esimene miinuspunkt töövestlusel.

Et teist miinust vältida, tuleks tõenäoselt ka suusamüts töövestluse ajaks ukse taha jätta.

Suusamüts on liigne muidugi vaid juhul, kui see naine üldse töövestlusele läheb. Kui ta üldse kuhugi kandideerib.

“Ja kuhu siin Puurmanis ikka kandideerida?” küsivad töötud. “Ja miks näha vaeva oma CV ja motivatsioonikirjaga, kui kõik teavad sind niikuinii lapsepõlvest peale?”

Öökarjaku viimane tööpäev

Motivatsioonikirjaga pole Puurmanis tõesti õigupoolest kuhugi minna.

Pigem kaovad tasapisi needki töökohad, mis siinkandis olid. Olgu selle elavaks näiteks kas või Lidia Rohtla, kes nüüd teiste töötutega ühes reas istudes jahedas saalis oma tulevikuvõimalusi vaeb. Ühel hetkel polnud Puurmani põllumajandusühistul enam lihtsalt üht väikelauta tarvis ning öökarjakut samuti mitte.

Lidia Rohtlale oli see juba teine löök ühe aasta jooksul. Oli ta ju öökarjakuna saanud ametis olla kõigest 9 kuud, sellest ajast, kui seafarmis pärast 20 aastat liigseks osutus. Sigade juurde tuli lihtsalt kaasaegne tehnika ja sõi osa inimesi välja.

Enne seda oli naine postiljon. Tema õlad mäletavad veel praegugi 32kilost postikotti. Nagu mäletavad ka vedelat körti täis seasöögikäru, mäletavad külmunud silo raiumist talvises loomalaudas.

Võib-olla polekski 51aastase naise töömälu nii terav, kui kuue lapse ema oleks endiselt täiesti töövõimeline.

“Rasket tööd ma aga enam teha ei saa!” kinnitab ta. Kergema jaoks oleks vaja haridust, seda aga naisel pole. See-eest on kahel lapsel juba kõrgharidus – kui see vaid ema kuidagi aitaks!

Tegelikult on haritud lastest kasu küll, kinnitab särtsakas nõustaja Helis Vilepill. Nimelt aitaksid lapsed siis vanematel CVd koostada.

Vilepill kõneleb Puurmani vallamaja saalis koguni sellest, kuidas CVd hääldada ja mida tähtede taha peituvad sõnad ladina keeles tähendavad.

Põrutaks linna, aga...

Töötu mees, kelle silmade ja suu ümbrus kinnitavad, et hea suutäis viina pole talle sugugi võõras, haigutab. “Jutuks hea küll!” kõneleb ta ilme.

Veel kõneleb mitme inimese ilme, et paar head mahvi suitsu tahaks ka pika jutu vahele.

Helis Vilepill aga ei heitu kõiksugustest ilmetest ja räägib, et:

- võtke CV tarvis valge paber

- liigendage tekst loogiliselt

- viimane töökoht märkige loetelus esimesena

- pange kirja ka soovitajad – juhul kui neid on

- fotot valides mõelge, millisest küljest te soovite end tööandjale näidata.

Viimane lause sai pisut mitmemõtteline, aga polnud kindlasti niisugusena mõeldud. Ka töötud ei muiga.

Ja mille peale peakski muigama hiljuti raske vähioperatsiooni läbi teinud Kristine Rätsep, kel töötusele ning haigusele lisaks ka abi vajav ema. Või 2. aprillil koondatud Karin Sillaste, kel kodus kolm last, kellest vanim alles koolipinki jõudnud.

Helis Vilepill asub CV kirjutamise aluste järel reipalt motivatsioonikirja kallale. Ta nõustub küll töötute väitega, et Puurmanis võib peene nimega kirja tõepoolest lugejate puudusel ka kirjutamata jätta, aga “seal kaugemal” läheb kirja ikkagi vaja.

“Ei pääse kaugemale!” hüüavad töötud nii Puurmanis kui ka mitu tundi hiljem samasugusel nõustamisel Saduküla noortekeskuses.

Bussid küll Puurmani kandis sõidavad, aga põhiliselt peatumata mööda. Sadukülas on buss pigem ime ja Põltsamaale pääseb esimest korda päeval kell kaks. Ning kui sellesse Felixi-linna pääsedki, siis tagasi ikkagi mitte.

Seega jäi nii Puurmanis kui Sadukülas teisipäeval kõlama üks mõte: teeks küll tööd, aga...

Sellel “agal” on nii põhjendusi, selgitusi kui vabandusi. Esiteks tõesti see, et kohapeal tööd pole, aga linna sõita ei saa. Bussid sõidavad harva ja autot ka ei ole.

Internetti ka mitmel pole. Ettevõtlikkust nagu ka pole. Õieti tahtmistki pole. Tervist ka pole – veel mitmel töötul peale Lidia Rohtla, teiste seas ka noorukesel kolme lapse emal Karin Sillastel, on töövõime järel ainult osaliselt.

Kohtumine jäi viiki

“Millal alustada töö otsimisega?” püstitab nõustaja küsimuse.

“Kriitiline aeg on neli kuud,” vastab ta ise. “Kui siis unistuste töökohta ei leia...”

Helis Vilepill ei saa oma lauset lõpetada. “Mis siin unistuste kohast, hea kui midagigi saaks,” hüüab vahele Kristine Rätsep.

Tõepoolest, unistuste töökohast pole mõtet rääkida ei Puurmanis ega Sadukülas. Isegi unistuse kaksikvend lootus hakkab tasapisi kaduma. Nii hakkadki Saduküla noorteühingu lipukirja “Elu kui filmis” nägema teistmoodi.

Võib-olla polegi see elu, vaid film, et tulevad hästi riietatud nõustajad, astuvad korrusmaja kile ja vineeriga paigatud välisuksest sisse, kõnnivad teisele korrusele ning hakkavad noortekeskuses töötutele nõu ja abi jagama.

Võib-olla on film seegi, et ühe töötu king on astunud millegi sisse, mille vastu hakkab elavat huvi ilmutama üksik sügisene kärbes.

Jõgevamaal on tööpuudus üks väiksemaid*

Maakond Töötuid Töötuse %
Tartumaa 6 648 9,1
Jõgevamaa 1 394 9,2
Hiiumaa 531 10,0
Viljandimaa 2 641 10,4
Saaremaa 1 560 10,6
Raplamaa 2 033 10,8
Lääne-Virumaa 3 227 10,8
Harjumaa 30 640 10,9
Järvamaa 1 955 10,9
Läänemaa 1 440 11,3
Pärnumaa 5 090 11,9
Põlvamaa 1 516 12,6
Valgamaa 2 130 14,5
Võrumaa 2 402 16,3
Ida-Virumaa 13 335 17,0

Allikas: www.tootukassa.ee 

*Andmed 1. oktoobri seisuga