|
Hilary Bird meenutab, kuidas allesjäänud linnupoeg püsis visalt elus ja piuksus oma ajutises öömajas.
Läinud kuul olid siin rubriigis kõne all kassid. Et näidata, kui väga mulle meeldib tasakaal, tuleb seekord juttu lindudest.
Veel ühes vormis tasakaalunähtusena räägib mu lugu sellest, kuidas saavad teineteist abistada IT ja elusloodus.
Kui mu elumaja remonditi, leiti katuse alt linnupojad. Neid oli kaks paari.
Üks paar oli üsna arenenud – silmad peas ja suled seljas, kuid teised kaks olid alles koorunud.
Sülg kui tsement
Alustasin päästetöid pesade kohendamisest. Kauni kodu konkursil linnupesad ilmselt löögile ei pääseks. Need on räpaka välimusega, ent tugevad, soojad ja veekindlad.
Pesa on oksaraagudest, õlekõrtest, mudast, tsellofaanitükkidest, karvatuustidest ja suitsukonidest (linnule sobivas mõõdus ehitusmaterjalid) rajatud pundar, mida hoiab koos sülg. On alles imetegu!
Panin pesad koos linnupoegadega lillekorvidesse ja riputasin need üles puukuuri – et kassid ligi ei pääseks, ent linnuvanemad oma laste kisa kuuleksid.
Inimese lõhna pärast vanemad oma järeltulijaid ei hülga, sest haistmismeel ei ole lindudel kuigi terav.
Niisama lihtsalt asi ometi ei läinud. Kolm linnupoega surid ära. Lohutasin end mõttega, et nad surid ikkagi kodus, ja korraldasin neile kombekad matused, kirstuks munakarp.
Allesjäänud viimane lind aga püsis vägagi elus ja piuksus oma ajutises öömajas – minu kempsus. See on mu kodus ainuke ruum, kuhu kass Jellil puudub sissepääsuluba.
Otsustasin, et see mees (kindlasti mees – temas näis olevat midagi tobedat, kuid visa nagu Kalevipojaski) peab küll ellu jääma.
Aga mida tuleb peale hakata ühe näljase sulisbeebiga?
Alustasin interneti ingliskeelsetest linnusaitidest. Kõik ütlesid: “Küsi nõu eksperdilt.”
Niisiis küsisin nõu loomakaitsjast sõbralt, kes ütles, et Eestis ei ole metslindude päästmiseks protseduure ega nõuandetelefone. Asjade loomuliku käigu eest hoolitseb loodus.
Hamlet appi
Ent Shakespeare ütleb “Hamletis”, et inimkonna võimed on piiramatud. Georg Meri tõlkes kõlab see koht nii: “Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis.”
Niisiis tagasi internetti! Leidsin hea (ingliskeelse) saidi, kust saab vajalikku nõu: www.avianweb.com/caringforwildbirdchicks2.html.
Kiirkorras tegin segu linnutoidust, veidi niisutatud kassitoidust (vajaliku valgu poolest rikkam kui koeratoit) ning munapudrust.
Siis tõmbasin kindad kätte (alludes ähvardavatele e-hoiatustele, kuidas tuleb ümber käia metsolenditega) ja asusin linnupoega toitma. Ähmaselt vaevas mind tunne, et linnupojale muna pakkudes edendan kannibalismi aadet.
Linnupoegade tavamenüüsse kuuluvad siiski ussid ja putukad. Üsna keeruline on inimesel sihtida vingerdavat ussi või sajajalgset (isegi hambaorgi otsa aetut – omaette kunst seegi!) linnu pisikese pugu poole.
Ning kuidas ussid ja putukad elu eest võitlevad! Mind hämmastas selle tillukese maailma elujõud, kuhu olin ootamatult sattunud.
Oma kõrgemat intellekti rakendades hakkasin ussidele ja putukatele peale astuma ja linnukesele värskelt tapetud liha söötma.
Kõik see nõudis tublisti aega ja pealegi pole ma kütina suurem asi. Mul hakkas ussidest kahju. Proovisin, kas nad öö jooksul veenõus upuvad, kuid hommikul vingerdasid ikka veel.
Elagu briti tragidus!
Niisiis tagasi internetti ja meilima... Ning elagu briti tragidus!
Kuninglik Loomakaitseselts teatas, et mu toit on hea (ainult seemnetega ei maksa liialdada) ja et usside valku võib asendada turult ostetud härjasüda, mis tuleb keeta ja peeneks riivida.
Ent luustiku arendamiseks vajavad linnupojad putukaid, mida Tartu turul ei pakuta.
Läksin kergema vastupanu teed ja ostsin linnutoitu veebi kaudu. Soovitan Prosectot, mida tehakse kuivatatud putukatest ja meest. Eestis seda ei müüda, aga Haith’s, kus on linnutoitu – ka metslindude jaoks – toodetud aastast 1937, toimetab tellimuse siia.
Ühest kilost, mis läheb maksma 50 euro ringis, jätkub oma kaheks aastaks või kauemgi. Kel häda käes, see võib abi küsida meiliaadressilt tartubirdseed@gmail.com.
Minu linnupoeg oli piiritaja. Nii piiritajad kui ka pääsukesed püüavad putukaid lennu pealt, kuid tegelikult ei ole nad lähisugulasedki.
Piiritaja (Apus apus) kuulub piiritajaliste ehk pikatiivaliste seltsi piiritajalaste sugukonda, pääsukesed eesotsas suitsupääsukesega (Hirundo rustica) värvuliste seltsi pääsulaste sugukonda.
Pikatiivaliste seltsi ladinakeelne nimetus on Apodiformes, mis tähendab jalutuid. Piiritajatel on väga väikesed jalad ja vabatahtlikult nad maale ei lasku, vaid peatuvad püstpindadel ning pesitsevad enamasti hoonetes ja muudes ehitistes.
Keskaegses heraldikas esindas piiritaja nooremaid poegi – neid, kel polnud maad.
Mai lõpul – juuni algul muneb emalind 2–3 muna. Haudumine kestab 19–25 päeva. Pojad lahkuvad pesast 5–8nädalaselt.
Poegadele toovad süüa mõlemad vanemad, aga ööseks katab neid endaga kinni ainult emalind.
Arvatavasti poleks mu linnupoeg osanud lugu pidada sellest, et ma tema otsas istun, ja ega ma isegi hoolinud uneta öödest pesa peal. Niisiis panin pesakorvi peale lauatüki ja katsin selle käterätiga, et luua tuulekindel keskkond, mis sarnaneks sellega, kui ema sul otsas istub.
Laskis pihku
4. augustil 2008 võtsin täie tervise juures oleva noorlinnu pihku ja tundsin, kuidas elu temas tuksleb ja ta on valmis lendu tõusma. Lind sittus mulle pihku.
Järgmisel hommikul oli ta läinud. Aga mitte meelest.
Juutidel on ütlus, et kui päästad elu, siis päästad maailma. See lähikontakt pani mind mõtlema. Kui mina lendan, siis pean istuma raskes kilukarbis, mis jätab taevasse pika mürgise pasaraja.
Mu lind kaalus umbes 30 grammi ja elab ainult viis aastat. Selle ajaga lendab ta maha sama maa mis Kuule ja tagasi ning tema sitt läheb korduvkasutusse.
Mõtelgem edasi. Meie päikesesüsteemi vanus (kaasa arvatud Maa) on veidi üle 4,5 miljardi aasta. Vanim teadolev lind Archaeopteryx ilmus maamunale 150 miljonit aastat tagasi. See oli õõnsate luude ja (vahel) sulgedega dinosaurus. Homo sapiens tuli lagedale umbes 150 000 aastat tagasi.
Kui võtta Maa vanuseks 24 tundi, siis linnud on siin elanud kella 23.10 saadik, meie aga alles alates 23.59.56.
Nii et avaldagem austust nende vastu, kes on meist nii palju vanemad!
Murueit targem kui inimkond
Briti teadlane James Lovelock usub oma Gaia hüpoteesi najal, et meie planeet on isereguleeruv elus süsteem. Maaema (Murueit?) on palju vanem ja targem kui sina, väike inimkond.
Lõppude lõpuks pole me midagi muud kui arukad loomad, kelle loodus litsub laiaks nagu lutika, kui me tema eksistentsile ohtlikuks muutume.
Hoolitsegem paremini kõige selle eest, mis Shakespeare’i/Meri sõnul on “see tore ehitis, maailm”!
Teid on hoiatatud. Siuts! Elame, näeme.
Tõlkinud
MATI SOOMRE
