Eesti neiu Yokohamas: Jaapan polnud selliseks katastroofiks valmis
Küllap on ka riiklikul tasandil ettevalmistatud kõiksugu hädaabimeetmeid, mida siis vajadusel rakendada.
Aga selgelt — selliseks katastroofiks nagu praegu toimumas, ei olnud nad küll valmis. Kui nad oleks valmis olnud, oleks neil rannaäärsed majad nagu kindlused — tulgu või 14meetrine tsunami; neil oleks täiuslikud süsteemid, mis suudaksid suurema maavärinaga seiskunud muidu täiusliku tuumajaama mõne hetkega ohutuks jahutada; neil oleks kindel meetod, kuidas alla poole tunniga evakueerida kõik rannaäärsete linnade inimesed. Ja kuidas neile lühikese ajaga kindlustada uus kodu ja piisavad toidu- ja joogivarud.
Aga see oleks ju utoopia. Reaalsus on selline, nagu ta on. Koolihoonetes ja mujal varjuvatel inimestel on puudu söögist, aga eelkõige veest. Elektrikatkestused toimuvad süstemaatiliselt piirkond haaval ja kolme tunni kaupa — ikka selleks, et kõige rohkem kannatanutel sellest puudust ei tuleks. Vaja oleks bensiini, aga kogu ülejäänud Jaapan ootab bensiinijaama-järjekorras või šoppab paaniliselt.
Kui ühe piirkonna inimesed tänaval kokku juhtuvad, küsitakse esimesena, et kus sina suure maavärina ajal olid. Kuigi nüüd on neid suuri maavärinaid kogunenud juba hulgim. Kõige esimese maavärina ajal olin ma Tokyos ühes kohvikus.
Muidugi oli hirmus ja me kõik jooksime kähku õue, aga sellest, mis tegelikult toimub, sain aru alles mitu tundi hiljem — kui maa polnud ikka veel rahulikuks jäänud, rongid ei liikunud endiselt, inimesed koju ei saanud. Ja kui ma siis veel televiisori sisse lülitasin…
Nüüd olen ma Yokohamas, mis on tuumajaamast pisut kaugemal kui Tokyo. Aga üpriski suured maavärinad, mis ikka ja jälle ootamatult tabavad, ja lisaks veel pidevad hirmutavad uudised tuumajaamast — see ehk on hirmsamgi kui maavärinad — panevad mõtlema, et mida ma siis tegema peaks. Kas peaksin Eestisse põgenema?
Aga ma ju ei saa. Mul on siin lähedasi inimesi ja tegemisi, mida teha. Muidugi on mul plaan, et mida teha siis, kui inimesed Tokyo kandis juba haigestuma või surema hakkavad.
