Kas eestlane uputas verre Afganistani presidendipalee? TÄISMAHUS
“Teie loos on ainult üks viga,” ütles tundmatu mehehääl mulle selle aasta veebruari õhtupoolikul telefoni teises otsas. Ma olin samal päeval avaldanud loo Eesti Afganistani veteranide juhi Karl Paksiga.
“Ja see on?”
“KGB eriüksus Alfa Afganistanis ei käinud,” teatas hääl.
“Kust te seda teate?” pärisin.
“Tahate, noormees, teada, kuidas asi oli?” küsis hääl telefonis vastu.
“Loomulikult.”
Seepeale hakkas tundmatu jutustama. Ta rääkis kiiresti, puistates otsekui küllusesarvest nimesid, kuupäevi ja numbreid.
“Operatsiooni nimi, millega Nõukogude Liit kavatses Afganistani riigipea kukutada, oli “Štorm-333” ja see pidi algama 27. detsembril 1979 kell üheksa õhtul.
Operatsiooni üldjuhiks oli määratud kindralpolkovnik Said Magomedov.
“Äkki saaks kokku ja räägiks kõigest lähemalt,” tegin ettepaneku.
Mu vestluskaaslane ei teinud sellest väljagi ja jätkas: “Tema kõrval pidid operatsiooni läbiviimist abistama KGB poolt analüütik kindralleitnant Boriss Ivanov, GRU poolt aga Nõukogude Liidu kangelane kindralmajor Vladimir Rodin. Rodin juhtis Vene sõjaväeluure eriüksust.”
Kuid see oli alles ootamatult alanud ja uskumatult lõppenud kõne algus.
Pärast seda, kui hääl oli üles lugenud, et KGB eriüksuses Grom kindralmajor Juri Ivanovi juhtimisel ründas paleed 154 ning Zenidis kindral Drozdovi juhtimisel 118 eriväljaõppe saanud meest, et polkovnik Vassili Kolesniku selja taga oli 154 võitlejat ning turkmeenidest, aseritest ja tadžikkidest koosnevasse musulmanide pataljoni major Hassan Albajevi juhtimisel kuulus 315 meest, jõudis ta põhiliseni.
“Paraku juhtus nii, et afgaani luure oli peagi algavast riigipöördekatsest teada saanud,” jätkas hääl. “Seepärast tuli rünnaku algus varasemale ajale tuua. Uue plaani järgi pidi rünnak algama kell 19.15. Kuid siis katkes side Nõukogude saatkonnaga, kus istusid operatsiooni juhid.
Tund aega enne operatsiooni algust määrati rünnaku juhiks kindralmajor Vladimir Rodin.
Põhjus oli proosaline — erinevalt kindralpolkovnik Magomedovist ja kindralleitnant Ivanovist, kes operatsiooni läbi pidi viima, asus tema mitte saatkonnas, vaid linnas.”
Veresaun presidendipalees
Mu tundmatu vestluskaaslase sõnul kaitses Afganistani riigipead Amini tol jõulukuu päeval kolm üksust: “Ihukaitsemeeskond koosnes148 mehest. Kaks kolmandikku neist olid presidendi sugulased,” seletas ta. “Lossi valvebrigaadis teenis 1240 meest. Nende käsutuses oli 24 soomukit, 36 tanki, 12 122millimeetrist kahurit ja palju muud sõjatehnikat.” Kolmas üksus mis presidenti kaitses, oli 1036meheline õhukaitseüksus.
“Ühtekokku kaitses lossi 2424 meest,” tegi hääl telefonis enne rünnaku enda kirjeldamist vahekokkuvõtte.
“Lossi sisenesid KGB eriüksuse Grom 48 meest vanemleitnant Šaripovi juhtimisel, 36 meest eriüksusest Zenit kapten Bulgakovi juhtimisel ning GRU 154 erisalga eelüksuse 38 meest. Ülejäänud mehed jälgisid, et keegi riigipeale väljast appi ei saaks tulla. Operatsioon kestis kõigest 20 minutit,” ütles hääl telefoni teises otsas ja asus kaotusi üles lugema.
Poolte kaotusi ei saanud omavahel kuidagi võrrelda.
Afganistani armee mundritesse riietatud Nõukogude sõjaväelased tapsid paarikümne minutiga presidendi 148st ihukaitsjast tervelt 129.
“Üheksa langes vangi haavatuna, 10 tervena,” jutustas mees ja jätkas. “Vaibad ujusid veres.”
Tapeti ka 501 lossi väljast kaitsnud afgaani, 1811 meest langes vangi, haavatuna langes vangi veel 112 meest.
Hävitati 15 soomukit, 13 tanki, 17 õhukaitse suurtükki…
“Meie kaotused olid minimaalsed,” seletas hääl. “Grom kaotas vaid 4 meest, 7 sai haavata. Zenidi omadest langes kolm, 9 aga sai haavata. Ka GRU 154. erisalk kaotas vaid 3 meest, 11 sai haavata.
Seega kokku vaid kümme meest.
1. jaanuaril 1980 toimetasid sõjaväe transpordilennukid An-22 kogu seltskonna tagasi Taškenti.
“Mitte ükski Amini paleed rünnanud mees ei jäänud Afganistani,” möönab hääl telefonitoru teises otsas. “Pärast hakati jupikaupa siiski tagasi tulema.”
See ei unune kunagi
Üksikasjaline jutustus sellest, kuidas suur impeerium ühe oma väikese naabri presidendipalees relvastatud riigipöörde korraldas, tekitas õõvastust.
“Kust te seda nii täpselt teate?” pärisin taas.
“See ei unune kunagi,” vastas mees.
“Te olite ise seal?”
“Ega keegi sellest midagi rääkida ei taha,” jätkas hääl. “GRU erirühma mehed vaikivad. Kellel on seda vaja. Parem on olla vakka.” Mu vestluskaaslane seletas et spetznaz’is keegi oma nime all ei esinenud.
“Kõige tõsisematel tegijatel oli igaühel neli kuni kümme väljamõeldud nime.”
“Mis neist meestest saanud on?” pärisin.
“Rodin on veel elus,” jätkas hääl. “Ta läks erru kindralleitnandina. Ta on kahekordne Nõukogude Liidu kangelane. Ta on eestlane.”
Seepeale ühendus katkes.
Hetk hiljem tekib mul tunne, et see oli tema ise!
Helistaja numbrit mobiiltelefoni ekraanil loomulikult polnud.
Verise sõja algus
- 12. detsember 1979
Nõukogude Liidu liidri Leonid Brežnevi Moskva-lähedases suvilas otsustavad neli meest — Brežnev ise, KGB ülem Juri Andropov, kaitseminister marssal Dmitri Jazov ja välisminister Andrei Gromõko –, et Nõukogude Liit tuleb vastu Afganistani valitsuse palvele ja viib sinna oma väed. Protokollis Konstantin Tšernenko.
Kaitseminister nimetab salajase käskkirjaga Turkestani sõjaväeringkonna ülema asetäitja kindralleitnant Juri Tuhharinovi loodadava
40. armee juhatajaks.
- 25. detsember
Varahommikul alustatakse Termezi linnas N Liidu ja Afganistani piirijõe Amudarja ületamiseks pontoonsilla kokkupanemist.
15.00 Nõukogude väed ületavad Afganistani piiri. Paari päeva jooksul hõivatakse nii pealinn Kabul kui ka teised tähtsamad linnad.
19.33 Transpordilennuk Il-76 sööstab enne Kabuli lennuväljale maandumist vastu kaljusid. 53 hukkunud meeskonnaliikme ja dessantväelase seas hukkub esimene eestlane, Kiviõlist pärit Aarne Vinni.
- 27. detsember
19.15 KGB rünnakrühma Zenit diversioonigrupp laseb õhku Kabuli peapostkontori. Algab rünnak kaitse- ja siseministeeriumi hoonetele.
Kõige lõpuks ründavad Afganistani armee mundritesse riietatud mehed presidendipaleed. Vaid 104 päeva võimul olnud president Hafizullah Amin (pildil) tapetakse.
Palee rünnakus langeb omade käe läbi tallinlane Andrei Jakušev. Mees töötas KGB eriüksuses Grom puštu keele tõlgina. Üheksa aasta jooksul hukkub miljon inimest, nende seas
15 000 Nõukogude sõjaväelast. 1500st Eesti päritolu sõdurist ja ohvitserist saab surma 36 meest, neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane. Kolm meest on teadmata rahvusest.
KGB poolt 23. detsembril salaja maale toodud Afganistani Rahvademokraatliku Partei Nõukogude-meelse tiiva juht Babrak Karmal ootab sündmuste käiku Nõukogude sõjaväetelgis.
- 28. detsember
2.00 Raadio annab eetrisse riigi uue liidri Babrak Karmali Nõukogude Liidus varem lindistatud pöördumise afgaani rahvale. Karmal sõidab Nõukogude soomusautol ja Alfa grupi saatel Kabuli.
13.00 Afganistani Rahvademokraatliku Partei Keskkomitee pleenum valib Babrak Karmali ühehäälselt partei peasekretäriks. Hiljem saab Karmalist ka peaminister ja vägede ülemjuhataja.
TASS teatab: “27. detsembril teatas Kabuli raadio Amini kliki kukutamisest. Revolutsioonikohus mõistis Amini surma rahva vastu suunatud kuritegude eest. Tõsiasi, et H. Amin kukutati Nõukogude väekontingendi sissetoomise ajal, on üksnes juhuslik ajaline kokkusattumus.”
Allikas: Wikipeedia, Afganistan online
