|
Hirvepargi rahvakogunemine täna 25 aastat tagasi murdis vaimse barjääri, mis takistas inimestel Nõukogude Eestis meelt avaldamast. Foto: Kogumik “Hirvepark 1987”
1987. aasta 23. augusti keskpäevaks olid vabadusvõitlejad (toonase kõnepruugi kohaselt dissidendid ehk teisitimõtlejad) kavandanud meeleavalduse, nõudmaks Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollide avalikustamist ja tühistamist.
Sellest pidi saama ja saigi esimene Nõukogude režiimi vastane meeleavaldus okupeeritud Eestis.
Tiit Madisson oli suvel käinud Riias korraldatud küüditamisohvrite mälestuspäeval, Läti esimesel vabadusehõngulisel meeleavaldusel.
“Kas siis meie kehvemad oleme?” küsis Madisson naastes ning hakkas koos mõttekaaslastega MRP aastapäevaks üritust organiseerima.
Kuid loomulikult arvestasid vabadusvõitlejad ka kõige halvemaga. Küüditamisohvrite mälestamine Balti naabrite juures või ka Eestis tolleks ajaks juba hoo sisse saanud keskkonnakaitse- ja muinsuskaitseliikumised olid ikkagi mittepoliitilised aktsioonid.
Meeleavaldus MRP salaprotokollide vastu, mille olemasolugi Nõukogude võim ametlikult eitas, kujutas endast sootuks midagi muud.
Võimud olid peata
“Falcki teel seisid autod kirjaga “Dlja ljudei”,” mäletab Lagle Parek. “Hirvepargis, kust ma hommikul samuti läbi jalutasin, istusid pinkidel onukesed ja lugesid kõik ajalehti. Vägivaldse sekkumise oht oli kindlasti olemas, kuid ma kardan, et isegi KGB ei teadnud enam, mida ette võtta. Oodati käsku ülevalt poolt, aga seda ei tulnud.”
Tunne Kelami meelest oli võimude kahevahelolek tingitud USA senaatorite kirjast Nõukogude liidrile Mihhail Gorbatšovile. See paar päeva varem Lääne ajakirjanduses avaldatud kiri kutsus Nõukogude liidrit üles meeleavaldusi lubama ning hoiatas, et miitingu laiali ajamine seab kahtluse alla ka Gorbatšovi muud kavatsused.
Enne perestroikat olnuks mõeldamatu, et võimud hakanuks üldse arutama dissidentidelt laekunud soovi korraldada miiting. Nüüd aga asusid Tallinna linnavõimud seda menetlema, ehkki heitlikult. Algsest soovist korraldada meeleavaldus Raekoja platsil keelduti.
“Linnavõimude keelust genereerus esimene poliitiline rongkäik, mis hakkas liikuma Raekoja platsilt mööda Harju tänavat,” muigab Kelam. “Selles mõttes stimuleerisid võimud tahtmatult inimeste omaalgatust ja loomingulist mõtlemist.”
Heiki Ahonen pidi rahvast Raekoja platsil ootama, et neile teatada kogunemise keelust ning paluda rahulikult edasi liikuda. Ta on jutustanud, et veel mõni minut enne südapäeva oli plats täiesti tühi, kuid kella kaheteistkümneks paiskus sinna inimesi kõigist tänavaist ning plats sai tulvil täis. Nüüd suundus see rahvamass rahulikult Linda kuju juurde ja sealt edasi Hirveparki.
Keset meeleavaldajaid seisis silmatorkaval kohal punaveteran Arnold Meri, Lenini orden rinnas säramas. Küllap oli ta kohale saadetud ülesandega anda meeleavalduse organisaatoritele ideoloogiline vastulöök. Kuid Meri jättis selle tegemata.
“Kui päev oli alanud vihmaselt, siis nüüd tuli päike välja,” jutustab Parek. “Rahvast tuli pööraselt rohkem, kui me arvasime. Me ise hindasime, et on hea, kui tuleb sada inimest. Tuli tuhandeid. Kõik laabus, kõik olid justkui õnnest purjus.”
Suur osa Harju tänava rongkäigus ja Hirvepargis lahti rullitud loosungitest oli valmistatud kunstnike Henno Arraku ja Iris Uuki pool.
Lagle Parek mäletab, kuidas dissident Kalju Mätik nõudis, et loosungid näeksid välja korrektsed, et tähed oleksid šabloonide järgi tehtud. Kuid kunstnike poeg Karl, loosungite autor, vastas: “See ei ole õige. Ainult diktatuuririikides on loosungid korralikud!”
Kaasamisega taastatud riik
Parek lasi rahva seas ringi käima lehe, paludes soovijail ühineda stalinismi ohvrite mälestuseks püstitatava monumendi toetusrühmaga. Poole tunniga kogunes ligi 70 allkirja. Mõne kuuga korjati kümneid tuhandeid allkirju.
“Sellega tekkis inimestel üks võimalus asjas kaasa lüüa ja seda mitte väga suure ohuga,” hindab Parek tagantjärele. “KGB oli arvanud, et laseme neil rääkida, mis sellest ikka tuleb. Aga me pakkusime võimalust kaasa tegutseda. Sellepärast sõimaski KGB hiljem kõige rohkem mind.”
Parek lisab, et kui praegu räägitakse palju riigivõimu suutmatusest kodanikke kaasata, siis Eesti Vabariik taastati just ja ainult kaasamise teel.
“Ma ei teadnud toona sellist sõnagi. Aga ma mõtlen viimasel ajal üha enam ja enam, et Eesti tee oli kogu aeg kaasamise tee. Rahvas oli kaasatud: alguses korjasime allkirju, siis kaasati meeletu hulk inimesi kodanike registreerimisse. Üle 700 000 inimese julges end registreerida kodanikuks, see ei olnud enam nali!”
Meeleavaldus lõppes täpselt ettenähtud ajal ning tuhanded inimesed läksid rahulikult laiali. Keegi ei kippunud miitingut “pikendama” lõhkumise või linna peal kaklemise teel.
“Seegi on meie asjade fenomen, et kokkupõrkeid ei ole,” arvab Parek. “Ka 1990. aasta 15. mail jäid Toompeal kokkupõrked olemata. Te mõtelge: vähesed venelased liikusid seal läbi eestlaste spaleeri. Eestlastel on suur ülekaal, neil on hing täis, sest venelased on märatsenud ja lõhkunud – aga keegi ei pane venelastele tutakat ära!
Need ongi meie eelised, et me üldiselt ei lõhu ega kakle. Võib-olla on see nõnda seepärast, et me oleme pisikesed ja teame, et kaklema hakates saame ise, nii et aitab. Aga see kukub välja aruka käitumisena.”
Õhtul sõitis õnneuimas Parek rongiga koju Tartusse. Ta ootas arreteerimist koduuksel, kuid seda ei juhtunud. Kommunistid piirdusid jõuetu sõimuga MRP-AEG (Molotovi–Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi) liikmete vastu ajakirjanduses.
Kuid kogu aeg võtsid grupi liikmetega ühendust üha uued ja uued inimesed, et anda oma allkiri stalinismiohvrite monumendi toetuseks või osaleda muudes ettevõtmistes.
“Hirvepark tõestas vana piibliütlust: tõde teeb teid vabaks,” lausub Kelam. “Kõigepealt tuleb leida tõde. Hirvepargis esitati avalikult küsimus, mis toimus 23. augustil 1939 ja kas me liitusime Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Kas meil oli seaduslik abielu, nagu meile oli pool sajandit pähe taotud, või tuleb pärast salaprotokollide paljastamist tõdeda, et see oli okupatsioon. “
“Kuna aastaga leidis isegi Gorbatšov Kremlist üles venekeelse autentse koopia, siis sellega said eestlased ja baltlased oma nõudmistele moraalse ja õigusliku aluse,” selgitab Kelam. “Kuna me ei ole seaduslikus abielus, siis järelikult ei vaja me ka abielulahutust. Vajame oma õiguse taastamist ja Nõukogude Liidust välja saamist nii kiiresti kui võimalik.”
Iseseisvus pole kadunud
Nii Parek kui Kelam nõustuvad endise Vene presidendi nõuniku Gennadi Burbulise tähelepanekuga, et Eesti seisis vabanemise aastail justkui mingi kõrgema jõu kaitse all. Erinevalt Lätist või Leedust ei valatud meil tilkagi verd.
“Eesti rahvast ei ole niiviisi järele katsutud kui lätlasi-leedukaid, meie piiripunkte ei rünnatud. Eks see oli natukene ime moodi küll,” ütleb Parek.
Kuid kas Eesti iseseisvus on taas kahtluse alla sattunud, küsin ma Hirvepargi miitingu korraldajailt, viidates Eesti peatsele ühinemisele Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM).
Parek nii ei arva. “ESMile vastu töötamine on natukene edvistamise moodi,” leiab ta. “Mis nüüd viga kritiseerida, nüüd ei ole ju enam ohtu, et keegi selle eest vastu pead annab!”
Pareki meelest peame endale aru andma, et meid on miljon. “Ei ole õige lõhkuda seda, mis praegu on olemas,” ütleb ta. “Me ei tea üldse, mis tuleb, kõik võib vastu taevast lennata. Kuid koos suuremate rahvastega on põhjas siiski parem ära käia.”
Üksinda oleksime tema sõnul kohe jälle ühe suure rahva koosseisus, sest Venemaa suhtes ei maksa teha mingeid illusioone. “Me peame seda kogu aeg meeles pidama ja tegema kõik, et Põhjamaade, Balti riikide ja Poola koostöö areneks ja me koos moodustaksime mingi uue jõu.”
Kelam leiab, et just suveräänsuse liigne rõhutamine on Euroopa viinud praeguse kriisini: Euroopa Komisjonil polnud õigust kontrollida näiteks väiteid, mida Kreeka enda kohta esitas, rääkimata Kreeka rahandusse sekkumisest.
“Olukord ei ole hea. Kuid samal ajal võib öelda, et Euroopa Liit on sündinud ja arenenud permanentsetes kriisides, mis on lõpuks alati toonud kaasa midagi postiivset,” räägib Kelam. “Ja teiseks ei ole ka alternatiivi. Teine võimalus oleks olla midagi Moldova-taolist.”
Tänapäeva poliitika suhtes on Parek siiski skeptiline.
“Nüüdne võimuloogika on mu meelest tõsine tragöödia,” leiab ta. “Selleks et oma ideid teostada, pead sa võimule jõudma. Aga selleks et võimule jõuda, pead sa välja hüüdma lollid loosungid – odavad, lihtsad, arusaadavad loosungid. Ning sa seod ennast nende loosungitega. Tekib lootusetu olukord.”
Peab julgema vastu hakata
Pareki meelest peaks rahvale rohkem tõtt rääkima ning rahvas peaks ise rohkem tõtt taga nõudma. Just tõe nimel, iseenda ausa inimesena tundmise nimel tegutsesid ka omaaegsed dissidendid.
“Meile pakkus lihtsalt rahuldust võimudele hambaid näidata. Kuid hambanäitamisega on praegu kehvasti,” leiab Parek. “Rahulolematus on ju küllaltki suur. Peaks siis ka vastu hakkama, ka pisiasjades!”
Kui 1980. aastatel tuli vastu hakata suurele vägivallariigile, siis nüüd tuleks ausa enesetunde säilitamiseks osata hambaid näidata rumalatele ja pahatahtlikele ülemustele, sealhulgas ka parteilistele. Sarnaselt toonaste dissidentidega riskivad ka tänased hambanäitajad töökoha kaotamisega, kuid õnneks enam mitte vabadusekaotusega.
“Kõik algab sellest, et pisiheaolu pärast ei julgeta enam vastu hakata. Ei julgeta öelda juhtidele, et neil ei ole õigus,” räägib Parek. “Ma loodan, et see siiski muutub, et inimesed saavad aru, et kui ma ei hakka vastu väga lollile asjale, siis kannan ju ka mina selle eest vastutust.”
AJALUGU
Hirvepargi meeleavaldus
- 1987. aasta juuli lõpus saatsid endised poliitvangid Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Jan Kõrb avaliku kirja EKP Ajaloo Instituudile, ajalehele Rahva Hääl ja ajakirjale Aja Pulss, milles nõuti Molotovi–Ribbentropi pakti avalikustamist
23. augustil, pakti 48. aastapäeval. Seda muidugi ei juhtunud.
- 23. augustiks 1987 oli planeeritud Raekoja platsil pooleteise tunni pikkune miiting, millega meenutada Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud salalepingu tõttu hukkunud eestlasi. Rahvast teavitati raadiojaamade Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa vahendusel.
- Viimasel hetkel tühistas linnavalitsus sündmuse toimumisloa Raekoja platsil. Seejärel asus Raekoja platsile kogunenud rahvamasse Harjumäele Linda kuju juurde juhatama pappruuporisse suuniseid jaganud Heiki Ahonen. Inimesed kandsid loosungeid “Tühistada Molotovi–Ribbentropi Pakt”, “Stalinlikud timukad kohtu alla”, “Enesemääramisõigust Baltimaadele”, “Vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele”, “Salasitt läheb haisema” jne.
- Spontaanselt leiti koosolekule sobilik koht Hirvepargi treppidel. Avakõnes rääkis Tiit Madisson Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingust ja selle salajastest lisaprotokollidest, mis jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks.
Esimest korda avalikustati ka lepingu rakendamisest põhjustatud inimohvrite arv ja tõstatati küsimus Eesti omariikluse taastamisest. Mitmetuhandelise kuulajaskonna ees esinesid sõnavõttudega Lagle Parek, Heiki Ahonen, Erik Udam, Villu Rooda, Jüri Mikk, Roman Bode, Kalju Mätik ning luuletustega Merle Jääger ja Raivo Raave.
- Tänu pagulaste heale ettevalmistustööle jõudis okupeeritud Balti riikide teema suurte Ameerika ajalehtede esikülgedele. Hirvepargi algatuse õnnestumine suunas Eesti järgnevad sündmused eetilise, õigusliku ja rahvuslik-demokraatliku arengu rööbastele, mis hakkasid viima ehtsa iseseisvuse taastamise suunas.
- Tänavu korraldatakse 23. augustil kell 12 Okupatsioonide muuseumis Hirvepargi meeleavalduse 25. aastapäevale pühendatud koosolek. Näidatakse Jaan Kolbergi dokumentaalfilmi “Rahva vabadus”, esinevad Lagle Parek, Tunne Kelam, Mari-Ann Kelam ja Mart Nutt.
Allikas: Okupatsioonide muuseum
