Ja see õhk! Seda hingates pudenevad aastakümned turjalt ja keskeas mees hakkabki võtma treppe poisikeseliku kiirusega. Vaatamata kergetele jalgadele (omal ajal tegi Raudsepp tipptasemel rattasporti), rõhub ta rinda siiski suur mure. Või pigem soov. Selle laialilaotamine täidaks pea kogu tornist paistva maa-ala. Vaimusilma ees püsiva pildi lahtirääkimist alustab ta servast.

“Aasta aega olen otsinud tallimeest,” ütleb Kalev Raudsepp, kes lisaks 360 lihaveisele tahab Valgamaal Läti piiri ääres ka tööhobuseid pidama hakata. Kaks tori tõugu ruuna ootavad Läänemaal, et saaks uues kodus tööd murdma asuda.

Töötus on viimase aasta jooksul ülesmäge rühkinud. Kuidas siis ei õnnestu tallimeest leida?

“Ega ma igaühte ei tahagi,” tunnistab tööpakkuja. “See ei ole mitte kaheksast viieni töö, vaid elustiil. Ta peab selle sees tahtma elada ja olla.”

Inimesed annavad masinatele silmad ette

Aastaid Tabivere vallavanema ametit pidanud Raudsepp plaanib nüüd Taheva valda Koiva ja Mustjõe vahelisele valgalale luua ökoküla. Kümme aastat on ta seal tuhandet hektarit maad hooldanud – algul võsast välja raiunud, hiljem heina niitnud ja lihaveiseid karjatanud.

“Minu meelest ei lähe kokku see, et alale, kus tuleb iga linnukest hoida, minnakse suurte masinatega peale,” märgib ta. Edaspidi võiksid hobused olla rakendatud heinatöödel. Ja mitte ainult. Hobustega on ju aastasadu metsas ja põllul tööd tehtud.

Kas tänapäeval on sellel enam mõtet? “Miks ei ole mõtet!” hüüatab ta. “Kui laiemalt vaadata, siis ega masinatega töö ei ole nii hullult produktiivne, nagu arvatakse.” Näite toob metsandusharidusega Raudsepp sellest valdkonnast.

Harvester suudab teha 30 saemehe töö, aga see tähendab, et 30 meest jääb tööta ja neile tuleb maksta abiraha. Harvester on toodetud Rootsis ja selle eest sinna 3 miljonit krooni makstud. Selle raha võiks neile 30 mehele palgaks maksta.

Pealegi teevad inimesed Raudsepa sõnul tihti kvaliteetsemat tööd kui masin, ja palju natuke väiksema läbimõõduga puitu, mis masin metsa alla jätab, jõuaks inimeste käe alt ahju või pliidi alla.

Rahata suhted teevad elu kihvtimaks

“Tehnika pimesi kasutamine ei ole mõistlik,” on mees veendunud, kuid lisab: “Selge on ka see, et me ei hakka maakera tagurpidi pöörama.”

Raudsepal endal on kodus nii külmkapp kui ka televiisor, kuigi seda viimast ta eriti tihti ei vaata. Ka autoga sõidab ta meeleldi ja ütleb, et ei näe kütuse kokkuhoius mõtet, sest nagunii pumbataks selle jaoks nafta välja ja keegi teine kasutaks selle ära. Küll aga võiks elada kokkuhoidlikumalt ja loodussõbralikumalt. Mees tunnistab, et tal on selles osas veel arenguruumi.

Varem oli Koiva ja Mustjõe vahelisel alal kümmekond suitsu, praegu elab seal aga vaid üks abielupaar. Koht oleks nagu ökoküla jaoks loodud – väga kaunis ja asub justkui vanajumala selja taga, omaette ja suurtest teedest eemal.

Ökoküla oleks inimestele, kes on linnaelust tüdinud ja tahavad elada ökoloogiliselt ehk keskkonnaga kooskõlas. Moskva olümpiamängude N Liidu koondise kandidaat olnud mees on veendunud, et linnainimesed peavad oma vaimset poolt tasakaalustama, kuid sport ei ole selleks kõige sobivam tegevus.

Praegustele täiskasvanutele, kellel on lapsepõlves liikumisest vundament all, piisab ühest-kahest tunnist sportimisest päevas, kuid järgmisele põlvkonnale jääb sellest väheks. Lühikese ja intensiivse treeningu asemel peab endine tippsportlane paremaks igapäevast mitmetunnist mõõdukat füüsilist tööd.

Teisest küljest esindab ökoküla ka ökonoomiat ehk kokkuhoiu poolt. “Paljude asjade aluseks on raha, aga kui viia osa suhteid mitterahaliseks, siis läheb elu palju kihvtimaks,” usub Raudsepp. Ta toob lihtsa näite seoses palgaga.

Kui pealinnas on eluasemekuludeks 4000 krooni kuus, siis selle puhtalt kätte teenimiseks peab maksma tööandja sotsiaalmaksu ja pidama kinni ka tulumaksu, mis on tuhandeid kroone. Maal elades kulub raha vaid elektrile, sest talveküte tuleb metsast ilma rahata, vaid oma töö eest.

Auto asemel kondiaur

Ka suurema osa toidust saaksid ökoküla inimesed ise kasvatada. Kord-paar aastas riideid ostes poleks ka need kulud üle mõistuse.

“Ma ei taha üldse linna minna,” tunnistab Raudsepp. “Miks sinna minna, kui töö ja elamine on siin?” Seega saaks kokku hoida ka auto pealt, sest külasiseselt sobivad liiklemiseks oma jalad ja jalgratas.

Tõsi, kümmekonnale perele ei anna sealsed kevaditi üleujutatud maad ka kasinate kulude puhul piisavat sissetulekut, kuid Internet on olemas ja võimaldab ka tubaseid töid.

Raudsepp arvab, et ühe inimese töö suudavad nad kinni maksta. Kui aga tuleksid inimesed, kes ise mõelda viitsivad, võimalike tegevuste ring avarduks ja leiva saaks mitmele lauale.

“Ootan inimesi, kellel on linnavärgist siiber saanud ja kes tahavad kogu perega tulla looduslähedasse keskkonda elama,” ütleb ta otse välja ja arvab, et praegu on otsimiseks hea aeg, kuna paljud inimesed on lageda taeva alla jäänud.

“Nii mõnedki on tulnud maa peale tagasi ja aru saanud, et pole mõtet suurt raha mööda ilma taga ajada, tuleb metsa minna,” märgib lisaks põllumajandusettevõttele ka Äksi motelli ja ehitusettevõtte omanik. “Minu asi oleks leida neile elamiskoht, kuhu algul maanduda.”

Pika vinnaga idee

Vähemalt ühele perele võiks kohe korteri kätte anda. Tegusaid elanikke ootab ka üks kõpitsemist vajav talu, mille eakad Valgas elavad omanikud on ökoküla idee toetajad ning lubaksid ökoinimestel seal elada. Ja maad, kuhu loodussõbralikud majad püsti panna, on Raudsepa omandis piisavalt. Nii et iga perega saab elamisvõimalused läbi arutada ja sobiva variandi kokku leppida.

Esimesed sammud ökoküla poole on juba astutud ja koos Eesti Looduse Fondiga mitmed talgud korraldatud.

Talgutele on tulnud peamiselt intellektuaalid ja linnas kõrgetel kohtadel töötavad inimesed, keda Raudsepp näeb ka ökoküla elanikena. Peetud on ka koosolekuid ning kaasamõtlejatega moodustatud mittetulundusühing Parmu Ökoküla.

Olgu siinkohal mainitud, et see nimi ei märgi mitte poe taga läbi pudelipõhja ilmaelu jälgijaid, vaid tiivulisi putukaid, keda on sealkandis ohtralt. Lisaks kannab ka üks suur katastriüksus Parmu nime.

Küla südameks saaks vana karjamõis, kus asuv talu jääks pärast kordategemist talgukeskuseks. Plaanis on taastada ka tall, millest on praegu alles vaid varemed. Tänavu tahetakse uuesti üles ehitada vana tõrvaahi ja esimene ports tõrvagi põletada.

Kalev Raudsepa kaks poega on ka “ökoküla fanatid”, kuid ta arvab, et nad pole veel valmis peredega koos sinna kolima. Mis ei tähenda, et mõttega kaasas käies ei võiks nad mõne aja pärast selleks valmis olla. Mees tunnistab, et see on pika vinnaga idee ja kiiresti ei juhtu midagi.

“Mul aega on,” lisab ta, pilk kaugusesse suunatud. Oma unistustes näeb ta 10–20 aasta pärast toimivat ökoküla.


Ave Oit, Eesti ökokogukondade ühenduse ja MTÜ Lilleoru juhatuse esimees

Inimesed eelistavad linnast ära kolida ja elada loodusele lähemal. Lilleoru puhul on teiseks põhjuseks see, et inimesed tahavad elada sealse vaimse koolituskeskuse lähedal. Tänavu kolivad sinna esimesed elanikud ja kokku on küla suuruseks 50 inimest.

Teine ökokülade liikumise osa on ökokogukondade tekkimine linnas.

Ökokogukonnaga sarnase mõtlemise ja tegevusega gruppe on Eestis 10–15. Lilleoru on reaalne koht koos koolituskeskusega. Ökokogukonnaks võiks defineerida ka näiteks Pahkla tugikodu.

Lilleoru asub Tallinna lähedal ja pakub paremaid töövõimalusi. Parmu ökoküla eeldab gruppi inimesi, kes tahavad maale minna ja loomakasvatuse või muude paiksete tegevustega tegelda. Miks ei võiks üks selline koht Eesti peale olla, seal on ju looduslikult väga ilus paik.