Akadeemik Enn Tõugu: Arvuti mõtleb juba praegu

Lugupeetud akadeemik, olete üks väheseid Eestis, kellele mõiste “tehisintellekt” on juba aastakümneid uurimisobjektiks olnud. Miks just see peaaegu ulmeline ala?

Huvitab!

Huvitab see ju tegelikult paljusid. Arvuti kui selline on meie ellu sedavõrd sisse sööbinud nähtus.

Mina olen juba nii vana inimene, et kui esimesed arvutid siia jõudsid, oli see Nõukogude Liidus peaaegu keelatud värk.

Salastatud?

Hullem veel, see oli siis kapitalistlik ebateadus. Nii et kui mina õppima asusin, ei saanud see mu eriala kuidagi olla. Lõpetasin TPIs masinaehituse. Konstrueerisime hoopis ekskavaatoreid. Mul on selle masina peale isegi hulk autoritunnistusi. Diplomitöö oligi ekskavaatori tööorgan, see tähendab, kuidas kopad ringi käivad.

Siis jäi veel küberneetikani vist tükk maad?

Kui olin teisel kursusel, kuulsin, et on olemas selline teadus. Peeti seda küll ebateaduseks, aga üht-teist sellekohast siiski ilmunud oli.

Mis juurest see sõna “küberneetika” õieti pärit on?

Eks ta kreeka keelest tule – kybernetes peaks tähendama tüürimeest, juhti. Küllap on sealt pärit ka meiekeelne sõna “kip­par”. Sain siis kätte ühe venekeelse raamatu “Automaatjuhtimise teooria”, see muutus hiljem päris kuulsaks raamatuks.

Sel ajal oli siin maal ka juba vaja rakette lennutada, aga neid ei saanud kuidagi ilma arvutita juhtida, kasutada oskasid neid tollasel Venemaal ainult füüsikud. Need, kes tuumapomme tegid. Siis selguski, et läheks vaja insenere, kes sellega tegeleks. Koguti insenerid kokku ja saadeti justkui uut haridust saama. Nii sattusin mina ka nende hulka.

Tegelikult põnev värk. Teise kõrghariduse saingi tollasest Leningradi Polütehnilisest Instituudist, aga kui sealt tagasi tulin, siis ega meid siin keegi eriti tahtnudki. Ministrite Nõukogu aseesimees Vladimir Käo küsis kohe otse: mis me teiega teeme, ehk lähete teatrisse valgustuse peale?

Teatriinimeseks te siiski ei hakanud?

Saime, jah, ise hakkama. Tegime ühe sõjatehasega lepingu, sealt tuli raha ka ja nii valmiski esimene Eestis projekteeritud arvuti.

Oli too müütiline hiigelsuur “Minsk”?

Ei, “Minsk” projekteeriti Minskis ja valmistati tollases RETis. See arvuti konstrueeriti ka siin ümber, sest see “Minsk”, mis Minskist tuli, oli palju väiksema jõudlusega ja viletsama mäluga.

Olla olnud nii suur, et ühte tuppa ära ei mahtunud.

Siia, kus meie praegu istume, kindlasti mitte.

Ja vajas see kindlasti mingeid aukudega lindikesi ja eriharidusega “ettesöötjaid”?

Seda küll, aga inimesed on ju erinevate võimetega. Umbes 10 protsenti meie hulgast on, võiks öelda, algoritmiliselt andekad, neile ei maksa see programmeerimise omandamine midagi. See on nagu laulmisega. Keegi kuuleb mingit viisi ja laulab kohe järele. Teine ei õpigi viisi pidama.

Võivad need käia ka käsikäes? Räägitakse, et füüsika ja muusika pidavadki lähedased
olema.

Käsikäes võivad nad väga hästi käia. Mul siin kõrvaltoas ka üks noor akadeemik, muusikakooli lõpetanud.

Kui tagasi teie esimese arvuti juurde tulla – millega see tegelikult hakkama sai?

Tegelikult oli see oma ajast kõvasti ees. Oli selline masin, mida hiljem hakati ka miniarvutiks kutsuma.

Miks?

Sest mahtus ühte tuppa ära. Suhtlemine temaga käis nii, et söödeti talle andmed sisse, arvuti luges selle ära ja trükkis paberile välja. Asi käis juba enam-vähem normaalselt, kirjutusmasina klahvidega. Mujal maailmas oli selliseid ilmselt juba olemas, aga Nõukogude Liidus oli see küll esimene.

Mida ta ikkagi nii-öelda arvutas?

See oli ette nähtud masinaehitustehasele. Arvutas lõikerežiime.

Kas inimaju seda ise poleks teha saanud?

Oleks küll, aga mingit ühte tabelit täitnuks inimene oma pool tundi. Arvuti tegi aga juba siis mõni tuhat tehet sekundis.

Põhiline aeg kuluski sisse- ja väljatrükkimisele, protsess ise käis kiiresti. Oli üsna mugav ja inimesele sobitatud. Polnud enam vaja teenindavate inseneride brigaadi.

Jupid kõik sõjatehastest, Vene värk küll, aga töötas korralikult. Sellistest komponentidest tehtud arvutid laaditi siis veoautodele ja nii nad kusagil metsaveerel rakettide kõrval oma asja ajasid.

Kas see ongi “tehisintellekt”?

Mina nimetaksin küll nii, aga see ei ole üldlevinud tähendus. Muide, tänapäeval projekteerib arvutit ju tegelikult teine arvuti. Inimene annab ainult teada, kuidas ta midagi saada tahab.

Eesti keeles on selle masinavärgi nimeks jäänud arvuti, ehkki enamik tarbijaist teeb tänapäeval sellega kõike muud kui arvutab.

Eks ta algselt tegeleski ju arvude ja arvutamisega, siis alles hakkas andmeid töötlema, aga soomlastel on selle kohta küll parem omakeelne nimi – tietokone, teadmistemasin, väga õigesti antud nimetus.

Sellisel juhul on võrulased soomlastest ette jõudnud – laptop’i nimi nende keeles on üsäpuutri… Igal juhul suur murrang inimkonna ajaloos. On see võrreldav näiteks püssirohu või nafta tulekuga?

Pigem võrdleks ma arvuti tähtsust aurumasinaga. Teaduse elegantseim osa on minu arust füüsika ja füüsikale andis tõelise tõuke just aurumasina leiutamine. Siis tuli hakata arvutama, tekkis arusaam, kuidas reaalne maailm on ehitatud.

Energia mõiste tekkis ka alles siis. Energia on aga põhiline. Mida rohkem energiat, seda rohkem jõuad ära teha. Nagu teadmistegagi. Teadmised on ju energia analoog, ainult informaatikas. Paraku teadmiste mõistet inimesed seniajani hästi ei mõista.

Teadmised ja andmed on omavahel seotud. Teadmisi esitataksegi andmete kujul. Millal muutuvad andmed teadmisteks? Peab olema ju keegi, kes saab andmetest sisu kätte. Elementaarselt öeldes: on olemas tähis ja tähendus. Teen teiega ühe katse (joonistab paberile number 1 – J. A.). Näete, ma tean selle tähendust, teie teate ka. Nüüd joonistan siia midagi sellesarnast (joonistab teisele lehele kolm küsitlejale arusaamatut tähesümbolit – J. A.). Saate aru?

Ei saa.

Mina õnneks saan, sest ma tunnen mõnevõrra armeenia tähestikku – siia on kirjutatud MEK – see tähendab armeenia keeles 1.
Mul on olemas seos selle tähise ja tähenduse vahel.

Tänu teile mul ka. Muide, teadlased tõmbavad kohe kulmu kortsu, kui nende käest tulevikuvisioone teada tahta, aga ma tahan ikkagi. Kuidas võib arvutiasjandus välja näha näiteks saja aasta pärast?

Ma ei oska selle kohta midagi öelda (ei tõmba kulmu kortsu – J. A.). Fantaseerida ju muidugi võib, on väga palju arenguruumi ja rakendusvõimalusi.

Kas arvuti õpib juurde?

Minu arust väga hästi, kui teda õpetada. Programmeerimine ongi arvuti õpetamine, ja kui ta võrgu kaudu teistega ühenduses on, saab ta kätte oluliselt rohkem. Inimene õpib teisiti. Kui ilmale tuleb, õpib ta ise. Selles mõttes on arvuti rumal – õpib ainult triviaalseid asju. Nagu rott. See läheb ju ka pikapeale sinna, kust saab toitu, mitte elektrit.

Kas ta meid ulmefilmidest nähtuna kunagi ähvardama ka hakkab? Mõtlen arvutit, mitte rotti.

Loodan, et ei hakka, kui me ise rumalasti ei käitu.

Kas me käitume rumalasti?

Eks me õpi. Asjad arenevad iseenesest ju üsna loomulikku rada pidi. Tegelen pisut ka küberkaitse ja andmeturbega. Mis puutub näiteks pronksiööle järgnenud küberrünnakutesse, siis tuli see meile mingis mõttes isegi kasuks. Soovitan arvutikasutajail olla lihtsalt ettevaatlik, mitte lasta end lollitada.

Arvutil?

Arvuti kaudu teistel meiesugustel. Tänaval oleme ju ettevaatlikud, vaatame paremale ja vasakule, internetis surfame üsna hooletult. Arvutikuritegevus annab juba praegu miljardeid kasumit.

Häkkeritele?

Oh ei. See, mida teevad üksikud häkkerid, on tühiasi. Tegu on tõelise maffiaga.

Saja aasta ennustuse juures jätsite otsad lahti, aga näiteks kümneaastane visioon?

Seda ehk on lihtsam ennustada. Võime arvuteid kohata lihsalt palju enamates asjades kui praegu – autodest mänguasjadeni. Males jääb juba praegu inimene arvutile alla, mälumängudes samuti. Luuletab ta ka, iseasi, kas see luule meile meeldib. Kodus võiks ta meid aidata munakeetmisest lapsehoidmiseni. Olen ise muide arvuti abil last hoidnud, õigemini küll lapselast, Skype’i vahendusel. Lapselaps oli San Diegos, kaamerad olid paigas ja lapse ema sai sel ajal köögis olla.

Küllap ta ronib meile naha vahele ka.

Koertele on juba roninud, aga diabeetikutel, kilpnäärmehaigetel ja teistel sedalaadi abivajajatel võib see ka juhtuda.

Mõtleb ta või ei?

Arvuti? Selleks peab defineerima, mis on mõtlemine. Minu meelest on see teadmiste kasutamine. Seda teeb arvuti juba praegugi, ainult ta mõtleb liiga spetsiifiliselt, nii-öelda tavamõtlemine tal puudub. Õieti on tal puudu kaks asja: iseõppimine ja teadmiste seostamine, aga otsuseid ta juba teeb. Teatab näiteks, et aku hakkab tühjaks saama, et ta lülitab end paari minuti jooksul välja, päästku inimene, mida veel päästa annab.

Ameeriklased on loonud ühe vaat et müstilise koha oma maal, justkui mingi küberneetilise paradiisi – Silicon Valley. Olete te selle kandiga ka tuttav?

Olen seal kaks korda külalisteadlasena töötanud. Fantastiline koht. Seda mujal naljalt järele ei tee. Seal on teadmisi ja teadlasi
nii palju nii tihedalt koos, et tekib tahes-tahtmatu sünergia. Kutsus
mind sinna John McCarthy, mees,
kes mõtles välja sõna “tehisintel­lekt”. Ta on siin ka käinud ja loenguidki pidanud. Esimest korda seal olles tekkis küll küsimus, et kas sellises kliimas ja nende palmide all üldse saabki tööd teha.

Saab?

Saab. Nagu ütlesin – seal on teadust nii palju koos, justkui omamoodi internet. Intellekt koos teadmiste kandjatega. Tekib omalaadne kultuur, konkurents sisuliselt puudub, kui inimesed lähevad koos samasse restorani sušit sööma. Firmasaladusi muidugi on. Praegugi seal Eestist läinud kolleege tööl.

Kui taasiseseisvumise raskustes teadus siin oma ressursse kaotas, otsiti, kus parem on. Minu osakonnast läks seitse inimest välismaale.

Kas oleme praegu jälle rikkamad?

Praegu on jälle kõik … väga hästi, aga siis mingil silmapilgul tundus küll, et …

Kuidas te lõpetaksite lause “Ma loodan, et …”

Loodan, et me ei hakka liiga palju raiskama. Oleme ju selleks võimelised, kui vähegi kätte antakse, aga vajadust selleks ju ei ole.

Kuulan teid, ja ennäe, saan peaaegu kõigest aru. Kas räägite minuga spetsiaalselt lihtkeeles või kas meid ei ähvarda näiteks oht, et keel on küll üks, aga sõnadest aru ei saada. Toon ühe ülepingutatud näite: “Kognitiivse funktsiooni modelleerimist varieeritakse polümorfismide geotüpiseerimisega.” Eesti keel küll, aga sotti justkui ei saa.

Saan aru küll, mida te silmas pidasite. Reaalselt on see oht olemas. On küllalt palju termineid, mida kasutab väga väike hulk inimesi. Kui Rootsis õpetamas olin, tuli loenguid lugeda inglise keeles, sest ma ei teadnud rootsikeelset terminoloogiat. Sel lihtsalt põhjusel, et seda ei olnudki olemas. Nad segavad oma keelde ingliskeelseid termineid.

Dator neil on? See on nende keeles arvuti.

Dator on, aga ennäe, tieoto­kone’t ei ole.

Veel üks isiklik küsimus. Aastaid tagasi osalesite presidendivalimiste kampaanias – kandideerisite Eesti presidendiks.

Jah.

Miks?

Sõbrad veensid ja … eks oli mitu põhjust.

Kas võtaksite praegugi veel poliitilisest elust osa?

Praegu tundub, et on olemas midagi oluliselt huvitavamat.

Enn Tõugu

- Sündinud 20. mail 1935 Tallinnas

- Abielus, poeg ja kaks tütart

Haridus

- Tallinna 20. keskkool 1953

- Tallinna Tehnikaülikool 1958

- Tehnikakandidaat Valgevene TA juures 1965

- Tehnikadoktor Leningradi Elektrotehnika Instituudi juures 1974

Looming

- Kümned teaduslikud publikatsioonid ja artiklid

Töö

- Tallinna Ekskavaatoritehase insener-konstruktor 1956–59

- Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi teadur 1959–76

- Eesti TA küberneetika instituudi osakonnajuhataja 1976–86

- Eesti TA informaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemik-sekretär 1985–91

- N Liidu teaduse- ja tehnikakomitee projekti Start asedirektor 1986–89

- Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli professor 1992–2005

- TTÜ küberneetika instituudi vanemteadur 1992–2005

- Samas juhtivteadur 2005–

- EBSi professor 2005–

Autasud

- Eesti TA medal 1995

- Valgetähe III klassi teenetemärk 2001