Seda ametit vastu võttes ei seadnud ma eesmärgiks mitte midagi teha ja palgapäeval ainult palk välja võtta. Kui midagi teha, siis tähendab see otsuseid. Mis on pikka aega tegemata. Ainuke valdkond, kus muutused läbi viidud, on kutseharidus. Enne oli 100 kutseharidusasutust, nüüd 30. Teisi valdkondi on iseloomustanud pigem areng laiuti – vahepeal oli meil 50 kõrgkooli –, kuigi rahvastikulised ja sotsiaalmajanduslikud arengud on käinud täiesti vastupidi. Elanikud on liikunud linnadesse ja mere äärde. Kolhoosikorraaegne koolivärk on ajale jalgu jäänud. Sündimata lapsed ja kadunud töökohad, see on kahjuks reaalsus. Hariduselus taolisi muutusi tehtud ei ole. Õpetajate palga maksmise alused pärinevad NLKP Keskkomitee, NL ministrite nõukogu ja üleliidulise ametiühingute kesknõukogu ühismäärusest aastast 1985. Tänapäeva ühiskond on teistsugune.
Kui reaalne on kooliõpetaja tuhandeeurone palk?
Keskmine õpetaja peaks saama 20 protsenti kõrgemat palka kui riigi aritmeetiline keskmine. Päris tuhandet eurot see ei anna, aga ma olen nõus rääkima ka tuhandest. See on realistlik eesmärk.
Õpetajate arv väheneb?
Jah.
Kui palju meil õpetajaid üle on?
Ma ei oska öelda. See ei ole raamatupidamislik, vaid põhimõtteline küsimus. Otsuse peavad tegema kooli pidajad, mitte minister. Hiljuti avaldas Maaleht suure kaardi, kus oli näha, kui vähe gümnaasiume maale jääb. Kellelgi pole kavas mingit kooli kinni panna, see on inimeste hirmutamine. Aga kas 25 lapsega gümnaasiumiaste on ikka mõistlik? Juhul kui me tahame igas gümnaasiumis kolme õppesuunda, siis igas suunas peaks olema kriitiline mass noori. See ei tähenda aga, et kui ei ole täpselt 252 õpilast, ei ole kool võimalik.