08.10.2010, 09:14

Eino Tamberg: viha on õilis tunne, seda ei tohi närukaelte peale raisata

ELU LUGU

Muusika loomise rõõmust ei taha helilooja, Eesti muusikanõukogu värske heliloomingu preemia laureaat Eino Tamberg end ka vanas eas ilma jätta.

Jüri Aarma

Eino Tamberg

FOTO: Autor: Valdek Alber

Kui kirjutati aasta 1935, elas Nõmmel üks viieaastane Eino. Oli poisil juba siis plaan siia maailma ilusaid helisid juurde luua?

Eks umbes sel ajal toodi koju pianiino, seda ma ettevaatlikult puudutama hakkasin. Kümneselt kirjutasin oma esimese loo, õpetajale sünnipäevakingiks.

Praegu, kui paberile on pandud 138 oopust, aastakümneid teisi õpetatud, võib teid küllap ka oma koolkonna rajajaks nimetada.

Kindlasti mitte, olen õpetades seda kogu aeg püüdnud vältida. Kardan õpilast ära rikkuda, kui ütlen, et tema idee mulle ei meeldi. Kui mul õpetajana üldse mingi teene on, siis see, et mu õpilased ei ole minutaolised. Tõsi küll, mu oma õpetaja Eugen Kapp tõmbas minu loomingut lehekülgede kaupa maha.

Olite sellega rahul?

Jah, hakkasin mõtlema, miks ta seda tegi. Pikapeale sain aru ka. Loe pikemalt, mida õppis Eino Tamberg pinginaaber Lennart Merilt ning millise morbiidse ja ülitraagilise toreda luuletuse Tamberg loonud on.

Kommenteeri Loe kommentaare