Ei olnud õigust kala endale jätta...

Pea 30 aastat kutselise kalurina leiba teeninud Lembit Kadarik (76) sõuab oma väikese paadiga Saaremaa lõunarannikul Turja sadama lähedal merele võrke välja võtma, kaasas sõber Rein ning Maalehe ajakirjanik.

Lembit meenutab, kuidas kolhoosi ajal sai kala nii palju merest välja püütud, kui keegi jaksas. “Tulime hommiku, 700 kilo oli angerjat paatis! Nüüd ei näe enam viiekümne aastaga ka nii palju. Polegi enam angerjat meres. Siiga pole ma kolm aastat näinud. Lest on kadunud,” räägib Lembit.

“Omal ajal käis siin ju angerjapüük elektriga. Mees tuli oma agregaadiga siia lahesoppi ja tegi selle kõik tühjaks. Tünnitäie angerjat sai nagu naksti. Tulid Moskva külalised või kedagi, siis oli kohe, davai, agregaat käima! Aga kui elektriga kuskilt püüda, siis ei tule sinna enam kala. Aastateks.”

Praegu on Lembitu jutu järgi meres jälle ahvenat. Sellel aastal olevat üldse väga huvitav aeg.

Kevadel pidas särjeaeg kuu aega vastu! Pole ükski aasta nii kaua särge olnud, ikka ainult nädal aega. Aga tänavu pidas. Nüüd on sama lugu ahvenaga.

Ja mis oli haviga? “Oi jummal, sai käidud spinninguga ja saadud kakskümmend, kolmkümmend haugi päevas! Ja järsku kadus! Mitte ühte poega ka enam. Aastaid ei olnud. Nüüd on jälle haug meres, sellised pisikesed – heeringapikkused. Võrk läheb neid täis, muudkui loobi teisi üle õla välja.”

Kui tuleb isu peale

Lembit ütleb, et nüüd vanas eas pole enam mingit kohustust merele minna, püüda võib ainult endale, kui isu tuleb ja ilm lubab. Aga kolhoosi ajal käis peamine püüdmine Riia lahe peal.

Riia laht ei ole nagu Lõunameri, et on ilus ilm ja järsku läheb halvaks. Ta ikka näitab ette, et tormi hakkab tulema. Aga lained võivad olla ka Riia lahel nagu saunad. Selliseid juhuseid on Lembitulgi olnud, et pärast sõitu paadiga 25 kilomeetrit üles merele ei jõua enam kuhugi varju pugeda.

“Meil olid vanasti need Proletari paadid, need tegid “tot-tot-tot”, aga edasi eriti ei liikunud, ainult hääl oli kõva. Vahel kui pani vett üle ja magneeto läks märjaks, siis tegi “toot-tototototot”. Jälle seisab. Oled täiesti mere valduses. Aga ma mäletan veel vanu suuri lappajaid, nendega panime kõik võrgud veel aerudega sisse. Üks aer oli nii pikk nagu kaks praegust aeru kokku panna.” (Hakkab võrke sisse võtma. Võrkudes on päris kenad ahvenad.)

Lembit teab, et kala on äärmiselt tundlik. Tänase saagi järgi võib öelda, et tormi peaks tulema küll.

Selline korraga rannast ära-minek peab seda tähendama. Ükskord said mehed 42 tonni räime just tormiilma eel. Räim lasi ranna äärest jalga mere poole ja tuli mõrda.

Praegu maksab räimekilo ligi 2 eurot. “Mina sain kolhoosi ajal räimekilost kätte 0,03 kopikat. Ka talvel tuli kala püüda,
I kvartali plaan oli mul 300 kilo, kas haugi või ogarulli või mida sa siis püüdsid. See plaan tuli täita. Jää alla panid võrgud ja kuidagi said ta kätte. Enamasti sai see ogarulliga ära täidetud. See on väike kala, mida püüti sigadele ja kanadele ja karusloomadele söögiks. Jää peal olid vahel nagu heinahunnikud seda ogarulli.”

Aga endale ei olnud meestel mingit õigust omapüütud kala võtta. Oli mõeldud nii, et lähed kalapunkti ja ostad sealt, kui süüa tahad. Aga keegi seda muidugi ei teinud.

Valjala rahvas käis kõik ikka rannast endale kala viimas. Sügisel, kui võrguräim tuleb, on ta rasvane nagu heeringas. Lembit jutustab loo, kuidas Valjala mees tuli randa, sai oma kalakoti kätte ja läks jalgrattaga kodu poole. Aga kalakaitseinspektor, nime poolest Tulk, tuli vastu: “Mis sul siin kotis on?” Valjala mees vastab: “Ah, kala on.” – “Nii, kes see andis kala? Ütle nimi!” nõuab kalakaitseinspektor Tulk.

Aga Valjala mees oli kaval mees ja vastas: “Mina ka täpselt ei tea, ei tunne neid rannamehi, üks vanamees oli. Teised hõikasid talle, et kuule, Tulgi Juhan, anna sellele mehele üks ämbritäis kala!” Aga Tulgi Juhan oli selle poisi isa! Kalainspektori silmad hakkasid vurr-vurr-vurr pealae peal käima ja alles tüki aja pärast käratas: “Kao mu silmist kõige oma kalaga!” Vaat kus oli ustavus tollel ajal.

Raadiod ja vedrugrammofon

Paar tundi hiljem näitab Lembit Kadarik oma vanade raadiote kollektsiooni Sakla seltsimaja keldris.

“Ma ise ka ei tea, kui palju mul aparaate on. Mu onu oli raadiote kokkupanija ja temalt ma selle pisiku sain. Mul jäi vahel isegi koolitöö teinekord tegemata, sest ma ise ehitasin raadioid! Ema riidles, et koolis tuleb käia, mitte niisuguste asjadega jukerdada! Onu käest sain linnast juppe. Venelane korjas ju kõik jalgrattad ja raadiod ära, viis lossihoovi ja seal masinatega sõideti neist üle. Tema käis seljakotiga sealt juppe toomas ning hakkas neist hiljem uuesti raadioid kokku panema.”

Kõige suurem raadio, mille ta ise on teinud, oli neljalambiline raadio. Mängis ilusti.

“Näed, siin on vana vedrugrammofon. Ütle, mille jaoks need uksed talle siia külje peale on tehtud?” küsib Lembit vallatul ilmel.

Ja asub ise selgitama, et see on ühe rikka talumehe pill Mulgimaalt. Oli niisugune mees, et kui ta ise muusikat kuulas, siis olid grammofoniuksed lahti. Aga kui suilised ja sulased tahtsid muusikat kuulata, siis võisid nad seda teha ainult suletud ustega, et kõva muusika magavat peremeest ei segaks.

“Aga vaat sedasorti pillid olid igal kümnendal Nõukogude sõduril kaenlas, kui nad üle piiri Eestisse tulid. Miks? See oli sellepärast, et kui tuli puhkepaus, pandi kamaaruska peale ja sõdurid pidid selle taktis end liigutama, et jalad ei jääks puhkamise ajal kangeks. Nad tulid ju jalgsi.”

“Ja see on Nõukogude aja kõige kallim raadio, arvatavasti tehtud sõjatehases. Ta oli varustatud peegelklaasiga. Kui mees endale sellise raadio ostis, siis tualettpeeglit tal vaja ei olnud.

Ta istus raadio ees, kuulas muusikat ja ajas habet. Selline raadio maksis kahe mootorratta hinna. Siin on aga nõukogudeaegne reportermakk, millega sai ka soovi korral plaate kuulata. Mootor on nii võimas, et sellega võiks ka puid saagida.”

Hiljem koduhoovis ahvenaid võrgust välja urgitsedes õpetab Lembit, et kui on suured kalad ja tihe võrk ning kala ei taha võrgust välja tulla, peab neid tagurpidi võtma.

Kõige hullem on siis, kui võrgusilm on kalal suus, siis peab hea nägemine olema, et seda üldse ära näha.

Lembit praegu veel õnneks näeb päris hästi, aga sõrmeküüned on nii kehvad, et kala võrgusilmast välja võtmiseks tuleb naaskel appi võtta.

Ahvenad on ilusad valged, kui neid puhastad, siis on rasva kõik täis.

“Omal ajal keetsime mere ääres uhhaad. Siis oli supil rasvakord peal, ei saa süüagi, sest supp ei jahtu ära! Aga kiire oli ju.”

Lembit räägib, kuidas äkist teha: tükeldatud kala pannakse soola sisse, maitseks sibulat ja küüslauku. Kümme minutit, ning kala on sooldunud ja teda võib süüa. “Sellepärast ta ongi äkine, et nii kiiresti saab. Siiast oleme samuti teinud, ras-ras siig ämbrisse soola ja pipra sisse ning sööma. Siig ja forell on kõige paremad, aga tehakse ka räimest, haugist. Haugi liha läheb soolates kõvaks, lõika nagu seapekki.”

Sõrve kandis tehakse pütingit.

“Tulid näiteks merelt räimekoormaga, mul oli kõige rohkem üle 8 tonni sees. Selle üleandmine võttis aega. See aeg tõime soolaruumist kühvliga soola ja tegime kiirsoolvee valmis. Siis võtsime paadist täiesti värske kala, puhastamata räimed, suurem soomus sai maha loputatud.

Meil olid küpsetusrestid, laia kivi peale tegime siis kuivand roogudest tule ja restid kaladega panime selle peale. Seal nad siis pooleldi küpsesid, pooleldi aga suitsusid.

Siis kui valmis said, kallasime kala sortsti kiiresti ämbrisse soolvee sisse. Aga seejärel tuli kala otsekohe ära süüa, sest kui ootama jääd, siis läheb ta nii soolaseks, et viska minema. Aga oi ta oli maitsev.”