|
Krooni tulek oli 20 aasta eest vältimatu, kinnitab Tiit Vähi. Muidu poleks Eesti saavutanud majanduslikku iseseisvust ning oleks kaotanud ka riikliku iseseisvuse.
Mis meenub esimesena, kui kuulete kedagi ütlemas “Eesti kroon”?
Eesti kroon oli eesmärk juba siis, kui töötasin ministrina Indrek Toome ja Edgar Savisaare valitsustes. Aga üleminek oma rahale eeldas riikliku iseseisvuse saavutamist.
Kui mind 30. jaanuaril 1992 Eesti Vabariigi peaministriks kinnitati, oli riiklik iseseisvus juba saavutatud, suund nõukogude majandusruumist ehk rublatsoonist väljaastumiseks selge.
Kohtusin Eest Panga tollase presidendi Siim Kallasega veebruari alguses ja teemaks ei olnud minu õnnitlemine, vaid üleminek kroonile.
Meil kahtlusi ei olnud, küsimusi ja lahendamist vajavaid asju oli aga palju.
Aga kellel olid kahtlused?
Rahvusvahelise valuutafondi soovitus oli jääda rublatsooni, nad olid hirmutatud kodusõjast Jugoslaavias.
Leedu kartis üleminekut oma rahale majanduse suure seotuse tõttu Venemaaga.
Läti peaminister ütles pragmaatiliselt: ootame, mis Eestiga juhtub, siis otsustame. Mõne kuu pärast oli nende otsus küps. Läti tegi Eesti eeskujul rahareformi ja hiljem ka Leedu.
Oma raha tulek oli pigem sund?
See oli vältimatu, muidu ei oleks tulnud majanduslikku iseseisvust ja oleks kadunud ka riiklik iseseisvus.
Mida te oma esimeste kroonidega tegite?
Mul polnud nii palju rublasid, et lubatud arv kroone vahetada. Vahetasin neid umbes poole vähem.
Rahareformi päev oli laupäev. Kroonipalavikust väsinuna sõitsin Valgamaale ema juurde. Tema jaoks rahareformi selles mõttes ei olnudki, tal polnud rublasid üldse vahetada. Mina andsin saadud kroonid temale.
Kas pisar tuli silma, kui ühel päeval tuli kroonist loobuda?
Kui oleks tulnud, oleks see olnud võidupisar.
1992. aasta rahareformi ajal seoti Eesti kroon Saksa margaga. Sisuliselt oli juba siis tehtud otsus minekuks Euroopa rahaliitu.
Euro on kindlasti parem valuuta, kui oli kroon. Kroon täitis oma eesmärgi, ja pole näha, et lähiajal võiks Eesti uuesti 1992. aastaga sarnasesse olukorda sattuda.
Kakskümmend aastat on mööda läinud, te pole enam poliitik, vaid edukas tööstur. Raha peaks olema, kuidas maal öeldakse selle kohta, nagu...
Kahjuks teie arvamus ei ole päris õige. Mis puutub rahasse, siis teatud hulk raha peab olema, perekonnale, endale.
Ülejäänud raha läheb kõik ettevõttesse. Nii palju, kui teenid, paned ettevõttesse tagasi. Või, nagu ma tavatsen öelda, ülejäänud raha ma panin vette.
See tähendab?
Sillamäe sadamasse. See on mõneti mäng, mõneti ka kirg.
Kas olete nüüd tänu rahale vabam?
Palju raha pole eesmärk. Kuid teatud hulk teeb kindlasti vabamaks. See võimaldab pere vajadused rahuldada, aga ka investeerida projektidesse, millest paljud kasu saavad. Investeeringud nõuavad aga palju raha.
Kui palju on teile suur raha?
Minu jaoks on igasugune raha suur raha. Ma ei kuluta seda niisama. Ma olen lapsest saadik olnud kokkuhoidlik. Olen kasvanud üles maal, käinud lehma- ja hanekarjas, vits peos, sest mine isahane tea. Meil oli valge isahani, kes mind kiusas.
Te kujutate ette, kuidas siis ühes Lõuna-Eesti talus elada oli. Jalgsi koolis käimine...
Kas raha kaotab oma väärtust, kui teda on piisavalt palju?
Raha väärtusel peab olema suhe majandusega. Juhul kui seda trükitakse juurde ja majandus ei kasva, siis raha väärtus väheneb.
Kui ma 1993. aastal olin õppimas Saksamaal ja paar nädalat ka Saksa Riigipangas, siis nende tollase rahapoliitika inflatsioonisihiks oli üks-kaks protsenti aastas. Eks ta ole sama ka praegu Euroopa Keskpangal.
Miks peaks kroon või euro või mõni muu raha olema armas neile, kellel on seda pigem vähe?
Inimesele on kõige tähtsam vajaduste esimene aste: toit, elamine, laste kooliraha ja nii edasi. Raha, mis kindlustab selle kõige vajalikuma, on kõige kallim.
Kas oma kroonil oleks mõte, kui pole enam oma kapitali?
On loomulik, et üha enam domineerivad rahvusvaheline kapital ja ettevõtted. Kuid see ei tähenda kohaliku kapitali kadumist. See ei tähenda, et oma kapitali ei või olla tulevikus rohkem.
Mis aga rahasse puutub, siis see on ekvivalent, mis mõõdab kapitali väärtust. See võib olla ka iga muu maksev ja usaldusväärne raha.
Kui tihti Sillamäel oma äri juhtimas käite?
Kord nädalas. Aga Sillamäe ja tema projektidega tegelen ma seitse päeva nädalas.
Palju Sillamäel eestlasi on?
Kolm protsenti. Elanikke on 16 000, aga kõik need inimesed on ka Eesti inimesed. Nende 15 aasta jooksul, kui mina seal tegelnud olen, on Sillamäe vaim muutunud suuremaks kui rahvaarv. Ma loodan, et see kasvab veelgi. Ja ma loodan, et Sillamäe annab rohkem ka Ida-Virumaale ja Eestile.
See ei ole omaette maailm. Sillamäe on Eesti riigi osa, Ida-Virumaa on Eesti riigi osa, tähtis osa.
Sillamäe on teie elutöö?
Minu kõige tähtsam elutöö jääb siiski aastatesse 1988 kuni 1997, kui olin poliitikas. Ja väga huvitaval ajal. Ma olen tänulik, et saatus mulle selle võimaluse andis.
Umbes 25 aastat tagasi ühinesin Rahvarindega, et osaleda võitluses Eesti iseseisvuse eest. 20 aastat tagasi tehti mulle ettepanek saada peaministriks, ma võtsin ettepaneku vastu ja minust sai Eesti Vabariigi peaminister.
15 aastat tagasi, kui poliitiline surve ei lasknud töötada, astusin Riigikogu ette sooviga peaministri ametist tagasi astuda. Sõnastasin oma mõtte lausesse: “Astun tagasi, et riik saaks minna edasi.”
Pärast seda tuli töö Sillamäel, Silmeti ülesehitamine, müük Molycorpile, kaasaegse sadama ehitamine. Need uskumatult keerulised projektid on andnud palju rõõmu nii minule kui paljudele-paljudele veel.
Paljud eestlased kardavad, et suur Vene karu paneb meile käpa peale. Teie toimetate Sillamäel, karu külje all. Kas teie ei karda Vene tanke?
Kui ma eestlasena tunnen täna millegi ees hirmu, siis mitte selle ees, et tankid tulevad. Isegi kui me Vene karu torgime – oma ütlemiste, sõimamisega, provokatiivsete otsustega –, isegi siis pole vaja tanke karta.
Ma tunnen hirmu selle pärast, et kui me ei suuda tagada noortele ja ambitsioonikatele inimestele elamisväärset elu ning anda konkurentsivõimelist palka, lähevad nad sinna, kus on parem.
Rahvusvahelistumine on Eesti rahvusriigile oluliselt suurem oht kui Vene tankid.
Miks seda siis räägitakse?
Kui poliitikud räägivad tankidest, siis nad teevad seda mitte hirmu pärast, vaid seepärast, et hirmutamisega rohkem hääli koguda.
Pigem on karta seda, et meie majandus jääb suure ja rikka Vene turu võimalustest ilma, elu läheb meie inimestel viletsamaks, nad peavad Eestist lahkuma.
Osa on juba läinud. Kas nende tagasitulek on üldse reaalne?
Ikka on. Ma olen rääkinud paljude haritud noortega, kes on läinud. Nad ütlevad, et tuleksid kohe tagasi, kui neil oleks siin hea töökoht.
Meie suurim probleem ongi püsiva töö puudumine. Seda ollakse sunnitud otsima väljaspool Eestit. See on traagika perekonnale ja lastele. Viljad tulevad aastate pärast.
Teine on see, et meie keskmine palgatase küll kasvab, kuid võrdluses naabritega vahe palganumbrites ei vähene. Kui Soomes tõuseb palk kaks protsenti, siis see tähendab, et meil peaks ta tõusma kuus protsenti, siis võiks nivoo hakata kunagi ühtlustuma.
Sellises olukorras me oma noort, väikesearvulist ja vanemast põlvkonnast tunduvalt kosmopoliitilisemat generatsiooni kodumaal kinni ei pea. Noore põlvkonna käitumine võib Eestile pikemaajalises perspektiivis osutuda kõige keerulisemaks väljakutseks.
Kelle asi on muretseda, et Eesti noortest tühjaks ei jookse?
Poliitika põhieesmärk on riigi ja rahva eest hoolitsemine. Keegi ei ole neilt seda ülesannet ära võtnud.
Mida rohkem inimesi Eestist ära läheb, seda vähem muret poliitikutel ju on?
Te peaksite need küsimused teistele inimestele esitama. Minuga seotud ettevõtted annavad tööd umbes 1500 inimesele. Nad saavad Eesti keskmist palka ja kindlasti kõikjal regiooni keskmisest kõrgemat palka. Ma arendan ettevõtlust ja äri. See on minu missioon.
Miks meil rohkem selliseid töökohti ei ole?
Ma ei tahaks rääkida praegusest poliitikast, selle muutmise vajadusest. Ma ei taha kiibitseda, mida keegi on tegemata jätnud.
Te teate täpselt: Eestis on parlament, parlamendis on neli parteid, kõik neli parteid on erinevad. Mingit uut parteid ei tule.
Mina olen korra laulvas revolutsioonis osalenud, järgmisesse ei kavatse mingil juhul ninapidi sisse minna.
Nagu ma aru saan, väldite poliitikast rääkimist?
Ma ei taha minna poliitikase, ka mitte intervjuu käigus. Pärast seda, kui poliitikaga lõpetasin, olen kündnud oma ettevõtlusvagu. Püüdnud tegelda rohkem enda asjade kui teiste õpetamise ja kiibitsemisega.
Loomulikult ma jälgin poliitikat, mul on oma arvamus.
Poliitikasse ei kavatse naasta?
Kõik võivad selle pärast mureta olla, kui kellelgi on mure.
Kui poliitikale aga töösturi pilguga vaadata?
Peab hakkama saama. Arvestama ümbrust, mitte ainult Eestit. Mis toimub Euroopas, mis Venemaal, mis maailmas ja mis Eestis. Ja ma nimetasin Eesti viimasena.
Miks?
Globaalses maailmas on muud asjad tähtsamad.
Praegu annate tööd 1500 inimesele. Kui paljudele suudaksite anda siis, kui suhted Vene karuga oleksid paremad?
Molicorp-Silmetis idasuhted töötajate arvu ei mõjuta. Kui suhted Venemaaga oleks paremad, oleks aga sadamas töökohti poole rohkem.
Mida te peate viimase 20 aasta kõige suuremaks muudatuseks Eesti majanduses?
1992. aasta rahareformi.
Aga Euroopa majanduses?
Eurotsooni teke ja areng, loodetavasti kriisidest õppimine, suund praeguselt majandusliidult fiskaal- ja poliitilise liidu suunas.
Euroopa ühendriikidest pole pääsu?
On kaks võimalust: kas Euroopa Liit muutub Euroopa ühendriikideks või laguneb. Kui ta muutub ühendriikideks, siis ei tähenda see, et nendes piirides mis praegu. Mõned riigid võivad ka välja jääda.
Ma usun, et sellest saavad juba kõik aru. Ma imestan, et sellest juba ammu aru ei saadud.
Kas Eesti suveräänsus väheneb?
Ma ei kujuta ette, et Eesti suveräänsus võiks olla nagu Šveitsi suveräänsus Euroopa keskel. Eesti on olnud kogu aeg kellegi mõju all. Eesti peab sellega arvestama. See on reaalpoliitika.
Meil on valida, kelle all olla?
(Naerab.) Ma ütleks siiski, kellega olla. Loodan, et all olemine oli ajalooline.
Maailmamajanduse käekäiku on määranud üleilmastumine, Hiina ja Aasia majanduse tõus ja multipolaarse maailma teke. Ka see, et tänu maavaradele ja energiakandjate hinnatõusule on Venemaa muutunud laenajast valuutareservide hoidjaks.
Milline on Eesti riigi ja rahva suhe praegu?
Eestlased armastavad ja hindavad oma riiki endiselt, kuid poliitika ja rahva suhe on järjest kaugem. Nad justkui eksisteerivad eraldi ja eesmärgidki erinevad. Ma ei imestaks, kui pooled tavainimesed ei tunne pooli valitsusliikmeid. Rahvas peab ise hakkama saama, kui mitte siin, siis mujal Euroopas.
Mis aga puutub maksupoliitikasse, siis see on OK.
Eestil on olemas suured eelised – nii geograafiline asukoht, väiksus kui ka mitte väga kallis tööjõud.
Aga suhted naabritega?
Soomlaste ja lätlastega on suhted head, Venemaaga mitte. Piirilepingu preambuliga ja palju muuga oleme provotseerinud ise tüli. Paremad suhted oleksid võimaldanud Eestile paremaid tulemusi majanduses ja paljud ei oleks pidanud tööd otsides välja rändama.
Ma ei imestaks aga, kui kuuleksin, et meie poliitilised tipud omavahel rääkides arvaksid, et päh, Venemaa, see meid ei huvita, tähtis on NATO.
Kuid NATO on jõumasin, mis lahendab asju relvadega Afganistanis, Iraagis, Aafrikas jne. Mis on olnud relvadega poliitika tegemise tagajärg? Ma ei tahaks seda lahendust siia, kas või laste ja lastelaste pärast.
Mulle meeldiksid suuremad turud, praegu on kahjuks müür ees. Suhted segavad.
Võib-olla poleks pidanud Euroopa Liitu üldse minema?
Arvan, et üksinda oleksime veel rohkem käpuli. Tuleb arvestada, et lisaks muule on Euroopa Liit ka tolliliit ja ilma vabakaubanduseta poleks meie ettevõtetel kuhugi oma kaupu müüa. Seega poleks ka tõsistel välisinvesteeringutel siia asja.
Kas oma kroonile truuks jäämine oleks meie majandusseisu paremana hoidnud?
Arvan, et ei oleks. Kroon oleks andnud võimaluse oma rahapoliitika tegemiseks, ka kursi devalveerimiseks, kuid rahvas sellest rikkamaks poleks saanud.
Kas euro tõi Eestile investeeringud, mis ootasid piiri taga?
Ma ei tea ühtegi investeeringut, mis ootas eurot. Eesti turg on suurtele tootjate ja müüjatele väike. Seepärast olid Eestile 90. aastate algusest peale geograafilise asukoha tõttu eeskujuks Holland ja Singapur.
Kahjuks on viimase viie aasta jooksul see töötav visioon Venemaa-suunaliste poliitiliste liivakastimängude huvides kadunud. Tuhanded töökohad ja mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse küündida võinud investeeringud sellega koos.
Loodan, et kui mitte varem, siis nelja-viie aasta pärast koostöö suureneb. On ju ELi tuumikriigi Saksamaa kaks suurimat ekspordipartnerit Hiina ja Venemaa.
Loomlikult ei seisne Eesti tulevik ainult transiidis ega majanduskoostöös Venemaaga. ELi astudes oli meil võimalus takistusteta koostööd teha lääne suunas ja seda on tehtud, kuid mitmekülgsus rikastaks.
Kas on õige tagada niinimetatud vennasvabariikide laene?
Oleme ELis. Saame toetusi, peame osalema nende stabiilsusprogrammides. Stabiilsusmehhanism on uue Euroopa finantsarhitektuuri esimene alge.
Mulle on arusaamatu, kuidas nii Eestis kui ka teistes Euroopa maades alahinnati nõudmisi, mida valuutaliit ja sellega kaasnev riikide rahapoliitikaalasest iseseisvusest loobumine endaga vältimatult kaasa toob.
Rahaliidud pole kunagi saanud toimida väljaspool tihedat liitu, kus on peale finantsarhitektuuri ka tööturg ja sotsiaaltingimused ning solidaarsuspõhimõtted üpris rangelt reguleeritud.
Kui me asume kedagi rahaga toetama, kas see peaks olema valitsuse, Riigikogu või koguni üldrahvalik otsus?
Me ei peaks ju õigeks, et meile makstavad struktuurifondide toetused pandaks kõikides Euroopa riikides rahvahääletusele.
Mida te jaanipäeval teete?
Olen kodus nagu tavaliselt. Mul on kaks last, nendel on lapsed, pered. Teeme lõket.
Mälestusi ei plaani kirjutada?
Mul on huvitavaid meenutusi, fakte seoses inimestega. Aga mul on praegu hoopis teised tööd ees.
Kui aega natuke üle jääb, lähen loodusesse: talvel suusatan, suvel mängin golfi. Golfi ajal ma kõnnin nelja tunniga 12 km, lisaks sellele teen harjutusi käte ja golfikepiga. Ümberringi on ilus loodus ja hea seltskond.
AJALUGU
Eesti krooni tulek
- 15. detsember 1989. Võeti vastu otsus luua 1. jaanuarist 1990 Eesti Pank.
- 27. märts 1991. Moodustati Rahareformi Komitee eesotsas toonase valitsusjuhi Edgar Savisaarega.
- 23. september 1991. Siim Kallas nimetati Eesti Panga
presidendiks.
- 9. detsember 1991. Kirjutati alla Rahareformi Komitee esimene otsus rahareformi ettevalmistamisest ja läbiviimisest.
- 30. jaanuar 1992. Tiit Vähi nimetati peaministriks ja Rahareformi Komitee uueks esimeheks.
- 20. märts 1992. Moodustati Rahareformi Komitee büroo, mille juhatajaks nimetati Eesti Panga asepresident Enn Teimann.
- 17. juuni 1992. Rahareformi Komitee võttis vastu dekreedi, millega määrati rahareformi läbiviimise kuupäevaks
20. juuni 1992.
- 18. juuni 1992. Tiit Vähi teatas ETVs, et rahareformi käigus vahetatakse kroonide vastu 1500 rubla sularaha ning hoiused.
- 19. juuni 1992. Siim Kallas teatas ETVs, et Eesti kroon seotakse Saksa margaga suhtes 8:1.
- 20.–22. juuni 1992. Nõukogude Liidu rublad vahetati kursiga 10 rubla = 1 kroon.
Allikas: ML
