|
Uno Liiv tuli 1948. aastal NSV Liidu koolinoorte meistriks.
Uno Liiv on linnapoiss, pärit Tallinnast. Kust spordivaim talle sisse läks, ei oskagi ta ise öelda. “Veel Eesti Vabariigi ajal oli isal sõber, kes mind talviti suusatama viis.”
Tema kodu oli Koidu tänaval maja number 128, niinimetatud Hendriksoni küüru lähedal. 9. märtsi pommitamise läbi läks see pikaaegne kodu põlema ja põles maani maha. “Mäletan, et alles jäid vaid riided, mis parajasti seljas olid. Teise õhurünnaku ajal olin kõhuli lumehanges.”
Uno perekonda kuulusid võõrasema ja isa. Isa oli koolipoisina võidelnud Vabadussõjas, aidanud tagasi lüüa 1. detsembri mässukatset. “Rohkem meid polnud.” Edasi jätkus elu väga kitsastes oludes Wismari tänavas.
Põgenemine luhtus
1944. aasta septembris, 14aastase poisikesena, ootas Uno Liiv Matsalu lahe ääres lootusega paremasse ilma pääseda. Sinna tuli ta vanaema-vanaisa talust Järvamaalt.
“Võtsin sealt jalgratta ja muudkui läksin. Mäletan, et mind ajendas selleks ajalehes Eesti Sõna ilmunud lugu Meriküla dessandist, mille juures oli foto koos lapsega tapetud emast. See pani mind mõtlema minekust. Et enam ei tahtnud siin olla.”
Aga Unol polnud varandust, pelgalt jalgratta eest ei hakanud keegi poissi üle viima.
“Ei tulnud ka mingit valget laeva ja mida kõike. Elasin ligemale kuu aega seal Teenuse külas. Siis läks külmaks ja pidin oma varjupaigast välja tulema.”
Eesti Vabariigi ajal oli Uno oma kooliteed alustanud Narva maanteel Inglise kolledžis. Nõukogude võimu ajal läks ta 20. keskkooli.
“Seal oli hiljem saksa hospidal. Oma silmaga nägin, kuidas haavatud hüppasid pommitamisel põlema läinud hoone kolmanda korruse akendest alla.”
Pärast sõda viidi 20. keskkool Kevade tänavale, sinna, kus oli ja on praegugi Westholmi gümnaasium. Uno Liiv mäletab sealt väga toredat koolidirektorit nimega Arseni Mölder. “Oli tubli eestimeelne mees, kes läks varsti sinna, kuhu kõik temataolised läksid.”
Päris sporditegemiseks läks Uno Liivil 7. keskkoolis, mille ta ka hiljem lõpetas. “Läksime seal trenni Harri Aumere nimelise treeneri juurde. Põhiliselt treeniti sakslaste rajatud Õllepruuli spordiväljakul. See asus praeguse rahandusministeeriumi vastas, üle tee. “Seal on praegu suur parkimisplats. Tol ajal oli see kergejõustiklaste peamine treening- ja võistlusväljak.”
Kas paistis väike Uno juba varakult omasuguste seas silma erilise nobeduse poolest? “Algul absoluutselt mitte. Pigem olin ikka viimaste hulgas.”
Aga juba 1947. aastal võttis Uno koos Eesti koolinoorte kergejõustikuvõistkonnaga ette reisi Voronežisse. “Sõit kestis poolteist nädalat! Ainuüksi Leningradi sõitsime kaks ööpäeva. Seal ootasime päeva, et Moskvasse saada. Kolme päevaga saime Moskvasse. Seal saime tänu Nigul Maatsoo tutvustele magada Dünamo staadionil.
Jälle kolm päeva, ja olimegi Voronežis. Eesti toidutalongid Venemaal ei kehtinud, kogu söök tuli endal kaasa võtta. Mäletan, et võistkonna esindajaks oli poksikuulsus Nigul Maatsoo. Võistlused aga polnud ei rohkem ega vähem kui üleliidulised koolinoorte võistlused.”
Voronež oli linn, mis sõja ajal käis käest kätte ning oli sisuliselt maatasa tehtud.
“Saada polnud seal midagi muud kui arbuuse ja sihvkasid. Õnnetuseks läks kaasavõetud toiduvaru augustipalavuses riknema, see tuli siis Kalininis aknast välja visata. Leib kõlbas süüa, seda sõime. Aga katusel reisinud “kotipoisid” hoomasid seda kohe, kargasid järele ja sõid ära. Ühe õnnetusest sai teise õnn!”
Osa Voroneži sõitnud võistkondi elas muldonnides... “Ega praeguse aja spordipoisid niisugust asja välja ei kannataks.” Õnneks oli Voronežis taastatud raadiotehas, mille direktor oli kuidagi Eestiga seotud. “Saime siis tehase sööklas kõhu korralikult täis süüa.”
Ometi suutis tulevane bioloog Hans Trass tulla kõrgushüppes NSV Liidu meistriks ning Uno Liiv joosta sada meetrit 11,8ga. “Jäin selle ajaga teise kümne sisse. Võite isegi arvata, millises seisundis oli sealne jooksurada!”
Tagasiteest ei taha Uno Liiv mitte rääkidagi. “Siis ei olnud ju enam leiba ka. Ning ees taas poolteist nädalat sõitu või seismist.”
Ei olnud pioneer
Juba järgmisel aastal ehk 1948 oli Uno Liiv omaealiste seas Eestis kindlalt esimene. Ning mitte ainult Eestis. “NSV Liidu koolinoorte meistrivõistlustel võitsin nii saja kui kahesaja meetri jooksu. Saja meetri aeg küündis juba 11,1ni.” Fantastiline areng!
1949. aastal oli Uno Liiv Eesti–Läti maavõistlusel täiskasvanuile 100 meetris teine mees. Kõige selle juures ei tohi unustada tollaseid võistlus- ja treeningtingimusi ning treeningu mahtu.
“Talvel sai põhiliselt ainult võimeldud. Asi paranes siis, kui Ruudi Toomsalu ehitas Schnelli tiigi äärde laudraja. Talvel treeniti paar-kolm korda nädalas, kevadel-suvel aga juba iga päev. 1949. aastal toimus aprillikuus esimene niinimetatud lõunalaager Suhhumis. “Siis, kui ma juba esimest aastat instituudis käisin.”
Ajad olid aga jubedad. “Sõpra, kellega koos Voronežis käisin, taheti 1949. aastal ära saata. “Ta pidi metsa pakku minema. 1952. või 1953. aastal lasti ta Lõuna-Eestis maha. Tema nimi oli Heinrich Speek, ning kui keegi selle loo lugejaist tema saatuse kohta midagi lähemalt on kuulnud, oleksin iga teate üle väga tänulik.”
Uno Liivil endal mingeid poliitilisi pahandusi ei tekkinud. “Aga oma joont pidasin kindlalt – ei ole olnud pioneer, komnoor ega parteilane. Ei mingil tingimusel. Hiljem olin Eesti Kongressi saadik ja TPI muinsuskaitseklubi asutaja,” tunneb Uno Liiv põhjendatud uhkust.
Heino Heinlo, Ursel Teedemaa, Arvi Lopato, Georg Gilde, Ülo Laaspere – nemad olid Uno Liivi tollased vastased, konkurents sprindis oli kõva. “Sprintereid oli nii palju, et Eesti meistrivõistlustel tulid maha pidada eeljooksud, poolfinaalid ja finaalid. Näiteks 1953. aasta esivõistlustel jooksin maha saja meetri eeljooksu, poolfinaali ja finaali ning sama kordasin veel 200 ja 400 meetris. Lisaks veel teatejooksud. Ja see kõik kolme päevaga!”
Hiljuti juhtus Uno Liiv vaatama NSV Liidu tollaseid edetabeleid. Eestlasi oli saja parema seas lausa tohutul hulgal.
Jah, kergejõustik nagu sport üldse oli Eestis ääretult populaarne, isegi koolinoorte võistluste ajal oli staadion ääreni täis. Koolinoorte korv- ja võrkpallivõistlustel Gusti (Gustav Adolfi kooli) võimlas oli saal nii täis, et sisse ei mahtunud – siis olid akende taha korraldatud tellingud, kust vaadati, kuidas oma koolil läheb.
Väga väike ENSV
“Ei osanud oma võimeid rakendada,” seletab Uno Liiv seda, miks tema ülikiire areng varsti toppama jäi. “Me jooksime kõik krampis, aga vaadake praegu kas või Usain Bolti, seda, kuidas ta näolihased jooksu ajal lainetavad ja liiguvad.”
Kuid trenniks tehti igasuguseid asju, käidi maadlemas. Liidu maadlusmeistri Endel Puusepa juures tehti jõutrenni. “Tolleaegne metoodika oli hoopis teistsugune. Aga ka toitlustamisolud olid hoopis teised. 1948. aasta liidu meistrivõistlusteks hankis treener meile igaühele pool kilo kamakommi. See pidi siis olema dopingu eest.”
“Sõbrapoisid olid ikka,” meenutab Uno Liiv soojusega oma koduseid konkurente. “Naljaga saadi raskustest üle. Kõige paremini sain läbi juba veerand sajandi eest meie hulgast lahkunud Ülo Laasperega.”
Trenni aga tegi Uno Liiv koos Georg Gildega. “Gilde elas Kadriorus Rohelisel aasal. Hommikul kell seitse läksin tema juurde. Jooksime siis mööda puiesteed Kreutzwaldi kuju eest kõlakoja treppideni ja üles. Nõnda seitse kuni kümme korda.”
Ühe põnevama etteastena mäletab Uno Liiv Eesti–Soome esimest sõjajärgset maavõistlust Lappeenrantas 1959. aastal. “Meid viidi bussiga Leningradi kaudu Lappeenrantasse. Laevaühendust siis veel polnud. Iseloomustusele pidi alla kirjutama partei esindaja. TPI tollane partorg Klement ütles siis mulle, et mis oleks, Liiv, kui sõidaksid Soome kui partei liikmekandidaat?
Ütlesin, et teete selle ettepaneku valel ajal. Pannes mind justkui sundkäigu ette. Kui ma tagasi tulen, räägime sellest asjast uuesti. Aga ta ei rääkinud enam minuga sel teemal.”
Tõnismäelt spordiühingu Kalev juurest startis siis ühel ilusal päeval buss. “Viimased mehed võeti ära veel bussist. Üks neist oli kõrgushüppaja ja kettaheitja Heino Apart. Maavõistlusel asendas teda juhuslik mees.”
Uno Liiv osales 4x100 meetri teatejooksus. “Soomlased tegid võitjaile ilusad medalid – Eestile kirjutasid väga väikselt taha NSV. Sellest piisas tõsiseks skandaaliks!”
Raha ei antud eestlastele mõistagi mitte pennigi. “Soome kergejõustikuliit aga andis meist igale vanas rahas sada marka. Kuid see oli jaanipäeval, kõik poed olid kinni ja me ei saanud endale midagi osta.”
Lõikusi ei tehtud
Uno Liivi sportlasetee kestis 17 aastat – 1945–1962. “Vigastusteta ei saanud läbi meiegi. Esimest korda vigastasin tõsisemalt reielihast 1940. aastal Riias. Massööridena töötasid tol ajal vanad kuulsad eesti maadlejad. Mind “pehmendas” keegi Vaheri-nimeline maadleja. Küll olid tal kõvad käed! Ma lausa karjusin ta käes.”
Mida arvab veteran sellest, et enamikul eesti kergejõustiklastest on lõikus kas parajasti käes või toibutakse sellest? “Lõikus? Me ei teadnud neist midagi. Eks see ole üle oma võimete pürgimine, aga võib-olla pole ka spordimeditsiin tasemel. Puudub korralik ravi.”
Tänapäeva kergejõustikku jälgib Uno Liiv peamiselt telekast. “Staadionil pole aegagi käia. Teen pidevalt tööd. Ja kirjutan mälestusi.”
1949. aastal kuulutas Stalin välja suurehitiste kampaania. “Üle terve liidu hakati koolitama hüdrotehnika insenere. Stippi said need ka kolmedega. Mulle aga oli see stipiküsimus nii hirmus tähtis. Käisin ju veel sporditegemise ja õppimise kõrval ka tööl. Läksin siis instituuti hüdraulikat õppima.”
Mida kõike on Uno Liiv elus ära teha jõudnud... Näiteks töötanud 25 aastat nõukogude kosmoseprogrammis. “Tegin üht seadet, millega mõõdeti vooluhulki. Üleslennutatavates
rakettides.”
Aga tosin aastat (1960–1972) töötas Uno Liiv mittekoosseisulise spordireporterina ETV spordi- ja muusikasaadete toimetuses! “Heino Mikkin kutsus mind sinna. Olin algul režissöör, aga Tokyo mängude ajal juba iga päev reporterina eetris. Jõudsin ka México mängudel ära käia. Oma ihusilmaga nägin Beamoni hüppe ära!”
ELUKÄIK
Uno Liiv
- Sündinud 22. jaanuaril 1930 Tallinnas
- Abielus, poeg ja kaks pojatütart
Haridus
- Tallinna 7. Keskkool 1949
- TPI hüdrotehniliste ehitiste erialal
Töö
- TPI 1954–2004 (alates 1984 professor, 1997 emeriitprofessor)
- ETV spordi- ja muusikasaadete toimetuses režissöör
ja reporter 1960–1972
- Alates 1991 Ülemaailmse Hüdrauliliste Uurimistööde
Assotsiatsiooni mõõteriistade tehnilise komitee sekretär
- Infotehnoloogiafirma 3 Step IT juhatuse liige 2001–2010
Spordisaavutused
- NSV Liidu koolinoorte kahekordne meister 1948
- NSV Liidu üliõpilasmeister 1952
- Kahekordne Eesti meister, kahekordne hõbe
ja kahekordne pronks 1951–1957
- Kümnekordne Eesti meister teatejooksudes 1948–1958
Autasud
- Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001
- EV teaduspreemia 2002
