5 asja, mida surivoodil enim kahetsetakse
Oleksin võinud elanud nii nagu ise tahtsin, mitte teiste soovide järgi
Seda kahetsetakse kõige enam. Kui inimene saab aru, et elu on lõppemas, siis meenuvad selgelt kõik täitumata unistused. Paljud patsientidest polnud elu jooksul suutnud täita pooligi oma unistustest ning nad pidi surres aru saama, et see sõltus nende endi valikutest.
Oleksin ma ometi vähem töötanud
Seda kahetsesid kõik meespatsiendid: taga igatseti laste lapsepõlve ning partneri lähedust. Sellest rääkisid naisedki, ent vähem, kuna kõrgemas eas teenisid elatist peamiselt mehed. Kõik tundsid suurt kurbust selle üle, et liiga suur osa elust kulus töö tegemisele.
Oleksin ometi julgenud oma tundeid avaldada
Rahu või heade suhete nimel suruvad paljud oma tõelised tunded alla. Seetõttu rahulduvad nad keskpärasusega ning neist ei saa kunagi tegelikele võimetele vastavaid inimesi. Kibestumine ning meelepaha põhjustavad haigestumist.
Oleksin ometi rohkem suhelnud sõpradega
Sõprade olulisusest saavad patsiendid tihti aru haiguse viimastel nädalatel. Mõned olid oma elu elamises nii kinni, et sõprussuhted lasti käest. Surma lähenedes tunnevad kõik puudust sõpradest.
Oleksin pidanud lubama endal õnnelik olla
Seda kahetsetakse üllatavalt palju. Paljud saavad sellest aru alles elu lõpus, et õnnelikuks olemine sõltub valikutest. Turvalised valikud juhtisid igapäeva elu ning tundeid.
