19.11.2010, 10:10
Ingrid Rüütel elas lapsena seebivabrikuhirmus
Ingrid Rüütli värske raamat pakub väga mõjuvaid sissevaateid tulevase esileedi kujunemisteele ja teadustööle.
FOTO:
“Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata. Ühe alla peame me heitma.” Nii selgitas Riigivolikogu liige Neeme Ruus poliitilist olukorda oma nelja-aastasele tütrele Ingridile. Oli aasta 1940, mil isegi laps tajus Eesti kohale kogunenud pilvede ähvardavat raskust. “Kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi “alla heitma”?” küsis väike Ingrid isalt. “Ei saa. Muidu tuleb sõda ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele,” vastas isa. Rüütli arvates uskus Ruus ja vahest ka suurem osa ülejäänud juunikommuniste, et Nõukogude Eestis juhtpositsioone hoides õnnestub neil ajada asju nii, nagu eesti rahvale sobib. Muidugi oli see kõik uskumatu naiivsus, nendib proua Rüütel täna. Väikese Ingridi jaoks selgus asjade tõeline loomus juba õige pea – siis, kui perekond evakueeriti sõja eest Tšeljabinskisse. Neeme Ruus jäi Eestisse põrandaalust vastutegevust organiseerima, kuid kukkus segastel asjaoludel sakslaste kätte ja hukati. Peagi jõudis teave sellest ka Tšeljabinskisse. Võinuks arvata, et ENSV valitsuse liikme hukkumise puhul ümbritsetakse tema lesk ja laps erilise hoolega. “Kuid vastupidi! Meid heideti sealsest eesti ühiskonnast välja, sest isast oli saanud vaenlane ja reetur, kuna ta ju sattus sakslaste kätte!” ütleb Rüütel.