|
Tema inimeste lähedust ei armasta, vaid elab metsas või pargis. Toidusedel on suur-seateo omaga sarnane.
Meedias kajab taas hoiatus, et kui lasta Eestisse jõudnud võõrliigil lusitaania teeteol (on kojata tigu ehk nälkjas) vabalt levida, võib ta vallutada aiad ja osa põldudest ning mõjutada kehvas suunas kodumaiste teoliikide elu.
Paljudes internetikommentaarides on aga lusitaania teetigu kiiresti muutunud “suureks nälkjaks”, keda siin ja seal on nähtud ja keda ollakse valmis tapma.
Kuid ohvriks võivad sattuda hoopis Eesti oma suured nälkjad, kes eelistavad looduslikke elupaikasid, tavaliselt aedades ei liigu ja seal mingeid suuri sööminguid ei korralda.
Ka Keskkonnateabe Keskusele laekunud teadetes on lusitaania teetigu sageli segi aetud kodumaiste suurte nälkjate seatigudega.
Võõrliik lusitaania teetigu leiti Eestis esimest korda 2008. aastal ühest Pärnu linna aiast. Ta on suur (täiskasvanud loom väljasirutununa kuni 15 cm pikk) ja erksavärviline – oranž pruunimate, punakamate või kollasemate variantidega. Tema keha pinda katab oranžikaskollane lima.
Kiire paljuneja
Looduslikult elab teetigu Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal ja Inglismaal. Nüüdseks on ta aga jõudnud juba ka Skandinaaviasse ja paljudesse Kesk-Euroopa riikidesse, kus jõudsalt paljuneb.
Asjatundjate arvates võib ta riigist riiki rännata taimede ja mullaga, millesse on sattunud teo munad või noorloomad.
Tartu Keskkonnahariduse Keskuse infovoldiku järgi on kiiret levikut soodustanud peale hüppeliselt kasvanud rahvusvahelise taime- ja köögiviljakaubanduse ka muutused maaharimisviisides, kulu ja õlgede põletamise keeld ning looduslike arvukusepiirajate vähenemine.
Massilisena ja liigina, kes tahab süüa sedasama, mida inimene sööb, on ta aedades-põldudel muutunud nuhtluseks. Pealegi – võrreldes meie looduses elavate suurte nälkjatega suudab lusitaania teetigu muneda mune kümme korda rohkem.
Kuidas vahet teha?
Lusitaania teetigu aetakse kõige sagedamini segi seatigudega. Eesti tavalistest suurtest seatigudest, must-seateost ja suur-seateost, on teda võimalik aga juba värvuse järgi kergesti eristada.
Lusitaania teeteo keha eesosas asuv mantlikilp on erk, oranžikas-punakas, aga must-seateol must ja suur-seateol kirju.
Teine hästi nähtav eristamistunnus on hingamisava asukoht – lusitaania teeteol on see mantlikilbi peapoolses, suurtel seatigudel tagumises osas. Kolmas tunnus on, et seatigude lima on värvitu.
Erinevad ka nälkjate talla-alused jms, kuid kõikide erinevuste kirjeldamine läheks liiga keeruliseks.
Eestis on kodumaiste liikidena registreeritud üle kümne nälkjaliigi, kes kuuluvad kas teetigulaste või nälklaste (siin ka nn suured nälkjad – seateod) sugukonda.
Viis kodumaist teeteoliiki on märksa väiksemad kui suured seateod või lusitaania teetigu. Segi võidakse ajada lusitaania teeteo noorloomi meie kollase teeteoga, kes kasvab 4–5 ja harva kuni 7 cm pikkuseks. Seega: kui punakat värvi nälkjas on pikem kui 7 cm, on ta ilmselt lusitaania teetigu.
Nälkjate roll
Eristamine on tähtis, sest limuseid valimatult tappes võime teha karuteene oma loodusele.
“Kohe pärast seda, kui lehed lusitaania teeteost kirjutasid, tuli meile 6–7 teadet ja neist anti märku ka malakoloogia ühingule,” ütles Keskkonnateabe Keskuse keskkonnaregistri osakonna juhataja Uudo Timm. Teadete hulgas olid ekslikult ka seateoteated.
Kui on kindel, et tegu lusitaania teoga, soovitab Timm loomad kokku koguda ja kuuma veega üle valada. “Ma pean seda kõige õigemaks meetodiks, kuna võõrliigiisendeid ei ole palju ning neid korjates on võimalik must-seateod ja suur-seateod alles jätta.”
Teograanulitega ei soovita Timm üldse tigusid tõrjuda, kuna need tapavad ka teisi elusolendeid.
Pealegi on uurimata, kuidas graanulites olev mürk inimesele mõjub.
“Nälkjatel on oma kindel koht toiduahelas, neid söövad paljud lihatoidulised liigid,” rääkis Eesti Malakoloogia Ühingu esimees Annelie Ehlvest.
Nälkjaid söövad rebased, kährikud, metssead, mägrad, kärbid, siilid, kärnkonnad, paljud putukad, mõned linnuliigid jne.
“Mina olen tihti kasutanud näidet, et kui nälkjaid poleks, poleks meil ka jaanimardikate rohelisi tulukesi – nii jaanimardika vastsed kui täiskasvanud isendid toituvad nälkjatest,” ütles Ehlvest.
Lusitaania teetigu
-Teateid lusitaania teetigudest oodatakse aadressidel
alien@envir.ee või teovaatlus@gmail.com.
Teates tuleks kirjeldada leiukohta ja lisada leidja kontaktandmed. Võimalusel lisada ka foto leitud loomast.
- Vaatluse saab sisestada koos fotoga ka loodusvaatluste
andmebaasi http://loodusvaatlused.eelis.ee.
- Kui internetti pole, on abiks telefon 626 2900.
- Lähemalt leiab teoliigi kohta teavet aadressil
www.teec.ee/docs/126_lusitaania_teetigu.pdf.
- Vt ka “Eesti aedu ähvardab kontvõõras” ja “Eesti kollaste
nälkjate võrdlus” 2009. aasta Eesti Looduses nr 4.
Allikas: keskkonnaministeerium, Maaleht
Võõrliik lusitaania teetigu. Pildil on hästi näha ka mantlikilbi peapoolses osas asuv hingamisava. Foto: Mari Ivask |
