Marju Lauristin: Pööraksin Eestis asjad pea peale

Eesti ühiskonna mure on, et neid päris ühiseid väärtusi polegi väga palju jäänud. Eri põlvkondadel ja vanuserühmadel on need küllalt erinevad.

Muidugi on väärtustes ka oma ühisosa, nagu tugev seotus pere ja koduga. Püsiv väärtus on ka suhe loodusega, kuigi võrreldes 15–20 aasta taguse ajaga on asjad muutunud. Elu on rohkem linnastunud, autokeskne. Loodus pole enam ülim nagu 1980. aastatel, kus pere ja loodus seisid väärtuste tipus koos.

Mis vanemate ja nooremate väärtustes erineb?

Noorte seas on esile kerkinud “ise”.

Mida ebakindlamaks muutub maailm, mida kiiremad on muutused, seda olulisem on noore jaoks ankur, mis kinnitub temas eneses. See ankur ongi “ise”. Mitte individualismi ega egoismi mõttes, vaid see, et noor tunnetab ja väärtustab ennast, saab aru, et temast endast sõltub palju. Ning see on hea.

Halb on asi siis, kui “ise” muutub välise kahmamiseks, tarbimisindividualismiks. Kui ei mõelda enese teostamisele, vaid rahuldamisele väliste asjadega.

Mida moodsam ühiskond, seda rohkem individualismi, õpetati ülikoolis. Seega, traditsioonilised ühiskonnad on pigem kollektiivsed ja modernsed individualistlikud. Mida ütlevad moodsad ühiskonnateooriad nüüd?

Nad pööravad enam tähelepanu sellele, et inimeste elu muutub etteaimamatuks, mõjutatuks ei-tea-kust tulevatest asjadest. Neil juhtudel pole abi ka vanemate põlvkondade kogemusest, nii rõhutatakse uut individualismi, mida nimetatakse autonoomsuseks.

Igaüks peaks olema võimeline ise enda eest vastutama, lahendusi leidma ning teistega koos uutele riskidele vastu astuma, olemata suures sõltuvuses.

Kas “Teeme ära” võib olla uus tase kollektiivse individualismi teel?

Kevadel toimunud mõttetalgutel asetus rõhk just nimelt sidemete taasleidmisele oma kogukonnas.

Hirm, et tullakse lihtsalt kokku ja hakatakse riiki kiruma, haihtus. Inimesed tulid ja tahtsid koos mõelda, mida ise ja ühes teistega oma lähikonnas ära teha.

Mõnes mõttes on seegi minakeskne.

Samas on tegu “minaga”, kes otsib teistega teadlikult koostöövõimalusi.

Siit jõuame praegu sageli kasutatava mõisteni “sotsiaalne kapital”. Ühe Inglise uuringu järgi, kus vaadeldi, mis muudab inimeste elu vaimselt jõukaks, jäi Eestil vajaka just sellestsamast sotsiaal-sest kapitalist. Koos tegemise, tegutsemise võimest, meeskonnatundest.

Viimased 15 aastat on inimesed väga laiali pillutanud, keskendanud iseenda elule, tekitanud konkurentsi, lõhkunud vanu sidemeid. Kõik see hakkab nüüd pöörduma. Me otsime sidet ja pidet – huvitaval kombel on need eesti keeles väga sarnased sõnad.

Kuidas kriis inimeste väärtusi, vaateid ja suhteid mõjutanud on? Kas on näha varasema juurde tagasi pöördumist?

Vara öelda, kriis pole möödas. Kindlasti on aga kriisiolukorras hakatud uuesti tunnetama peresuhete väärtust.

Väga paljud pered, kus keegi töötuks jäänud, näevad uuesti, kui tähtis on see, kui sul on õde-vend, vanemad, vanavanemad, tädi-onu, sõbrad. Et koormus ja vastutus ei lange ainult ühele pereliikmele. Sama võib tekkida ka naabruskondades.

See on igal juhul suur muutus, loobumine teatavatest illusioonidest. Tundus ju, et Eesti ühiskond kuulutas väga kiiresti vanamoodsaks abielusidemed, suguvõsa. Mõeldi, et meil on nüüd moodne tarbimisühiskond, kus igaüks on väljas iseenda eest. Teeme abielust ka peaaegu majanduslepingu!

On palju inimesi, kellel on mõtted, tahe midagi ära teha, aga kes ei tule ainult oma jõududega toime, kes vajavad nii vaimset kui rahalist tuge. Kas nad saavad ühiskonnalt seda piisavalt?

Üks kriisi õppetund ongi väärarusaama kummutamine, et turg loksutab kõik paika. Kes on tugevam, tõuseb üles, kes nõrgem, langeb põhja. Nüüd on hakatud arutama, kas riigi ja inimese suhete teemal pole oldud eksiteel.

Võtame või müüdi, et riik, rahvusriik, sureb välja. Nüüd majanduskriisis näeme, et kõik vaatavad kõigepealt oma riigi poole. Oma ettevõtted, oma inimeste töökohad on esmatähtsad.

Eesti riigi võimekus ja võimetus saavad praegusel ajal samuti selgemaks. Ka see, miks vajame koostööd teistega, miks vajame Euroopa Liitu.

Kas Eesti riik hoolib oma inimestest piisavalt?

Minus tekitab alati hämmingut või ebamugavust, kui riigist räägitakse nagu inimestest. Et tema, Riik suure tähega, on heasüdamlik, hooliv, tore, lõbus.

Aga riik on ju tegelikult üks keskkond, masinavärk. Seda teevad, loovad, suunavad ikkagi inimesed. Samamoodi ei saa öelda, et auto tahab sõita Tartust Tallinna või vastupidi. Juht tahab seda.

Arusaamad sellest, milleks on vaja Eesti riiki, jõuavad sfäärist, kus teda vaadati ainult kui sümbolit – lipp, vapp ja isamaa-armastus –, reaalsusse tagasi. Nüüd küsime, kui palju on vaja seadusi, institutsioone, riiklikke investeeringuid selleks, et ka seesama üksikisik ja eraettevõte saaksid edukalt toimida.

Siin on vaja tõsiseid korrektiive. Küsimus on arukuses, praktilistes arusaamades, kuidas üks väike rahvas sellel maal paremini toime tuleks.

Milline võiks olla üks neist “praktilistest arusaamadest”?

Viibisin hiljuti lastekaitse konverentsil. Kõnelesime ka sellest, kas Eesti riik ja rahvas areneksid paremini siis, kui pered ja lapsed on pigem omapäi, või siis, kui kõikidele lastele on tagatud korralik haridus, turvalisus, õiguste kaitstus.

Peame jõudma selleni, et neist vastsündinutest, keda me kõik nii hoolega loeme, et kas saame neid sada või kakssada rohkem, kasvaks üles täpselt sama arv täisväärtuslikke ühiskonnaliikmeid.

Vahepeal aga langeb mõni tuhat koolist välja, mõni tuhat satub narkariks. Laste hulk kahaneb teel täiskasvanuks dramaatiliselt. Ning ühiskond on ise kõige rohkem kaotanud.

Et hoolida, pole vaja otsida riigi head südant, vaid otsustajate riiklikku tarkust, arusaamist sellest, mida on vaja teha, et rahvas püsiks ja ühiskond toimiks.

Kuivõrd riigi vajadust mõistetakse?

Pikka aega on viljeldud kujutlust, et mida vähem riigi sekkumist ja vastutust, seda parem üksikisikule, ettevõtjale. Läbi kriisi hakkame nägema teisiti. Nii üksikisik kui ettevõtja vajavad riiki.

Mida väiksem on ühiskond, rahvas, seda kallimaks läheb iga isiku eneseteostus ja areng. Eestikeelne haridus siin on ju palju kallim kui vene- või ingliskeelne haridus maailma mastaabis.

Meie külad on väikesed, meie vallad on väikesed – järelikult on ühist hüve vaja palju rohkem jagada selleks, et oleksime samal tasandil juba loomu poolest suurtega. Iga väike vajab ju rohkem hoolt, on õrnem, saab rohkem pihta.

Väiksemad omavalitsused on viimasel ajal palju pihta saanud. Nad ei suutvat teenust pakkuda, seetõttu pole nende olemasoluks ka õigustust.

Võimekus teenuseid pakkuda on muidugi erinev. Võtame või kohaliku gümnaasiumi, ühistranspordi. Et neid kanda, on vaja teatud ressurssi.

Nüüd on küsimus, kas see ressurss suudetakse koguda omavalitsusena või saadakse riigilt. Ehk siis selle, mida vald ei jaksa rahastada, anname riigile.

Praegu kaob maakonnatasand just nagu ära ja riik läheb selle tõttu kodanikest kaugemale.

Just väiksed vallad on jäänud üksinda. Nad peavad teenust pakkuma, aga ei jaksa. Kuid inimene peab ju selle teenuse saama.

Aga kui ei saa?

Siis on kaks võimalust: kas ta läheb ära linna või tekib mingil ajal omavalitsuse ja riigi vaheaste, mis tagab, et piirkonnas on küsitud teenus kättesaadav.

Maakonnatasandi, mis kunagi põhiseaduses ära kaotati, võiks mingis vormis taastada. Kogu Eestis ühtlast arengut tagav mõistlik omavalitsustasand ongi umbes maakond. Vallal on sel juhul palju piiratumad ülesanded.

Vallad saaksid etendada rohkem kogukondade esindajate rolli. Inimeste isiklikku vastutust kogukonnas tuleks lihtsalt suurendada, ka vallavanema võiks näiteks otse valida. Põhimõttel, et kohalikud inimesed ise otsustavad, on ju väga suur väärtus.

Millal halduses selgus saabub?

Me peaks lõpuks selgeks saama, mida me tegelikult tahame ja ootame. Mis peaks olema riigi ülesanne ja kus peaksid kohalikud ise hakkama saama ning tagama selle, et Eesti ei muutuks Tallinna tagamaaks või eeslinnaks. Et säiliks Eesti väga väärtuslik mitmekesisus. Et laps saaks korraliku hariduse, sõltumata sellest, kus ta sündinud on.

Siin peaks käima ees seadusandlus, kus on ära määratud kas või teenuste standardid. Korralik haridus, vaba aja tegevused, transport. Kui palju takistab ju inimesi tööd saamast see, et nad lihtsalt ei pääse liikuma!

Otsustamise tarvis tuleb panna lauale teadlaste koostatud mudelid, arutada põhjalikult, mitte teha sellest erakondade kisklemise objekti.

Siis mõtleme, kas seda lahendada ülevalt alla, riigi pikendusena, mis on praeguseks ennast mõnes mõttes ära elanud, või alt üles, näiteks omavalitsusliitude tasemel. Samas puudub neil sotsiaalne kapital, tahe jagada, rahaline võimekus.

Kas poliitikud tahavad otsuse teha?

Seda tahet ei ole. Sellest on tehtud poliitilise kasumi saamise probleem. Mina näeksin, et kõigepealt tekiks ekspertide kogu, kes kaks-kolm mõistlikku varianti läbi kaaluks ja terviklikuna laua peale paneks. Kas A, B või C.

Siis võiks selle kas või referendumile panna, kui inimestele selgeks teha, milles küsimus. Kuni haldusasjad pole selged, toppab meil haridusreform täpselt samuti. See ei ole ju nelja aasta, valimiste vahe küsimus.

Kas see pole taotluslik? Praegune mudel ju taandareneb kogu aeg. Maavalitsused muudkui koondavad...

...ning riigi kätte koondub üha rohkem. See on väga kummaline tendents. Ühtpidi me räägime õhukesest riigist, teiselt poolt muutub see riik mitmes asjas järjest kõvemaks ja kipub kodanikele ülalt alla dikteerima asju, mida kodanik tahaks ise otsustada. Samamoodi väärib kriitilist analüüsi erakonna ning ametniku–asjatundja vahekord.

Riikluse teemaga tegeldakse vähe.

Kunagi oli mõte, et võiks olla riigiministeerium. Seda ei sündinud. Ka korralikku riigi toimimist erapooletult analüüsivat teaduskeskust pole. Aga praeguses olukorras oleks vaja tõmmata need probleemid korraks välja igapäevase poliitika konkurentsist. Näha tervikuna, analüüsida, kuidas seni on arenetud, mis on praegu kõige tulisemad asjad.

Klassikalisele poliitilisele mõõtmele, kus vedajaks erakonnad, on vaja teist, asjatundjate sõltumatut mõõdet, pikemaaegse juhtimise mõõdet, mis toimib koostöös kodanikuühiskonnaga.

Miks teist mõõdet ikka veel pole?

Kodanikuühiskonna tugevnemine tekitab erakonnapoliitikutel hirmu, et võim libiseb käest ära.

Eesti üldine erakonnastumine on välja lülitanud teised vastutusmehhanismid, teistsuguse mõtlemistasandi. Sõltumatut mõtlemist ja sõltumatut avalikku kontrolli pole piisavalt. Ning see hakkab arengut väga ja väga pärssima.

Ühik, mille valguses erakonnad võtavad vastu oma otsused, on neli aastat. Ning tulemus on jupitatud nagu kaltsuvaip. Hakati tegema, jõuti peaaegu valmis, tuli uus kampaania, tehtu lükati sahtlisse. Siis alustati valget lehelt, nagu varem poleks midagi arutatud.

Nii tullakse korduvalt ühe ja sama teema juurde tagasi. Raisatakse aega, raha, inimeste head tahet, aga lahendatud ikka ei saada.

Mille üle võiksime Eestis uhked olla?

See on ja jääb meie uhkuse asjaks, et me üldse olemas oleme. Olla nii väikese rahvaarvuga riik, aga suuta tervikliku süsteemina püsida, pole sugugi enesestmõistetav. Pole täna, homme ega isegi kümne aasta pärast.

Ma ei räägi siin mingitest sõjalistest ohtudest, vaid sellest, et võime avatud majandusega maailmas lihtsalt lahustuda. Kujutame ette, et meie noorte edukam osa otsustab, et neil pole Eestis midagi peale hakata ja nad lähevad siit minema. Siis peame lubama siia suurel hulgal inimesi teistest kultuuridest.

Läheb aga paar põlvkonda, ja polegi enam seda, mida siin alles hoida. See on reaalne oht. Me peame olema uhked, kui suudame seda vältida, hoida oma riiki, kultuuri, keelt, keskkonda, elustiili, suhet loodusega.

Aga me peame eelkõige ise oma kultuuri tundma, hindama, väärtustama.

Mis on need kolm asja, mida peaks kiiremas korras liigutama, et kümne aasta pärast oleks asi õigem, parem?

Haldus, haridus, tervis.

Haldus selles mõttes, et me oma ressursse mõistlikul viisil kasutaksime.

Hariduses on liiga pikale veninud vaidlused, mida me ootame põhikoolilt, kuidas kutsehariduse kvaliteeti tõsta, milline peaks olema eri haridusvormide vahekord, kuidas võimalikult suur osa lapsi saaks võimalikult hea hariduse, et nende võimed ja anded oleksid täielikult välja arendatud. Praegu väga paljudel juhtudel nii ei ole.

Ja muidugi tervis. Me kõige nõrgem koht on mehed, nende eluiga.

Meie riik peaks keskendama oma jõupingutused sellele, et Eesti oleks jätkusuutlik, et Eesti inimesed oleksid võimelisemad parimaks. Selle kaudu hakkab ka majandus arenema.

Mina paneks asjad pea peale. Meil räägitakse, et arendame kõigepealt ettevõtlust, majandust. Aga paljud põhjused, miks me ka pole oma tootlikkuses seal, kus tahaksime, ei sõltu masinatest, vaid inimesest. Ja kui me inimestesse ei panusta, siis meil ka majandus ei arene nii, nagu me tahame.