|
Jaan Kaplinski Põlvamaal Kõlleste vallas Vana-Mutiku talumaja ees koduõuel. Maja ja maad kuuluvad nüüd tegelikult pojale, aga mesilinnukesed on Kaplinski enda omad.
Olete kuskil kirjutanud, et loomadega, ka mesilastega ei lähe hästi.
Tänavu juba võtsin korra mett. Üks pere on väga tugev, tollelt saab. Maa ja maja ei ole minu omad, need me andsime pojale, Ott Toometile. Aga mesilased on minu omad.
Minia on mul hästi agar, tema ka need kanad võttis, olid kuskil kombinaadis maha kantud, üks euro tükk. Ei munenud enam nii hästi või...
Poeg ja minia lastega elavad vanas lambalaudas meil, tegid endale sellest kahetoalise korteri.
Rohkem olete siin maal suvel, või talvel ka?
Ma katsun siin olla nii palju kui võimalik. Jüri Mõis kunagi kirjutas – ta on selline lapsemeelne inimene –, et mis inimene tahaks elada Põlvamaal. Mina mõtlesin, et tont võtku, ma mujal ei tahagi Eestis elada. Siin elaks ja talvel paar kuud kuskil Vahemere ääres. Lõuna-Portugalis me olime ükskord, kui raha oli. Tegelikult on sääl elamise hind sama.
Tegelikult – vanast peast ei taha, aga oleks olnud hää elada mõnd aega päris tõelises linnas, New Yorgis, Londonis või Berliinis. Berliin mulle hästi meeldib, Tiiale ka. Seal on palju ruumi. Pariis on palju tihedam. Berliinis on lahe.
Mida arvata neist, kes tahavad ära kolida, ei tahagi siin elada?
Mis ma ikka arvan, mu oma peres on selliseid inimesi.
Kui me oleme vabad inimesed, siis on igaühel õigus minna sinna, kus ta tahab. Me teame, kuidas oli, kui ei lastud välja. Mul oli endal väljasõidukeeld.
Olin 45aastane, kui esimest korda sain nii-öelda läänemaailma, mis siis tähendas Soomet. Sellise delegatsiooniga, kus olid ka inimesed, kes meid pidid valvama ja meie eest vastutama. See oli 1986.
Poliitiliselt te enam angažeeritud ei ole?
Ei. No, ma olen erakonna liige, suhtlen erakonna inimestega ja avaldan arvamust, aga see on ka kõik.
Üks asi on vanahiina keelest luuletusi võru keelde vahendada, teine on lugu praeguse Hiinaga – nad õpetavad maailmale üsna veidrat majandusmudelit, kontrollitud turumajandust kommunistliku režiimi varjus.
Ma ei ole asjatundja majanduse alal. Hiina kohta olen ma lugenud targemate inimeste arvamusi, et majanduse olukord pole sääl üldse nii hää, kui teda näidatakse, kui Hiina imetlejad arvavad. See on mull, mis võib lõhkeda.
Aga selle ümberkorraldamine ilma valu ja vaevata on ka midagi sellist, mida isegi Hiinas ei kujuta keegi ette, kuidas teha.
Ma olen Hiinas olnud mitu korda, palju asju on sääl, nagu oli Nõukogude Liidus minu noorusajal, aga mõned asjad on ikka teistmoodi – seesama kapitalism ja see, et sääl on päraturikkaid inimesi, mille tõttu need jõuvahekorrad on hoopis teised. Partei ei saa kõike kamandada ja korraldada.
Hiinlased ise on pragmaatilised. Kommunistlik idealism kompromiteeris ennast nii põhjalikult, selle asemel tuli pragmaatiline mõtlemine.
Hiina ei saa meile eeskujuks olla, aga Soome?
Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, kaotasid soomlased 10% oma turust, aga said hakkama. Ei tulnud mässe, rahutusi.
Soome elama minna pole tahtnud?
Liiga külm on. Olen mõelnud küll sellele, miks mitte... Suvel on Soome muidugi vahva. Kuskil Kuopio kandis, kus üldse ööd pole. Istuda kuskil järve kaldal sääl.
Kirjutasite kunagi Eesti Müügi Agentuurist, see oli säärane nali muidugi, kuidas kogu Eesti tuleks maha müüa. Me oleme sellel teel edukad olnud?
Ma olen seda siin rääkinudki mõnes seltskonnas. Meil on mõttevabadus, miks mitte sellega mängida – müüme maha ja igaüks teeb oma osakuga ise, mis tahab.
Mõni joob maha, mõni mängib maha, mõni ostab Kanaari saartele midagi, mõni siiasamasse ja jääb siia elama.
Teeksime Saaremaale väikse Eesti reservaadi?
See mõte oli mul ülemineku-, perestroikaajal – mõeldes Hollandi asustustihedusele, miks ka mitte. Saaremaale mahuks ära küll see miljon, ülejäänu saaks maha müüa või välja rentida.
Ja siis oleks igikestev jaanipäev.
Peaks arvutama, mis see tihedus siis oleks. Eesti pindala on ca 45 000 ruutkilomeetrit, Saaremaa on 3000 ruutkilomeetrit. 15 korda tihedamaks läheks.
Regresseeruva tulumaksu idee on veel meeles ka? Vaesusemaks.
Väga uduselt. Et suretame välja need, kes hakkama ei saa. See on ka toimunud. Ma ei leia neid vanu tekste enam, peaks uuesti avaldama.
Kaugel siit pood on?
Siin peaks ka lavka käima. Aga ma pole sääl igiammu käinud. Meie käime autoga Saverna poes, paar korda nädalas. Väga korralik pood.
Võiks pood lähemal olla.
Ikka, saaks ju rattaga käia. Aga pere on suvel nii suur, siis rattaga ei too ära. Talvel ka ei sõida...
Tuletõrje.
Kanepis kaotati ära. Põlvas siis vist.
Apteek?
Reaalselt on vist Kanepi ja Põlva. Kambja ka vist.
Maal elamine on kallis lõbu, see ongi nagu vaestemaks, maksad kõige eest rohkem.
Poes toiduhinnad ka kallimad.
On see teadlik poliitika, et Eestis tahetakse kõrvale jäävad piirkonnad välja suretada?
Ei, ma ei usu! Aga et elu maal hoida, oleks vaja subsideerida. Ja kõvasti.
Norras olevat niimoodi, et toetatakse ka väikeloomapidamist. Tädi, kellel on lehm või kaks, saab ka oma piima ära anda. Kuigi majanduslikult on see mõttetu.
Aga keegi on öelnud, et Eesti riigi ülal pidamine on üldse majanduslikult mõttetu. Pidada üht riiki, kultuuri ja muud värki. Ökonoomsem oleks ilma selleta.
Kuidagi paistab välja selline rumalus juhtimises. Olete kirjutanud, et rumalust peaks rohkem uurima, nüüd on see meil lausa välja laotatud vaatamiseks – sellest on tehtud mingi eriskummaline juhtimissüsteem.
Paraku on see üks inimlik omadus, ega kedagi vägisi targemaks ei tee. Tarku valitsejaid on harva, ja pärast nende surma keeratakse asjad kiiresti tagasi vanadesse roobastesse.
Ma olen vene asjadega tegelnud viimastel aegadel ja vene suured reformaatorid on kõik halvasti lõpetanud...
Pjotr Stolõpin lasti maha, väidetavalt teadsid võimud, et säärast atentaati kavandati. Ka sajand varem oli samasuguseid lugusid.
Vene asju rohkem uurinud, ajaloo sisse kaevunud siis?
Mul on see huvi alati olnud. Lõpuks ma sattusin ju kirjandusega esimest korda lähemalt kokku just vene klassikuid lugedes.
Ma avastasin 13aastaselt, et ma suudan vene keeles lugeda. Ja siis kukkusin lugema. Mõned aastad elasin vene kirjanduses, lugesin puha vene keeles.
Mõtlesin, et peaks Nõukogude Liidust ära minema, see oli Ungari ülestõusu mahasurumise aegu, kuidagi väga vastik tunne oli.
Siis aga tuli Sputnik ja kõik olid kuidagi jahmatuses ja vaimustuses ka välismaal.
Mõtlesin, et kui õpiks vene keele ära korralikult ja tunneks vene kirjandust, võiks välismaal tööd leida.
Käisin linna raamatukogus ja lugesin süstemaatiliselt vene kirjandust. Siis tulid aga muud asjad pääle ja see jäi katki. Kahju tegelikult, oleks ülikoolis ikka pidanud midagi muud õppima kui see prantsuse filoloogia.
Vene filoloogias oli ju Juri Lotman. Soomeugri keeli Paul Ariste juures oleks võinud õppida – ma olin noorena päris hakkaja reisija, ma olen Venemaal, Siberis, seigelnud küll. Oleks käinud kõik need ugrimugrid läbi, kirjutanud üles tekste, lindistanud.
Praegust olukorda jälgite?
Ega see palju hullemini ei saa minna kui siis – võib-olla on asi ainult selles, et nad saavad rohkem viinaraha ja kõik läheb veidike kiiremini. Teisalt on neil ka rohkem õigusi, sääl käivad välismaalased, šamaane ei kiusata enam taga.
“Taivahe heidet tsirk” tuli nüüd täitsa lõunaeestikeelne – või on mingi parem, täpsem sõna selle kohta?
Suurem jagu on ikka võru keel, see, mis on esivanemate keel. Mõned tekstid on Tartu murde poole kergelt.
Ma kipun arvama, et nood raamatu lõpuosa vanahiina keelest tõlked võru keelde on küll esimesed omalaadsed.
Ma kardan küll, jah.
Võru keelt sellisel kujul ikka ju räägitakse?
Sugu iks kõneldas.
Kodus te mõtlete-kõnelete kirjakeele sarnases eesti keeles?
Mõtlemine on keelest ikka lahus. Vaata, kui sa võtad mingisuguse masinavärgi, uurid, kuidas seda lahti võtta ja kokku panna. Kui pää lõikab, teed sa selle ära, aga sa ei tea ühegi asja nime. Aga mõtled selle juures. Mis keeles?
Ei mõtle mingis keeles, lihtsalt, kuidas rattad ja kruvid käivad. Näiteks tavalise seinakellaga. Korralik kellassepp muidugi teab nende osade nimesid.
Keel on ka nagu mootor?
Keel on suhtlemise, mitte mõtlemise vahend.
Aga luuletused... Üksvahe ütlesite, et ei taha enam luuletada.
Ma võru ja vene keeles nüüd proovin.
Läheb hästi?
Üks inimene, kelle arvamusest ma pean, on Helsingis elav vene luuletaja, Sergei Zavjalov, ja tema ütles, et on hääd.
Ta on hariduselt klassik, kreeka ja ladina keele spetsialist. Temaga saaks ladina keelt rääkida...
Kas näete Venemaal või Eesti venelaste seas ka oma lugejaskonda?
Kes neid luuletusi ikka loeb... Ma kirjutan vene lehele ka kuus korra, Den Za Dnjomile.
Vastukaja on positiivne?
Eks need vene kommentaatorid on samasugused nagu eesti omad. Enamik ikka, kui otse ei sõima, ütlevad, et miks te ikka sellest ei kirjuta, kui hirmsasti meile liiga tehakse.
Tegelikult oleme me venelastega hoopis sarnasemad, kui me arvame. Ka Venemaal olid omad metsavennad ja kulakukstegemine ja kõik.
Me oleme ise maailma tuultele valla, räägitakse võõrtöölistest, kes kosutaks me majandust. Samas on eestlased ksenofoobsed, kinnised muu maailma suhtes. See tooks pingeid juurde?
Peaks oma venelastestki paremini aru saama ja teadma. Esimene lihtne venelane, kellega ma Tallinnas juhuslikult tudengipõlves kohtusin, oli rongis üks veidi vintis mees, kes rääkis, kuidas ta siia oli sattunud. Kuskil Ukraina piiril, kõik oli maha põlenud, süüa polnud, midagi polnud, vana mantlinäraka pärast võidi sind maha lüüa... Esimene laine olid põgenikud.
Aga kuidas me saaksime suhtumist muuta?
Oleks suur viga, kui hakataks vägisi olukorda muutma, toodaks sisse võõraid. Tuleb tegutseda tasa ja targu.
Eestlased ja venelased läheneksid kõvasti.
Seda küll, me oleme samasugused rassistid nagu venelased. Aga kaks asja: noored inimesed, kes käivad maailmas – kui sa New Yorgis liigud, siis sa ühel hetkel ei vaata enam, mis värvi keegi on. Ja teisalt – kui kedagi sisse tuua, siis peaks ikka väga vaatama – islamiga on vahekorrad nii keerulised, et parem säält kandist mitte tuua. Kui tasahilju tuua ja väga valida inimesi, mitte teha Rootsi või Saksa viga, kus toodi massiliselt inimesi sisse.
Toompeast meenutate uues luulekogus piibelehti, mis nüüd on kadunud.
Meil tahetakse kõik korda teha, mul oli täitsa võigas vaadata Alatskivi parki – sääl olid järgi ainult suured puud ja muru, kõik põõsad olid “korda tehtud”. Kaks asja, mida ma eesti rahvale hästi andeks ei anna – et pargid tehakse korda ja hävitatakse põõsad ja koos sellega põõsalinnud, ööbikud ja kõik muu. Ja teine on see keele ümber tegemine.
Vaata, Eestis on sõnavabadus, Venemaal jääb seda napiks, aga Venemaal on keelevabadus, meil pole. See on õudne, kui sul on keele suhtes absoluutne kuulmine, nagu muusikul muusika suhtes, sa kogu aeg kuuled teise inimese keelt. Ilusat kõnekeelt on vähe.
Minu eelkäija on Rakvere gümnaasiumi elupõline direktor Kaarel Leetberg, kes ütles, et kõige parem on keel nüüd paarikümneks aastaks rahule jätta, et praegu on keel nagu “üks ärarädutud kassipoeg”.
Te pole päris säärane, kes korrutaks, et “kas me sellist Eestit tahtsimegi”?
Tuleb ikka küsida, millist Eestit me tahame ja selle poole püüelda. Aga mis ma, vana inimene, siin jaksan. Mul on mu aed ja mets ja mesilased ja lapselapsed. Vanaisal tööd küllalt.
ELUKÄIK
Jaan Kaplinski
- Sündinud 22. jaanuaril 1941 Tartus
- Abielus kirjanik Tiia Toometiga, kuue lapse isa, mitmekordne vanaisa
Haridus
- Tartu 1. keskkool 1958
- Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia eriala 1964
Töö
- Tartu Ülikoolis eesti keele kateedri aspirant 1968–1970
- Tallinna Botaanikaaias nooremteadur, hiljem vaneminsener 1974–1980
- Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhataja 1980–1983
- Tartu Ülikooli väliskirjanduse kateedri laborant 1983–1988
- Hiljem vabakutseline kirjanik
- Riigikogus saadik aastail 1992–1993
Looming
- Paarkümmend raamatut luuletusi, luuletõlkeid, esseesid, proosat, muinasjutte alates debüütkogust “Jäljed allikal” (1965. aasta noorte autorite kassetis)
Auhinnad ja tunnustused
- Juhan Liivi luuleauhind (1968)
- Eino Leino auhind (1992)
- Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)
- Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)
- Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
- Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia (2010)
- Juhan Liivi luuleauhind (2012)
