|
flichr.com
Ehk on siiski alust kahelda meie neljajalgsete sõprade elukestvas karskuses ja muidu kaines ülalpidamises. Siin-seal on ju juttu olnud koertest, keda naljahambast peremees on õpetanud õlut jooma, või India külasid ründavatest elevantidest, kes käärinud puuviljade nosimisega enne sõjakust kogunud.
Kui inimene tahab midagi teada, siis läheb ja küsib. Soovitatavalt endast targema käest. Nii pidigi tuntud loomapsühholoog Aleksei Turovski mitu tundi oma elust kulutama, seletamaks lahti teemat “Alkoholismi iseärasustest loomariigi igapäevaaskeldustes”.
Nii et ikka joovad, tegin hakatust. Teadagi kes, need loomad muidugi. Ja linnud.
Algul ei taha Turovski oma usaldusaluseid reeta. Väidab, et kahejalgsete sellekohane sõnavara kuulub pigem superlatiivse toostiklassika hulka. Nagu ka üksteise sarvekandjaks tituleerimine. Mõnele mehepojale küll alandav tiitel, aga suvalisele põdrapullile üldse mitte korda minev.
Ikkagi joovad
Pikapeale selgub siiski, et selle va kange kraami vastu tunneb huvi üsna suur hulk neljajalgseid isendeid. Loomariik olla aktiivselt huvitatud igat sorti energiakandjaist, mida emake loodus vähegi pakub.
Julgen vahele segada, et näiteks looduslik nafta on ka päris suur energiakandja, aga põder naftat ei joo. Isegi kaamel mitte. Heameeli tahaksin lisada, et jänes ei joo isegi šampust, aga saan sõnasabast kinni.
Turovski toob mind tolle naftaga siiski reaalsusesse. Kaamel tõesti naftat ei joo, küll aga meelitavad selle toksilised aurud ligi igasuguseid kärbeslasi, kes siis maaõli allika kohal end uimaseks tiirutavad, kuni sinna sisse kukuvad. Mingid putukavastsed käivat seal lausa ujumas, ja pole neil häda midagi.
Toitumisahelat pidi edasi minnes tuletab Turovski meelde oma silmaga nähtud juhtumit musträstaga. See vaene linnuke olla puu otsas sedavõrd purjus olnud, et kohe kuidagi oksal ei püsinud ja sealt käratsedes alla kukkus.
Sinna ta oleks kasside rõõmuks ka jäänud, kui loomatark oma käega poleks linnukest ohutumasse kohta toimetanud. Samas ei tohiks seda vintis tiivulist labaseks topsisõbraks pidada. Purju jäi ta üsna süütul kombel. (Vahepeal kujutan vaimusilmas ette selle musträsta sinist esmaspäeva ja ahastavat küsimust: krt, kus ma olen?)
Kõige kurja juur võis olla puu, mille otsas lind istus. Kevadise mahlajooksu ajal võib selle tüvi saada traumeeritud, et mitte öelda haavatud. Tüvehaavast imbub välja magusat mahla ja puu hakkab võitlema igat sorti bakteritega. Haava ümbruses tekib mädanik – kääriv protsess. Ja see on juba alkohol. Õige magus pealegi.
Lõhna peale voorib karja kaupa kohale sitikaid ja satikaid, sest puhtamuidu voolav kärakas on tõmbemagnet mitte ainult inimsoole. Neid alkoholist läbi imbunud putukaid vaene rästas rappiski. Kerge saak, justkui liköörikommid leti peal. Sõi ta neid, palju sõi, aga purju jäi.
Üks mis kindel on see, et hommikul sai ta elukaaslaselt hirmsa koosa. Öö läbi ära olla, pohmas peaga koju laperdada ja siis sogada, et käis putukajahil, kusjuures koju ei toonud ühtegi...
Elanud kord eesel...
Turovskil on näiteid veel. Alati ei tarvitsegi linnukesed end lausa umbe tõmmata. Üks hall-kärbsenäpp oli lihtsalt kergelt svipsis. Püüdis küll enda arust sirgelt lennata, aga ikka jäi mõni oks nokale ette ja – potsti! Kusjuures tegu oli täiskasvanud isendi, mitte lendama õppiva pojukesega.
Madagaskaril kohtus Turovski ühe leemuriga, kes mõnda aega midagi puu küljest näppis ja limpsis, kuni lihtsalt alla kukkus. Diagnoos – teadagi mis. Kui linnukestele oli Turovski kergesti nõus andeks andma, siis selle loomakese käitumist pidas ta lausa häbiväärseks. Ilmselt ütles seda ka leemurile endale.
Saan kuulda ka järjest üllatavamaid lugusid. Tõsi, tihti ei ole inimene siin ainult vaatlev kõrvalseisja.
Elanud kord eesel. Elukohaks oli tal üks Briti sõjaväeosa. See eesel (muide, ta nimi oli Gordon) tundis kella, täpsemini öeldes, tajus teatud aja möödumist. Sest iga päev kindlal kellaajal ilmus kohaliku pubi akna alla, kust talle ulatati tubli ports kanget õlut. Sellest rüüpest sai Gordonile päeva sisu, et mitte öelda elu eesmärk. Too sõjaväeosa tegeles aga enamasti paraaditsemisega, täpsemalt auvahtkonna etendamisega.
Lähedal asuval lennuväljal võeti piduliku rivi ja punase vaibarajaga aeg-ajalt vastu kõrget sorti külalisi. Auvahtimisest vabal ajal istuti aga tihti pubis ja lõbustati end sellega, et eesliga õlut juua.
Kord sattusid Gordoni õlleneelud ajaliselt just sinna kanti, kus mehed lennuväljal üht suursaadikut tervitasid. Eesel sai küll kõrtsist oma õlled kätte, aga juttu ajada polnud kellegagi. Nii tekkis rügemendi “vapiloomal” idee ise oma sõpru otsima minna.
Et aga kange jook oli üksildase uitaja keelepaelad valla päästnud, käis otsimine suure kisaga. Kuni sinnani välja, et punase vaiba ühes otsas seisis auväärt ambassador ja teises otsas teda tervitama tulnud purjus eesel. Me ei tea küll kõrge külalise toonast reaktsiooni, aga eesli oma olnud selge ja arusaadav: mida sa, mees, meelitad mu sõpru kõrtsist eemale, kui mina nendega õlut juua tahan. Õnneks käis jutt loomade keeles. Selge see, et rahvusvahelises intsidendis Gordonit süüdistada ei saa, pigem ta kahejalgseid mundris joomakaaslasi. Aga purjus oli ikkagi eesel.
Turovski annab teada, et viinamaiad neljajalgsed on põhjustanud inimeste elukorralduses koguni mahukaid majandustehnilisi ümberkorraldusi.
Ühes Indias asuvas Briti koloniaalvägede proviandilaos hakkasid lao sisu vastu janust huvi tundma kohalikud ahvid, kes hoonesse sisse saanuna pudeleid mängleva kergusega avama õppisid. Ja kui pudel kord lahti, siis kauaks see täis ei jäänud. Täis jäid hoopis ahvid.
Paraku olid ahvid mingist pühast liigist, nii et tappa neid ei tohtinud. Sõdurid vedasid neid karjakaupa metsa alla kraavi peatäit välja magama. Nii nad seal magasid, kuni üles ärkasid ja kuivav kurgulagi neid palavaga jälle teadagi kuhu kohale meelitas…
Lihtsam oli klaaspudelite asemele muretseda plekkpurgid, mida sai avada ainult spetsiaalse avajaga. Ahvidele avajaid ei antud.
Kui kaks viimast näidet olid selge inimsekkumise tulemus, siis alati pole see sugugi nii. Loomariik ju nutikust otsast otsani täis.
Karu püüa viinaga
Turovski toob Madagaskarilt veel ühe näite, pealegi üsna mitmeastmelise. Sel saarel elutseb üpris rikkaliku fauna seas ka üks tuhatjalgade pere. Need süütud ja imearmsad putukad (Turovski arvates) katavad end kaitseks teatava jogurtitaolise ollusega.
Pikapeale on aga kohalik ahvkond aru saanud, et kui selle imearmsa jogurtijunniga oma karvkatet hõõruda, hoiab see eemale igasugu puugid ja parasiidid, mis vahest naha vahele kipuvad pugema. Et aga ahvid on karvased loomad, peavad nad end vahetevahel ka lakkuma. Nii siis ahvikesed algul desinfitseerivad ja seejärel lakuvad end.
Asja mõte on aga selles, et toosama “jogurt” on üsna rammus igasugu hallutsinogeenidest. Nõnda need loomakesed seal Madagaskaril puu otsas istuvad, nühivad end tolle putukaeritisega ja siis kukuvad end (täis) lakkuma. Ja kaif milline. Lausa silmaga nähtav.
Huvitav, kas eestikeelne väljend “lakku täis” on tõesti Madagaskari fauna kingitus eesti lõbusatele filoloogidele?
Vahepeal tuleb mulle eneselegi meelde ammuloetud jutt, kuidas Siberi rahvad karu püüavad. Eks ikka viinaga. Pandi anum selle vedelikuga kännu peale, pisut mett kah maitseks, ja mindi rahulikult koju. Ei mingit varitsemist. Kindel see, et mingi mesikäpp selle kännupealse üles leiab ja täis jääb. Vähe sellest, annab veel valju mörinaga märku ka, et on n-ö küps ja üsna ohutu.
Kütt tuleb kisa peale kohale, ootab, kuni hakkab toimima järgmine joobestaadium – uni – ja lahendab asja üsna alatult.
See lugu oli Turovskilegi tuttav. Samas väidab ta, et karud on siin mõningane erand. Hunti näiteks viina või meega küll ei püüa. See, mis magus ja purju teeb, hundile peale ei lähe. Õigemini – alla ei lähe.
Muide, mõnuainete maitsmine ei ole võõras isegi kaladele. Kaval kalamees pidavat teadma, et aniisilõhn meelitab karplasi ligi. Küsin, kas siis kalal on võimalik vee all purju jääda. Seda otseselt just mitte, vastab Turovski. Kala lihtsalt tuleb aniisist vett ahmima ja osavale püüdjale on ta siis kergem saak.
Kuna jutt juba loomse intellekti peale on veerenud, tuleb meelde minu arust üks nutikamaid loomariigi isendeid – rott. Mis viga oleks neid põrgulisi viinaga püüda. Vala õhtul kärakas keldrisse maha ja hommikul korja purjus kari kokku.
Oh ei, jahutab Turovski mu ideed. Rottidega see nipp läbi ei lähe. Teatavasti elab rotiriik tugevas hierarhilises struktuuris. Alfaisane kontrollib karja ja nõrgemad alluvad temale, neile omakorda veel nõrgemad.
Kui ka leitakse mõni uus annus tundmatut söödavat materjali, sunnitakse kõigepealt seda manustama mõnd madalamat isendit. Seejärel vaadatakse selle käitumist. Kui vaene degustaator ära sureb või muidu lolliks läheb, ei puutu toidupalukest keegi. Lihtne ja toimiv süsteem.
Ega siga loll ole
Aga siga, tahan lõpetuseks teada. See vahva loom, keda pea igas joomalaulus purjus inimesega võrreldakse. Kuidas temaga on?
Vastuseks saan ekskursi mitte lähedasse kodusea sulgu, vaid kaugele Aafrikasse, ühte kohalikku võsasea perekonda. Nendega olla ka kunagi eksperimenti tehtud.
Valatud veelompi paras ports lõhnavat magusat alkohoolset ollust ning jäädud tulemusi ootama. Peatselt saabus lombi äärde kult, karja juht, kelle kihvu isegi lõvid kardavad, ja asus asja kallale. Siin võibki kasutada väljendit “pani kärsa likku”. Emiste haarem vaatas pealt, mis saab, enne kui ka janu kustutama minna. Emased on ju imetajate seas üldjuhul targemad.
Kult jõi lombi üksi lagedaks, läks kuraasi täis, töllerdas karja seas ja ruigas kõigi kuuldes oma sugu- ja vägitegudest, kuni ära kustus. Emisekari leidis, et vanamees oli käitunud pehmelt öeldes ebaadekvaatselt, ja eemaldus joomakohast.
Kui vaene juhtiv seltsimees viinauimast janusena üles ärkas (kes käskis kogu kärakat korraga sisse kaanida), leidis ta end mitte ainult üksikuna, vaid ka troonilt tõugatuna.
Kari oli vahepeal uue juhi valinud, kes end viisakamalt ülal pidada oskas. Troonilt tõugatu korraldas selle peale muidugi kohutava skandaali ja saavutas tänu oma kihvadele (ka saabunud kainusele) endise staatuse.
Aga nüüd tuleb puänt, lisab Turovski. Sellele elumehest alfakuldile prooviti veel korduvalt lombi sisse viina valada, aga mitte iial enam ei pannud too võsasiga oma kärssa sedalaadi vedelasse likku. Ega siga loll ole.
Selle pika jutu lõpetuseks pole ju tavalugejale erilist moraali vaja. Ei moraalitsenud ka Aleksei Turovski. Ütles ainult: “Loom on süütu. Ta on loom…” Ja jättis lause poole peale.
