Võõra teo pähe tapetakse omasid

Kas on õige kirjutada võõrliigist, lusitaania nälkjast sellise tooniga? Rõhutades võõrliiki, ja tema immigrantlikku tegevust? Ehk oleks neid solvamata targem rääkida meie lusitaaniakeelsetest nälkjatest?

Ei ole see seatigu midagi enam haruldane. Vohama on läinud, nagu enamik tigusid. Ju siis jääb vaenlasi vähemaks. Nii, et pole midagi parata. Kui tahate aiast või põllult saaki saada, peate nottima.

Jah, pole siin midagi vaja haletseda seda n.n. kohalikku tigu - kui ikka aias vastu tuleb ehtsat koerajunni meenutav libedik ,siis teda kurgu alt kõdistama ei kipu. Vastupidi -ehmatus kõigile ,nii
ilge see elukas.

Ohtlik tigu on pruuni värvi, oranzi varjundiga.
Ilusat pruuni värvi , kas heledam või tumedam, aga alati on seal kerge oranz varjund sees.

Teod, mis pole ohtlikud, seda oranzi varjundit ei oma.

Eks vaatasin isegi porgandipeenral roomavat seitsmesentimeetrist limast olevust väga kahtlustavalt. Aga kuna tütar tuletas meelde süütuse presumptsiooni ja teatas, et seda looma pole ta veel pahateolt tabanud - erinevalt tema tänavu arvutult paljunevatest väiksematest suguvendadest - siis roomas hiljem suureks seateoks määratud elukas edasi ja kui ta pole ära surnud, siis roomab tänapäevani. Katsume ikka omade ja võõraste vahel vahet teha!

nemad võitlesid tigude vastu selleks eriliselt väljaõpetatud partidega - vähemalt nii arvas keegi eesti ajakirjanik.

turistidele tuleb teod ja muud aiaröövlid sisse sööta, kui eksootiline eesti rahvusroog. lõunapoolsetes maades ju tehkse nii- kõik rotid ja prussakad pannile, ning turistidele ette. viimased söövad ja kiidavad.

kas meie maale on oodata tulevikus nii suurt turistide voori, kes need paljunenud teod ja nälkjad nahavahele kupataks?