Üks küsimus ja ministri vastus tuliseks kiskunud õpetajate kõnekoosolekult
Peale ministri lühikeseks jäänud sõnavõttu, esitas esimese küsimuse Paide gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Jüri Kaugerand:
Ma olen 28aastane. Ma olen neli aastat olnud õpetaja. Siin ruumis vist ei ole alla 30aastast õpetajat? Ahaa, üks on! Ma saan reaalselt pangaarvele igal kuul 570 eurot. See on 22tunnise koormuse juures, pluss 60 eurot klassijuhatamise eest. See on täiskoht. Sealt palgast läheb 300 eurot kodule - pangalaen ja kommunaalkulud. Mul on naine, väike laps ja koer.
Vahel räägitakse, et rikkad mehed võivad lubada endale vähe teeniva naisega abiellumist. Meil on vastupidi. Mina teenin õpetaja palka ja minu abikaasa on õnneks loomaarst ja teenib kuus 800 eurot.
Kui ma 2000 otsustasin minna õpetajaks õppima, lubati õpetajale paremat palka ja mina uskusin seda noore inimesena ja julgesin selle sammu teha.
Olen siin olnud neli aastat, ajast, mil masu oli alanud. Nooremõpetajana sain 400 eurot, seega on palk tõesti tõusnud, kuid tänasel päeval on selle rahaga raskem hakkama saada.
Meil läheb abikaasaga ligikaudu 900 eurot elamise ja liikumise peale, ent söögi ja lapse kasvatamise, samuti riiete jaoks jääb perel 400 eurot.
Lootus hakkab kaduma, samuti on küsimus, mis olukorras ma olen 20 aasta pärast?
Ma võiksin minna Soome. Teeniksin seal kuus 1000 eurot, mingit haridust pole vaja.
Minu kaks õde ja vend elavad juba oma peredega Soomes, ainult vanem vend on veel Eestis, tegeleb kaitseväele drooni ehitamisega. Oleme patrioodid ja püüame siin hakkama saada, aga nagu öeldud, lootus kaob.
Minu küsimus - miks ma peaksin veel sügisel olema õpetaja?
Ministri vastus:
Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik, on suur väärtus.
Rohkem streigimeeleoludest saab lugeda homsest Maalehest.
