|
Eesti konsulaat asub Sydneys. Triinu Rajasalu tööülesannete hulka kuulub suhtlemine nii oma juuri otsivate Austraalia eestlaste järeltulijatega kui ka uustulnukatega. Corbis/Scanpix, erakogu, fotomontaaž
Ühest küljest on Austraalia noorele kogemus korralikuks elukooliks. Teisalt paneb Rajasalu lapsevanematele südamele mitte lasta noort reisile ilma tervisekindlustuse ja stardikapitalita.
Üldiselt iseloomustab Austraalia kogukonda aga tugev ühtekuuluvustunne – eestlaste “salakeel” ning ühine päritolu sellest kaugest, pisikesest ja kummalisest riigist liidab ning lähendab kõige erinevamas vanuses inimesi.
Kuidas te Austraaliasse sattusite?
Tavapärase diplomaatilise rotatsiooni käigus. Austraalia peale ei julgenud esialgu isegi mõelda, aga siis otsustas Eesti riik Austraalias konsulaadi avada. Saabusin Sydneysse mullu augusti algul. Kuna aga Eestil ei olnud Sydneys konsulaati, kuigi oli väga tubli aukonsul Aivo Takis, tuli esimese asjana hakata otsima, kus võiks asuda meie kontor ja kus ise elama hakkan. Esimesed poolteist kuud elasingi meie endise aukonsuli kodus üürilisena.
Miks ei asu konsulaat Austraalia pealinnas Canberras?
Seda küsitakse palju ja eks seda ka meie välisministeeriumis pikalt kaaluti. Kuid konsulaadi põhiline eesmärk on teenindada nii siin elavaid kui ajutiselt viibivaid Eesti kodanikke, ja nemad asuvad enim Austraalia suuremates linnades nagu Sydney, Melbourne, Brisbane. Samuti on lennuühendus Sydneyga igasse linna väga hea.
Sydney ongi vist üks eestlaste põhikohti?
Sydney kogukond ja seltsielu on kahtlemata väga aktiivsed. Samas uued tulijad, kes saabuvad enamasti aastase noorte tööviisaga, alustavad harilikult Lääne-Austraalias, Perthis ja sealkandis asuvates kaevandustes ja farmides, samamoodi ka Põhja-Austraalias. Selleks et teise aasta noorte tööviisa saada, peab noor tegema oma kohustuslikud kolm kuud farmi- või kaevandustööd. Kuna need on mõistlik kohe algul ära teha, liiguvad paljud algatuseks Lääne-Austraaliasse.
Kas seal on kõige lihtsam tööd saada?
Eks farmihooajad osariikides erinevad ja palju liigutakse ringi. Oleneb, mida on hetkel vaja korjata – kas on käsil mango- ja avakaadohooaeg või hoopis apelsinid, õunad, makadaamia pähklid. Vastavalt sellele liigub info sotsiaalmeedias ja vastavalt sellele liiguvad ka noored. Sagedasti ongi saabuja esimeseks mureks osta kasutatud auto – siis on hea liikuda edasi järgmisesse farmi, kui töö otsa saab.
Mis töid noored veel teevad?
Töötatakse ka eksootilisemates kohtades, näiteks pärlilaevadel. Tavaliselt on pärlilaevadel poisid, aga tean ka paari eesti tüdrukut, kes pärleid otsimas käivad. Veiniistandustes ja aianduses on palju inimesi. Palju on eestlasi ka kohvikutes ja restoranides, nii et linnatänaval tasub jälgida, mida eesti keeles kõva häälega räägid. Perthi tänavatel on üsna tõenäoline mõnd eestlast kohata.
Kui palju eestlasi Austraalias elab?
Mitteametlikel andmetel üheksa tuhande ringis. Ametlikult peaksid kõik oma elukoha registreerima, aga seda ei tehta. On neid, kel on Eesti pass, kuid kes ei räägi eesti keelt – nii et pilt on hästi kirju. Pärast sõda tuli siia seitse tuhat eestlast ning neil on järeltulijad, nüüd on lisandunud noorte tööviisaga rahvas.
Kui palju eestlasi aastas keskmiselt Austraaliasse jõuab?
Viimased andmed pole veel saabunud, kuid üle-eelmisel aastal anti eestlastele välja 1500 noorte tööviisat. See ei tähenda, et kõik viisataotlejad aastaks siia jäävad, ja samas jäävad paljud ka teiseks aastaks. On neid, kes pärast tööviisat jäävad edasi näiteks tudengiviisaga ja lähevad ülikooli, mida Austraalia riik väga soosib.
Austraalia on huvitatud, et tulevad nende mõistes Ida-Euroopa noored ja üritavad paikseks jääda?
Siinne pilt on hästi globaalne. Euroopa on Austraaliast nii kaugel, et nende meelest asub teisel pool ookeani üks suur Euroopa. Siin on palju tudengeid Hiinast, Filipiinidelt. Eesti kogukond on teiste rahvustega võrreldes väga väike – näiteks on Austraalias ligi 14 000 noorte tööviisaga iirlast. Iirimaa pole ka kuigi suur, nii et elanike arvu võrreldes tuleb Iirimaalt kõige rohkem tööviisaga noori ja Eesti on teisel kohal.
Austraalia on riigina väga noor ja kohalikud tunnetavad selgelt, et ka nemad ise on sisserändajad. Seetõttu suhtuvad nad muudest riikidest tulijatesse teisiti kui näiteks mõnel pool nii-öelda vana Euroopa riikides. Saadakse aru, et siin on oldud aastatuhandeid enne eurooplaste saabumist ning pole unustatud enda saabumise raskusi. Siin on inimesi üle maailma, geograafiast tulenevalt rohkem küll Aasiast.
Küllap on heledanahalistel inimestel Austraalias pisut lihtsam hakkama saada, kuivõrd paljude firmade juhid on Euroopa taustaga.
Eks see on nii ja naa. Kõik oleneb endast ja tööeetikast. Eestlased üldiselt on paljudes farmides väga hinnas kui rahulikud, kohusetundlikud ja korrektsed töötajad. Ka Austraalia immigratsiooniministeeriumi inimesed räägivad, et eestlastega üldiselt probleeme pole – me ei paista kuritegevuse statistikas silma. Aga meid on ka vähe.
Muidugi leidub alati erandeid ja üks tõrvatilk meepotis võib ehk mõnes piirkonnas raske tööga saavutatud maine ära rikkuda. Samas mõistavad seda väga paljud noored. Kui me tahame, et Eestil see privileeg säiliks, et noored saavad siin kuni kaks aastat järjest tööl käia – sest mitte kõigil rahvustel, näiteks lätlastel pole sellist tööviisa varianti –, siis tuleb end korralikult ülal pidada.
Kellega te igapäevatöös rohkem suhtlete?
Viimastel aastatel tullakse otse keskkoolipingist – noored, kes ei ole varem ehk väga palju välismaale jõudnud ja pole nii kaua korraga kodust ja vanemate juurest ära olnud. Ühekorraga on maailm lahti, oled üksi või sõpradega teisel pool maakera, ning siis kipub ikka juhtuma. Kui pole kindlat elukohta – elatakse hostelites ja liigutakse ringi –, kipuvad dokumendid üpris kergelt kaduma või pesumasinas käima.
Tööalaselt on teine suurem seltskond siinsed püsieestlased, kellel on Eesti kodakondsus ja kelle pass vajab aeg-ajalt uuendamist. Samuti on väga palju neid inimesi, kes endale esimest korda Eesti passi teevad. Nad uurivad oma suguvõsa ajalugu, tõestavad oma kodakondsust. Eesti arhiividest tuleb otsida vanu perekirju – siin aitab üsnagi hästi säilinud sõjaeelne rahvastikuregister.
Kuidas vanemaid Austraalia eestlasi iseloomustada?
Nad on väga tore ja abivalmis rahvas. Vahel Eestis arvatakse, et suurem osa eestlasi jõudis Austraaliasse pärast Teist maailmasõda läbi Saksamaa või Taani. Tegelikult saabus esimene suur seltskond juba 1926.–1927. aastal.
Enamik neist sattus New South Walesi, Thirlmere’i kanti, kust neist said üsna kiiresti väga edukad kanafarmerid. Kas oli kanu lihtne pidada või olid nad harjunud tublilt tööd rügama, aga mingil hetkel olid eestlaste rajatud farmid osariigi edukaimad ja suuremad. Isegi tänapäeval võib Sydney taluturgudel kohata kaubikut sildiga “Thirlmere chickens” – vaat nii kõvad kanapidajad olid esimesed eestlased Austraalias!
Tänapäeval on Eesti küla Thirlmere’is alles, kuid pigem elavad seal vanemad eestlased. Needsamad Thirlmere’i kanafarmerid asutasid Teise maailmasõja põgenike aitamiseks Eesti Abistamise Komitee. Nii said paljud sõjajärgselt Austraaliasse sattunud jalad alla. Eesti Abistamise Komitee tegutseb tänapäevani.
Nii et see suur osa toredatest eesti organisatsioonidest pärineb aastakümnete tagusest ajast.
Jah, samamoodi toimivad sõjaveteranide seltsid, käsitööringid ja linnades asuvad seltsid. Näiteks esimese seltsi asutamisest Sydneys möödus hiljuti sada aastat. Nagu eestlastele kombeks, ei tekkinud seal mitte üks, vaid mitu seltsi. Mingil hetkel need seltsid ühinesid, aga kumbki pool ei olnud oma nimest nõus loobuma. Nii et nüüd ongi nende ametlik nimetus Sydney Eesti Selts Eesti Kodu Linda.
Mida Austraalia reisi plaanivatele noortele soovitada?
Esiteks – mitte mingil juhul lahkuda kodunt ilma reisikindlustuseta. “Mis ikka juhtuda saab!” kipuvad inimesed vahel arvama. Samas – juhtub ikka küll ning sellisel juhul on arstiabi väga kallis! Siin on olnud väga tõsiseid autoõnnetusi.
Kuid juhtub ka muid asju, olgu see silmapõletik, toiduvalmistamisel noaga kätte lõikamine, sõrme ukse vahele jätmine või pimesoolepõletik kusagil sadade kilomeetrite kaugusel lähimast asulast.
Hambaravi on meeletult kallis, aga mis üle jääb, kui hammas valutab. Iga arstivisiit on alates sajast dollarist ning natuke keerulisema probleemi puhul tõuseb summa kohe üle tuhande.
Meil on olnud juhtumeid, kus õnnetuste ravikulud ulatuvad üle kümnete tuhandete dollarite. See tuleb paraku kas inimesel endal või ta perel kinni maksta.
Teiseks tasuks enne tulekut vaadata passi kehtivust ja võimalusel teha endale täiesti uus pass. Paljud tööviisaga noored tahavad mõnda aega Aasias seigelda. Pea kõik Aasia riigid nõuavad, et pass peab pärast sisenemist kehtima vähemalt kuus kuud. Tihtipeale ei märgata seda või avastatakse viimasel hetkel. Siis on reis kas edasi lükatud või suisa ära jäetud, kuna pass kehtis üks päev vähem kui kuus kuud.
Samuti võiks passist kindlasti olla koopia ning passi tuleks hoida turvalises kohas. Austraalia vahemaad on väga suured, siselennud on pikkuselt võrreldavad Euroopa siselendudega ning uut passi saab teha üldjuhul ainult Sydneys. Nii et kui pass läheb läänerannikul kaotsi, siis enne riigist välja reisida ei saa, kui Sydneys käidud. Meil on olnud juhtumeid, kus lennatakse viis tundi Perthist, käiakse konsulaadis ära ja lennatakse õhtul tagasi.
Seda võib küll kinnitada, et paari reisiaastaga muutub noore maailmapilt tunduvalt. Iseseisvumise mõttes on see väga hea kool – ise peab leidma elamise ja töö, vaatama, kuidas rahaga välja tulla.
Samas on noorte tööviisa vanusepiir 30. Siia tulevad ka paljud noored karjääriinimesed, kes on otsustanud aja maha võtta ja veidi reisida. Neid näiteid on väga erinevaid – üks on küps tulema 19aastaselt ja teine mitte.
Noor inimene peab arvestama ka sellega, et isegi kui ta reisib sõpradega, on ta siin tegelikult üksi. Seetõttu on vaja Eestist kaasa võtta korralik stardikapital, vähemalt tuhat eurot. Siin kulub elamisele kordades rohkem kui Eestis. Peab arvestama, et esimese kuu jooksul ei pruugi tööd leida. See sõltub hooajast ja sellest, millisesse linna parasjagu saabutakse.
Mis olid teile Austraalias kõige suuremad ootamatused?
Eestlaste poolt üllatas kõige rohkem see soojus ja abivalmidus, millega mind vastu võeti. Paljud inimesed aitasid, andsid nõu.
Eestlased on muidu üsnagi kinnised, kuid küllap on siinne avatud ja rõõmsameelne suhtlemine isegi kõige introvertsemale külge hakanud. Just selline üksteise toetamine toimib ka paljude “värskemate” eestlaste puhul. Näiteks kui ühel on auto ja teisel mitte, siis ollakse valmis koos nädalavahetusel poodi minema ja teine hädast välja aitama.
Üks asi, mida ma ei oodanud, on külm Austraalia talv! Siinseid maju ei köeta ega soojustata. Nii mõnigi eestlane on väitnud, et pole Eestis kunagi nii palju külmetanud kui siin. Austraalia talvel on tavaline magada paksude riietega kahe teki all, maja ainsaks kütteallikaks on õliradiaator. Pidev viisteist kraadi toas ja alla selle tundub Eestist vaadatuna ilmselt üsna uskumatu.
Austraalias õpid ka kiiresti hindama asjaajamise kiirust. Igapäevased pisiasjad nagu uue pangakaardi muretsemine või internetiühenduse majja saamine võivad kulutada palju aega ja närvirakke.
Kuidas on Austraalia teid muutnud?
Kaks peamist mõjutajat ongi inimesed ja kliima. Väljas liikumist on kindlasti rohkem. Inimesed on väga avatud, vahetud ja sõbralikud – nii et muutud ise ka jutukamaks.
Eestlane on harjunud, et läheb rahulikult poodi ja ajab oma asja – ta pole harjunud müüjaga juttu rääkima.
Siin räägivad võõrad inimesed omavahel liftis ja teretavad tänaval. Väikeses poes juhtub, et poeomanik teeb juba lühikese tutvuse järel kümme protsenti allahindlust.
ELUKÄIK
Triinu Rajasalu
- Sündinud 12. augustil 1974 Tallinnas
Haridus
- Tallinna Pirita keskkool 1992
- Tartu ülikool 1996
- Täienduskoolitused Tampere ja Uppsala ülikoolides
Töö
- Välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna infobüroo, atašee,
büroo direktor 1996–2000
- Reformierakonna avalike suhete juht 2000–2003 ja 2005–2006
- Välisministri nõunik 2003–2004
- Tallinna Pirita linnaosa vanem 2004–2005
- Välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna
meediabüroo direktor 2006–2008
- Välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna
peadirektor 2008–2011
- Eesti Vabariigi Peakonsulaat Sydneys, peakonsul alates augustist 2011
- Parim koht maailmas Hiiumaa
