|
Kui mõni masin lõplikult otsad annab ja seisma jääb või midagi muud põhjalikult nässu läheb, öeldakse Võrumaal Ruusmäe ehk vana nimega Rogosi kandis vahel nõnda: “Vagane nagu Parba Peetri kass pühapäeva hommikul Virga sauna all.”
Niimoodi mäletab ja mälestab rahvasuu omakandi meest Parba Peetrit ehk Peeter Lillojat (1905–1976), nagu tema nimi alates 1936. aastast eestindatuna kõlas.
Peeter oli omapärane ja kangekaelne mees, see väljendus isegi perekonnanime valikus. Iga teine oleks ristinud end Lilleojaks (nimede andmebaasi kohaselt valiski sellise nime tervelt 17 perekonda). Aga Parba Peeter võttis endale ja oma lastele nimeks nimme Lilloja. Kui keegi teda hiljem vana nimega hõikas, ei pööranud Peeter peadki. Alles siis, kui hõikaja soostus kasutama lugupidavat vormelit “Härra Lilloja!”, nõustus Peeter teda ära kuulama.
Paldiskis pesu pesemas
Peeter elas Rogosi mõisasüdame kõrval niinimetatud pilpakülas, pidas popsi mitte just väga lahedat põlve, tegi mitmesuguseid töid. Tema kui oskaja puutöömehe teeneid hinnati hoonete remontimisel ja vanade küünide sirgeksajamisel.
Üksvahe teenis Peeter leiba aga ka suurte maakivide lõhkamisega teedeehituse tarvis. Kive ammutati vanade mõisahoonete varemetest ja mujaltki, Peeter laskis need parajateks juppideks ja ladus riita. Teedeameti asjamehed tulid, mõõtsid riida üle ja maksid raha välja.
Ent kuidas on kõige sellega seotud Parba Peetri kass? Kahjuks kõige otsesemal moel. Kass jäänud nimelt vanaks ja läinud kärna. Peetri ema öelnud pojale, et loomakese piinu on hale vaadata, mine uputa ta ära!
Kuidas ma teda ikka uputan, mõelnud Peeter. Dünamiiti on käepärast küll, lasen parem õhku! Mõeldud-tehtud. Peeter võttis lõhkelaengu, pani sellele kapsli ja süütenööri külge ning sidus kassile selga. Kass aga kohkus süütenööri susinast ning tahtis tuppa voodi alla peitu joosta, õnneks seisis ema ukse peal ees ning hoidis oma suure undrukuga sissepääsu suletuna. Viimases hädas põgenes kass siis üle maantee naabri sauna alla, kus kärgataski kõva pauk.
Vaesest kassist ei jäänud midagi järele ja saunanurgast samuti. Naaber oli kangesti vihane, kuid Peeter oli puutöö alal osav ning tegi sauna jälle korda.
Kui venelased Eestisse baase ehitama hakkasid, sai Peetergi koos ühe teise Rogosi mehega Paldiskis ehitustööd. Muidugi juhtus sellegi käigus lugusid, mida rahvasuu tänini mäletab. Kord veetud töölisi suure mootorpaadiga Paldiskist Pakrile. Peeter seisnud paadis ja vaadanud, et vesi vahutab paadipära taga toredasti, selles oleks hea pesu pesta.
“Peeter oli selline mees, et mis aga mõtles, selle viis kohe ellu,” nendib Ruusojalt pärit Hans Uba, kes legendaarset tegelast ise tundis.
Peeter võtnudki riided seljast, sidunud nööri otsa ja lasknud paadi taha vette. Nagu kassistki, jäid ka riietest järele vaid räbalad. Naise Salme käest saanud Peeter selle eest kõva koslepi.
Kui venelased Eesti ära võtsid ja siin Nõukogude võimu kehtima panid, sidunud Peetergi oma käisele punase lindi ning käinud sellega küla vahel patseerimas. Ta oli uusmaasaaja ning võis uut võimu päris siiralt tervitada, aga samamoodi võis see olla lihtsalt üks Peetri tempudest. Igatahes Omakaitse mehed, kes Saksa ajal nii mõnegi kohaliku punasega veriselt arveid õiendasid, Peetrit ei puutunud.
Kui 1944. aastal võim taas vahetuma hakkas, rääkis Peeter, et Vene allveelaevastik on Emajõge pidi Tartu alla tulnud ning et Riia sõjaväekomandatuur on käskinud lammutada Murati tuuleveski, sest selge ilmaga häirivat see laevaliiklust Riia lahel.
Peeter oli vigurimees, aga ka põhimõttekindel mees. Ruusmäe kooliõpetaja Leida Kraani mäletab, et kui koolis pandi Peetri tütred miskipärast poistega kokku istuma, saabus Peeter isiklikult koolidirektori juurde korda looma.
Soome sõja ajal tuli 1939.–1940. aasta talvel 42 kraadi külma, Rogosi järv jäätus nii kinni, et kalad lämbusid massiliselt ära ja hakkasid kevadel kalda ääres haisema. Kirglik kalamees Peeter võttis vabatahtlikult enda peale ropu töö need kalad minema kärutada ja maha matta.
Pettus Nõukogude võimus
Kuid kõige suurema viguri mängis Peeter ikkagi Nõukogude võimule. Pärast sõda hakkas ta oma kodus puutööd tegema, mälestuste kohaselt keskendus iseäranis vankrirataste, regede ja kelgujalaste valmistamisele.
“Iga mees juba vankriratast valmis ei tee, see on keeruline töö. Aga Peeter tuli sellega toime,” kiidab Uba. Tema sõnul oli Peetril selleks tarbeks konstrueeritud isegi teravmeelne treipink: õues käis hobune ringiratast ning tema jõud kanti lintülekandega otse tuppa, kus see pani käima treipingi. Peetri tehtud vankrirattaid ja reejalaseid ostsid meeleldi ümbruskonna talumehed.
“Meil peaks siiamaani kusagil alles olema ka tema tehtud palgiveokelk,” tähendab Lillojade naaber Elli Virk.
Teatavasti lämmatas Nõukogude võim iseseisvaid talumajapidamisi röövellike maksudega, nii juhtus ka Lillojade väiketaluga. Kohalik kolhoos asutati 1948. aastal, kuid Peeter keeldus sellega ühinemast.
Hans Uba mäletab, et Peeter oli agar vaidleja valla- ja rajooniametnikega, kes käisid külades rahvast kolhoosi agiteerimas. “Peeter luges ajalehtedest ja kuulas ametnike juttudest, mismoodi kolhoos pidi kõik õnnelikuks tegema, kuid nägi samas oma silmaga, kuidas kolhoosnikele palkagi ei makstud, leiba ei olnud, kuidas nad pidid tegema orjatööd ja mingist õnnest ei saanud rääkidagi. Peeter uuris ja protsessis, miks ei lähe kommunistide teod kokku nende lubadustega,” räägib Uba.
Peetri majapidamise maksud ja maksuvõlg muudkui kuhjusid. Võimumehed käisid juba vara üles kirjutamas, ehkki palju seda Peetril peale puutööriistade ikka oli.
Abikaasa Salme oli Peetriga sama meelt ja julgustas teda õigust taga nõudma: “Piitre, är anku perrä!”
“Peeter ähvardas, et tema oma õigust ei jäta, läheb vajadusel kas või Moskvani välja. Stalini enda jutule! Ja läkski!” mäletab Uba.
See sündis 1951. aasta märtsis. Peeter – pikemat kasvu mees, must talvepalitu seljas ja kott rihmaga üle õla – kõmpis jalgsi Rogosist Petserisse (oma 40 kilomeetri pikkune ots), istus seal Moskva rongi peale ja sõitis impeeriumi pealinna.
Mitu päeva hiljem tagasi jõudes oli tal kaasas klaaspurgitäis kompvekke lastele. Kuid juba enne Peetri kojujõudmist (muidugi jalgsi) lendas telegraafiliine pidi Vastseliina rajoonikeskusse ja Ruusmäele korraldus vabastada Lilloja, Peeter kõigist maksuvõlgadest!
Mis Moskvas täpselt sündis, selle kohta Peeter väga palju kommentaare ei jaganud. Stalini endaga kohtuda nähtavasti ei õnnestunud, kuid mingi kõrge nina olevat ta vastu võtnud ja ära kuulanud küll. Uba oletab, et see võis olla toonane NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Nikolai Švernik või koguni Lavrenti Beria isiklikult.
“Moskvasse minek oli meeleheitlik samm. Ta oli käsitööline ja pops, toonase mõiste järgi kehvik, aga kolhoosi astuda ei tahtnud. Tal ei jäänud muud lahendust. Aga samas oli see ka hulljulge temp, sest oleks võinud kergesti minna maksma vabaduse ja isegi elu,” vangutab Uba veel nüüdki pead.
Lennumasin tõi kuulsust
Peeter Parba sai Rogosil tuntuks juba teismelise poisina, kui ta millalgi I maailmasõja eel või ajal üritas oma kätega ehitada lennukit.
Võib-olla inspireeris Peetrit kuulsa Sergei Utotškini 1912. aasta kevade demonstratsioonlend Tartus, võib-olla juhtus ta sõjapäevil aeroplaani nägema koduse Võrumaa taevas.
Igatahes olevat ta Rogosi keskel asuvas Jaanivariku parkmetsas ühe tamme otsas laudadest lennuki kokku klopsinud (tamme otsas ehitas poiss aeroplaani seetõttu, et masin startides kohe tuule tiibade alla saaks).
Mälestuste kohaselt olevat lennumasina tiivaulatus olnud kokku kolm meetrit, propellerit käitas lendur ise vändaga.
Mõisapoiste pilgu all ette võetud katselend lõppes paraku ebaõnnestumisega: aeroplaan sadas tamme otsast alla ja purunes tükkideks. Peeter ise pääses vaid ehmatusega.
