Vägev Ants Paju murdis põrgu väravaist tagasi

Aga mees ei hoolinud. Ma olen suur ja terve, mis see pisike vererõhk mulle teeb, mõtles Ants. Kuid vererõhk polnudki nii pisike. Tipphetkedel mõõdeti mehe isiklikuks rekordiks 260/200. Kehvemad mehed on sellise rõhuga juba kalmuaial, aga Paju rõhus muudkui rinnaga elule peale, mõeldes aina, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Äärepealt oleks Ants Paju ise varsti tulevikuta elanud. Aordirebend paiskas mehe põrgu väravasse ja seda koguni 47 päevaks. Nagu kunagi Eino Baskinigi. Kõrge vererõhk oli toeka ja teoka mehe nagu vibraatoriga läbi raputanud.

Juba teine kord

Ajal mil Ants Paju veel ketast heitis, seda ka 60 meetri taha, oli kõrge vererõhk isegi abiks, hoidis silindri paraja surve all. Mõnele lihtsalt ongi kõrgem rõhk loodud. Ants tahtis veel 260 juures sauna minna.

Tegelikult läks ta rõhu pärast ikka arsti juurde ka. Uuriti neere, veel üht-teist, aga ei leitud midagi. Kirjutati rohud, aga patsient käitus nagu keskmine eestlane ikka: mõnikord võttis rohtu, aga enamasti unustas. Ühesõnaga, arstis ennast kombe täitmise pärast.

Aastal 2003 tuli esimene aordirebend. “Alla 10% niisugustest inimestest jääb ellu,” on Paju kusagilt meditsiinikirjandusest välja otsinud. Tema jäi, hakates jälle askeldama poliitika, looduse, Kalevipoja, idaeestlaste ja veel saja asjaga.

Kõik ei läinud väga libedalt, seda enam et suur mees väikesi asju üldse ette ei võtnudki. Pinge kuhjus. Ja selle aasta jaanuari alguses käis järjekordne plaks.

Ants nägi, nagu oleks ta oma lapsepõlvekodus ja et ema tõukas teda miskipärast kaks korda tulivalusalt vastu rindu. Siis tuli...

Väliselt lebas haige Tartu haiglas teadvuseta, aga tegelikult mõte töötas, sünnitades ühe pildi teise järel. Tulid asjad, mis läbi elatud, tulid need, mille pärast edasi elada, tulid need, mis miskipärast tegemata jäetud või jäänud.

Kurat tuli ka, hakkas märja nahaga Antsu tema koduõuele meelitama, et tuuletõmbus selle viimase haiguse tekitaks ja mehe lõpuks kaasa viiks. Aga mees põgenes, teadis oma kodu varjupaiku, hoidis ennast soojas. Ning ühel päeval tegi silmad lahti.

Alguses polnud midagi rohkemat kui valgus ja vari. Siis puuris ärganu end kahte silmapaari, mis kaks korda ööpäevas vahetusid. Need olid õed. Haigeid tuli lihtsalt kogu aeg valvata.

Ants aga ei tajunud valvamist, vaid kutset. Tule välja, tule välja sellest august, kus sa oled! Tule eemale ka selle augu servalt!

Ning suur mees hakkaski tasapisi nihkuma. Kaotas sihi poole püüeldes kilosid, aga liikus õiges suunas. Ja ühel hetkel tundis, et on jälle siinpool.

Kadunud aega otsimas

Ants Paju tundis end küll taas siinpool, aga miski oli kadunud. Kilod muidugi, need liigsed. Aga ka aeg. “Ma ei saanud aru, kuidas ma äkki 65 sain,” kõneleb Ants Paju. Aga ta sai 65. Vaene telefon värises ja undas läbi 10. septembri päeva.

Kusagil oli siiski auk. Meenus 60. sünnipäev. Aga vahepealsed aastad?

Ei, Ants Paju mõistusega on kõik korras. See kõneviis, see asjadesse suhtumine, see paatoslikkus ja aatelisus iseloomustasid teda ka enne rebendit. Ka enne esimest rebendit.

See ongi tema loomus – palju teha ja palju rääkida. Levib isegi legend sellest, et pärast tunde ja tunde kestnud vestlust olevat Paju oma partneri unest üles raputanud ja hüüdnud: “Kas sa siis ei kuulagi enam, mis ma räägin?”

Jah, Paju on legend. Juba sellest ajast, kui aastal 1976 Jõgeval noorteklubi Hekto asutas, aga ka sellest, kui 1973 Põltsamaal Sõpruse pargile aluse pani. Sealt alates on istutatud parki palju nimelisi puid, nii elavatele kui teispoolsetele. On pandud palju mälestuskive ja plaate.

Milline kivi saab kord Ants Pajule? “Kui miski mind iseloomustab, on see tamm, mis sai istutatud aastal 1973. See annab edasi mu püüdlusi, aega, kui ma olin veel füüsiliselt tugev mees, neid inimesi, kes on mulle appi tulnud nii töö kui annetustega.”

Halastust otsimas

Kui Ants Paju juba maailma taas nii palju mõistma hakkas, et oma seisundit analüüsida, tekkis tal hirm, et juhtunu on tema aju kõvaketast lootusetult kahjustanud. Ja veel tundis ta, et jalgu pole all. “Kellele seda suurt lihakeha vaja on?” küsis ta vaikselt, vaid enese kuuldes.

Siis võttis kokku oma meditsiinilised teadmised, et edasi mõelda. Palju neid polnud. Suur osa neistki pärines aastatest 1963–1966, kui eestlane Nõukogude armees joodijüriks oli ja karistuseks isegi peavahis pidi viibima. Põhjus: ühel sõduril läks saapas verele hõõrutud jalg mädanema.

Nüüd on teine aeg. “Oleme selle ühiskonna nägu, mille vaimse poole me oleme ise loonud,” tõdeb Paju, heites tänuliku pilgu Tartu poole. Oli mis oli, aga seal tõmmati Ants Paju jälle käima.

Siinkohal toob isemõtlev filosoof mängu mõiste “halastus”. Räägib andmise ja saamise vahekorrast. Ning andmise ja annetamise vahekorrast.

Annetused ongi just tema teema. Kellegi annetus millegi heaks. Jõgeva mees on siin lihtsalt vahendajaks. Olgu see siis Eesti olümpiavõitjate mälestusmärk Sõpruse pargis või Tammsaare muuseum Kaukaasias.

Nii Sõpruse pargi kui Tammsaare muuseumiga tahab Ants Paju nüüd jõudumööda edasi minna. Ning samal ajal panna süsteemi kõik talle kuuluvad olulised esemed ja dokumendid, oma värvika elu settekihi.

Koomast naasnud mees võib nüüd juba kohvi juua ning pisut julgemalt askeldada. Igatahes on ta jalgrattagi välja otsinud. Ja sõitnudki. Tõsi, kord ka vastu planku, nii et sõiduriist tuli parandusse viia. Lihtsalt tasakaaluga on veel mõnikord raskusi.

Eestlase igipõlist küsimust “Olla või omada?” Pajul enam pole. Tähtis on olla, eriti siis, kui sa “sealt” juba tagasi oled tulnud.

Samas pole mõtet kiirustada, sest kiirustamine on valesti elamine. Tagantjärele pole mõtet samuti elada, ihaleda seda, mis kunagi puudu jäi.

Teistpidi tegeleb Ants Paju just sellega, mis kunagi puudu jäi. Ta lapib istutatud puude ja paigale seatud kujudega auke nende eestlaste hingedes, kes kunagi oma kodumaa pidid jätma, kes pidid oma künni siinsetel põldudel pooleli jätma, kes on maetud võõrasse mulda.

Ükskõik millal te selle mehega ei kohtuks ja ükskõik millest te juttu ei alustaks, ikka jõuate kahe asjani: eestlaste küüditamiseni ja meile tähtsate inimeste unustusse jätmiseni. “Oleme võõrdunud põhimõttest olla teise suhtes parem kui iseenda suhtes,” ütleb Paju.

Naabrid marjadega haiglas

“Eestlastele on maa nagu linnule tiivad,” põrutab Paju ja tema silmis on sädet palju rohkem kui lubaks südamehaigusest pisut sinakaks tõmbunud näojume.

Siis räägib ta eestlastest, kes 123 aastat tagasi Kaukaasias Eesti Aiakesse jõudsid. Räägib suitsutatud puuviljadest, mustast kullast, mis sealse eestlase rikkaks tegid.

Kaukaasia puuviljade kaudu jõuab Paju inimesteni, kes talle, mööda elutreppi taas üles astuvale mehele, haiglasse jõhvikaid, pohli ja isegi murakaid tõid. “Eestlane
on oma loomult korilane,” täpsus-tab ta.

Eestlane pole ka selline külmsüda, kellena ta ise end oma müütides kirjeldab. Ants Paju käidi haiglas vaatamas nii tihti, et külastamine lausa ära keelati. Õnneks olid külastajad andnud haigele selleks ajaks niisuguse energiakoguse, et edasi sai ta minna juba ise. Pealegi tundis mees, et teised tema peale mõtlevad, tema eest palvetavad. “Tundsin enneolematut abi ja tuge,” lausub Paju. “Olen selle eest kõigile südamest tänulik.”

Vikerkaar palatis

Üks arusaam, mille Ants Paju haiglast kaasa tõi, on selline: “Kui sinuga midagi juhtub, siis ei tohi öelda, et läbi, nüüd on kõik sealsamuses. Kui nii ütled, kaotad just sedasama jõudu, mida tuleks koguda, et oma seisust välja tulla. Kui tuleb hala, tuleb ka kiire lõppmäng. Tahe peab valmis olema. Kui pead alles tahet otsima minema, tuleb samuti kiire lõppmäng. Tahtma peab nagu hull.”

Esialgu polnud haigel tahet ega jõudu kuigi palju. Oli vaid tilluke pilu välismaailma, mille kaudu lummasid haiget õdede silmad. Nagu vikerkaar.

Jalgu haigel veel polnud. Olid ainult pikad sukad ja külmad jalalabad.

Siiski tuli hakata astuma. Paju filosoofia on selline, et tahe tuleb pöörata unistuste suunda. Ning siis minema hakata. Tagasi vaatamata. Sest vaadata tuleb mitte seda, mis on olnud, vaid seda, mis võib veel tulla. Alles siis tuleb mõttele jõud, mis hakkab sind edasi vedama.

Antsu vedas see jõud voodist välja nii, et ta koos põetajaga kukkus. Aga siis toodi “kits”, mille najal mees liikuma hakkas. Ning see joovastas vana spordimeest üdini.

Hea, et midagi pooleli on

“Sind ei tahetud seal, sul on asju veel pooleli,” ütles üks tuttav, kui Pajul “see” juba möödas oli.

Kui pooleli seisvad tööd viimses väravas tõesti argumendiks oleksid, jääks enamik meist maa peale. Tõsi on siiski see, et Ants Pajul on mitu asja pooleli.

Kõigepealt mõtles ta taas korraldada Suurte Tõllude kettaheitevõistluse nagu igal sügisel. Sellest pidi ühtlasi kujunema tänuüritus kõigile neile, kes vanale kettaheitjale raskel ajal toeks olid. Veel pidi omaenda istutatud puu juurde mälestuskivi saama Heino Sild, kes enne tänavusi Eesti meistrivõistlusi Eesti rekordimehena manala teele läks.

Aga tänavu polnud veel õige aeg. Kettavõistlus jääb järgmisse aastasse, siis on ka maailma hiiud, keda Paju igal aastal Põltsamaa staadionile kokku vedanud, paremas vormis kui praegu, hooaja lõpus. Ning Heino Sillale öeldakse “Jää jumalaga, meister!” samuti järgmisel aastal.

Loomulikult ei hakka 65aastane mees enam elurajal kihutama. Sest ta teab, et inimesel pole mõõdikuid. Pigem mõõdetakse su elujõudu tagantjärele. Ei saa olla ühtaegu töömees ja tippsportlane. Ei saa olla ühtaegu linnapea ja pargi rajaja. Ei saa olla...

Mida oleks öeldud lahkunule?

Muidugi on tehtud töö eest ka tasu tulnud. Teenetemärgid, Jõgeva maakonna aasta tegija tiitel, Põltsamaa linna aukodaniku tiitel, Jõgeva linna aukodaniku tiitel.

Aukodanikuks sai Paju tänavu, pärast “seda”. “Väga vähestel ilmselt õnnestub kuulata seda juttu, mida taheti talle kui surnule rääkida,” tõdes Paju aukodaniku tiitlit vastu võttes. Nali muidugi, aga valus nali. Tänusõnu tuleb lausuda ikka õigel ajal. Muidu on tänusõnad lihtsalt tuulde lennanud informatsioon.

Maailma naasev Ants Paju mõtles palju informatsioonist. Või õigemini püüdis mõelda ilma liigse informatsioonita. Ta ei tahtnud raadiot, ei hoolinud telekast. “Tahtsin vaid vaikides taastada mõtlemise struktuuri,” lausub ta. “Informatsioon võib aga teha su rahutuks.”

Muidugi oli haige mees ka rahutu. Otsis alateadlikult põhjust, miks just nii läks. Mis on tehtud õigesti, mis valesti. Kas on täidetud need ootused, mis talle pandi. Kas on täidetud isa unistus, mille see mees oma pojale kõrva sosistas? Aga kas sai seda unistust üldse täita, kui isa viidi Vorkutasse, aga poeg No-vosibirskisse?

Nii või teisiti arvab Paju, et aordirebendina purskus välja siiski rahusaamatus.

Jonnipunn

“Elu on küllalt pikk, selle jooksul jõuab kõike teha,” tõdeb Ants Paju nüüd, vanemana ja targemana. Veel tõdeb ta, et inimene on nagu jonnipunn. “Kui sul on sisemine süsteem paigas, siis kuidas ja millises suunas sind
ka ei lükataks, ikka seisad sa püsti.”

Püsti seismiseks on vaja nüüd, pärast pikka haiglavoodis lamamist, teha palju. Käia. Jalgrattaga sõita. Ujuda. Nii soovitab perearst.

Mees käib ja sõidab. Kaht veeämbrit veel käe otsa ei võta, sadat meetrit ühe jutiga veel ei jookse. Aga ta puutub taas maailmaga kokku.

Oma puutumistest on Paju 2004. aastal välja andnud kogumiku “Puuted”. Nüüd on plaanis “Süvenevad puuted”, lõpetuseks aga “Armastus”.

Aga aordirebend?

“Rebend ongi me hingeseisund,” räägib kaks korda ellu tagasi tulnud mees, aga hoopis teiste asjade kohta kui meditsiin. Ta räägib rebenenud põlvkonnast, oma kodust rebitud inimestest. Ja sellest, et see rebituse tunne leevendub järgmistes põlvkondades, kuni ükskord päriselt kaob.

Ants Paju aga ei suuda oma rebendeid unustada. Ka avatud maailmas mitte.

ANTS PAJU

- Sündinud 10. septembril 1944

- Küüditatuna Siberis 1949–1955

- Abielus, poeg Andres, tütar Angela

Haridus

- EPA, metsainsener 1970

- Leningradi Kõrgem Parteikool, ajakirjanik, 1979

Töö

- Lillevere-nimelise kolhoosi ohutustehnika- ja haljastusinsener 1972–1979

- Jõgeva rajoonilehe Punalipp asetoimetaja 1979–1984

- Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja 1984–1990

- Eesti Kongressi delegaat

- Ülemnõukogu liige 1990–1992

- Eesti Vabariigi presidendi esindaja Ida-Virumaal ja Narvas ning rahvusvähemuste ümarlaual 1993

- Riigikogu liige 1995

- Jõgeva linnapea 2000–2001

- Jõgeva linnavolikogu esimees 2004–2005

Looming

- Noorteklubi Hekto

- Sõpruse park Põltsamaal

- A. H. Tammsaare muuseum Eesti Aiakeses Kaukaasias

- Autorifilmid “Kahastöö”, “Sünd”, “Mälu”

Autasud

- Valgetähe teenetemärk 2001

- Riigivapi teenetemärk 2006

- Poola teenete kuldrist 2006

- Jõgevamaa aasta tegija 2004

- Põltsamaa aukodanik 2004

- Jõgeva aukodanik 2009

- Eesti Looduskaitse Seltsi auliige 2009