TÄISMAHUS: Professor Eamets: uus aasta toob palgatõusu

Palju sõltub sellest, kellega me ennast võrdleme. Õnnetuseks võrdleme ennast mitte Euroopa keskmiste, vaid keskmisest jõukamate riikidega, Soome ja Rootsiga.

Me peame vaatama, kust alustasime. Rahareformi ajal oli Eesti keskmine palk 300 krooni, eurole ülemineku ajal peaaegu 13 000 krooni. Edasiminek on olnud ikka päris suur, oleme jõudnud 70% tasemele ELi keskmisest.

Me tahame kohe olla sellised nagu Soome, aga see ei ole võimalik, kui vahepeal on plaanimajanduse tõttu 50aastane auk majanduse arengus. See ei ole lihtsalt võimalik.

On teil andmeid, kas näiteks Ida-Saksamaa, mis Lääne-Saksamaaga liitudes samuti sukeldus sotsialismist otse kapitalismi, tunneb end praegu endiselt vaesena?

Ida-Saksa perifeersetes piirkondades on tööpuudus kõrge. Ning kui on tööpuudus, siis on ka vaesus. Suurtes linnades pole Ida ja Lääne vahet enam näha, aga väikestes kohtades küll.

Mõned paigad on päris tühjaks voolanud, inimesed on lahkunud. Ometi pumbati Ida-Saksamaa järeleaitamisse meeletult raha.

Kuid miks ikkagi saab eestlane oma töö eest mitu korda vähem palka kui sama ametimees Soomes?

Vastus on väga lihtne: kui me saaksime Eestis tehtavaid asju müüa mitu korda kallimalt kui praegu, saaksime maksta ka mitu korda kõrgemat palka.

Majanduses kehtib väga lihtne seaduspära: me saame inimesele maksta täpselt nii palju palka, kui palju ta ettevõttele sisse toob. Kui Soomes on bussipilet kaks-kolm korda kallim kui Eestis, saab bussijuhile järelikult maksta kaks-kolm korda kõrgemat palka. Sealt tulebki Soome bussijuhi kõrgem tootlikkus.

Kui me valmistame ekspordiks odavaid asju, siis saamegi töötajatele maksta vaid väikest palka. See on hästi lihtne.

Pürgimine odava tööjõuga allhankemaaks on olnud Eesti enam-vähem ametlik eesmärk. Kas see on olnud vale?

Selles mõttes pole see vale olnud, et on andnud inimestele tööd, vähendanud tööpuudust. Aga see ei tõsta tootlikkust.

Osa asju, mida Eestis tehakse, on isegi suhteliselt kõrgtehnoloogilised, näiteks elektroonikatööstuses, aga kasum läheb Eestist välja. Meie teeme siin odava tööjõuga valmis, aga kasumi paneb taskusse see firma, kes allhanke tellis. Raha ei jää Eestisse.

Tootlikkuse tõstmine ja orienteerumine targemale majandusele on midagi, mis sõltub ju ennekõike ettevõtete omanikest ja juhtidest, mitte tavatöölistest.

Seda küll. Tootlikkus ei sõltu ainult töötajast, vaid sellest, mida ettevõtja teeb, millist toodangut ta valmistab ja kuhu müüb. Natuke sõltub see kindlasti ka riigist.

Kui me räägime sektoreist, kus tootlikkus võiks olla suhteliselt kõrge – näiteks IT-valdkond –, siis riik saab rahasüstide ja haridusinvesteeringutega seda suunata.

IT-valdkonnas võib olla nii, et me paneme sinna päris palju raha ja esialgu ei tule tagasi midagi, kuid mingil hetkel hakkab see sektor end taastootma. Kui on olemas vastava erialase haridusega programmeerijad – või näiteks insenerid –, siis see tähendab, et varsti tulevad ka vastavad töökohad.

Kunagi ei ole asi nii, et keegi tuleb ja tellib meilt viiesaja inseneri ettevalmistamise, et siis panna siia püsti autotööstus. Niipidi ei juhtu see mitte kunagi.

Minu meelest noored tajuvad päris hästi, mis suunas majandus liigub. Kas mitte seetõttu polegi kutseharidus suhteliselt ebapopulaarne, et noored saavad aru, et tööstust, kus oma haridusega leiba teenida, Eestis ei ole?

Osaliselt on see õige. Ka uuringud on näidanud, et haridustaseme ja palga vahel on selge seos. Kõrgema haridusega inimesed saavad rohkem palka, seda tajuvad nii noored kui ka nende vanemad.

Samas ei saa unustada, et mingisuguses osas on kutseharidus alati oluline – ikka on vaja mingeid teenuseid, mida ei saa sisse osta. Kuid traditsiooniline tööstus, masinaehitus või suur tekstiilitööstus pole kindlasti Eesti perspektiiv.

Hariduse ja majanduse seosed on üldiselt väga keerulised, eriti meie väikeses ja väga dünaamilises riigis. Inimestele võib tunduda, et nad teevad õige otsuse, kui lähevad näiteks ehitajaks õppima, aga siis kukub ehitusturg kiiresti kokku ja kooli lõpetavad noored tööd ei saa.

Mida võiks ja saaks valitsus veel teha, et panna idanema suurema tootlikkusega majanduse seeme?

Hariduspoliitika on üks teema, ennaktempos investeerimine teatud erialadesse. Vaadates meie rahvastiku vanust, peame paratamatult arvestama ka võõrtööjõuga. On vaja maksumaksjaid, kes tuleviku pensionäre ülal peaksid.

Soovitaksin migratsioonipoliitika üle vaadata. Olen öelnud, et kui ettevõte on valmis välistöötajatele Eestis korralikku palka maksma, siis ei ole mõtet neid pinnida igasuguste dokumentide edasi-tagasi saatmise ning lubade väljastamisega. Kuid see eeldab teatud poliitilisi kokkuleppeid ja võib-olla ka mõnest dogmast loobumist.

Praegu kasvab tarkvarasektor, kuid kas paistab ka juba järgmine kasvusektor, mida oleks tark praegu kasta?

See oleks oraste pealt ennustamine. Tavaliselt on nii, et väetist tuleb kõvasti panna sellele, mis juba kasvab.

Praegused idufirmad on enamasti ikka seotud tarkvaraga. Teiseks on kuumad igasugused teenused, mis seostuvad sotsiaalsfääri või tervishoiuga. Midagi ei ole teha: inimesed jäävad vanemaks ja vajavad rohkem raviteenuseid. See on valdkond, kus äri kasvab.

Eesti ravimifirma oleks päris uhke asi?

Jah, aga arvestades Eesti väiksust ma eriti ei usu, et siia võiks tekkida rahvusvahelises plaanis läbilöögivõimeline ravimifirma. See nõuab natuke liiga suuri investeeringuid.

Aga ei saa välistada, et siia võib tekkida mõne ravimifirma allharu. Üldiselt on ravimitööstus siiski hästi suurte rahade mängumaa.

Hea küll, see on tõesti helesinine unistus. Puitmajade valmistamine on meile täiesti jõukohane, miks seda siis ei tehta?

Tegelikult on asi väga kiiresti selles suunas liikunud, praegu enam väga palju ümarpuitu välja ei veeta. Pigem veetakse juba töödeldud puitu, puitlaastplaate jne. Puit on hea näide sellest, kuidas oleme toorainefaasist edasi liikunud.

Kui aga kogu meie puidutööstuse ekspordi moodustaksid majad, siis oleksime unistuse tipus: müüksime võtmed-kätte-valmisprodukte, lisandväärtus oleks suur ja tootlikkus kõrge.

Praegu on suund hea, aga oleme alles poolel teel.

Kas põllumajanduse tootlikkus võiks ka olla parem? Üldiselt on Eesti põllumajanduse efektiivsus ju kõrge.

Piimatootmine ongi meil maailmatasemel. Sellesse panevad raha investeerimispankurid, ja nemad on inimesed, kes oskavad väga hästi raha lugeda. Nad ei pane raha ärisse, mis kasumit ei too.

Meil on siin väga selge eelis väga paljude riikide ees − sobiv kliima ja piisavalt vaba maad. Küll ei usu ma, et Eesti suudaks lõunapoolsete piirkondadega võistelda teraviljakasvatuses.

Aga ka piimanduses saab küsida sama küsimust: mida me välismaale müüme, kas piimapulbrit või valmistoodangut? Ma pole kindel, et me müüme kõige suurema lisandväärtusega toodangut.

Võib-olla Eesti peakski püüdlema mitte IT-õhulosside poole, vaid naasma juurte juurde, hakkama hea tootlikkusega agraarmaaks?

Teatud valdkondades on see väga mõistlik, tänu ELi toetustele on selles suunas ka liigutud. Mõnedes niššides oleme väga kõvad tegijad. Teine küsimus on, kas peaksime orienteeruma ainult põllumajandusele.

Meie ühiskonnas olevat ettevõtjaid protsentuaalselt vähem kui mujal Euroopas. Millest see tuleb? Kas ettevõtjaid peaks olema rohkem?

Meil on ettevõtjate protsent tööealisest elanikkonnast kindlasti alla 10, Soomes oli see mõni aeg tagasi 14−15%, lõunapoolsetes riikides ulatub isegi üle 30%.

Ma arvan, et meie põhjamaine natuur tingib selle, et ettevõtjaid on suhteliselt vähe, rohkem on palgatöötajaid. Inimesed ei taha riske võtta.

Usun, et ettevõtjaks ei saa eriti õppida, selleks tuleb sündida. Meil on ettevõtlikke inimesi ajaloo jooksul ka palju tapetud, küüditatud või maalt põgenema sunnitud.

Tänavuses riigieelarves on ELi toetusi veidi üle ühe miljardi euro, järgmise aasta projektid veidi alla miljardi. Miljard eurot ehk 15,6 miljardit krooni on enam-vähem sama palju kui kogu Eesti riigieelarve 1998. aastal. Kas me oleme muutunud eurotoetuste-sõltlaseks?

Tundub küll. Kui vaatame toetuste osakaalu, siis see on väga tugevasti kasvanud. Riigieelarve kulude struktuurist on pealegi 60−70% juba seadustega ette ära määratud. Seega jääb mänguruum, mille raames saab raha ümber jagada, üsna kitsaks.

See on päris nukker, niimoodi kaob ära igasugune paindlikkus. ELi raha moodustab peaaegu viiendiku tuludest, ja kui toetused peaksid ühel hetkel ära kaduma, tuleb väga karm kukkumine. Ma ei ole kindel, et selleks valmis ollakse.

Meil on tekkinud ideoloogia, et eurotoetused jätkuvad igavesti, kuid see ei ole jätkusuutlik.

Võib-olla eurotoetused tekitavadki ettevõtjates loidust ja mõttelaiskust.

Kui vaadata kära, mis on olnud EASi toetuste ümber, siis tundub, et nii ongi olnud. Teatud kohtades on raha lihtsalt maas vedelenud ning osavad on selle üles korjanud.

Minu kolleeg Urmas Varblane on uurinud, kuidas firmade ja nende töötajate arv, kes elatuvad projektide kirjutamisest, on plahvatuslikult kasvanud. Meil on tekkinud projektikirjutaja elukutse ning firmad, kes saavad sellest oma kasumi.

Oleme uhked, et Eesti on ELi raha kõige efektiivsem kasutaja, kuid teisalt tähendab see sõltuvust: ilma projektideta ja nende kirjutajateta ei juhtu enam midagi. See suund üha tugevneb.

Kas vastab tõele, et Tartu Ülikoolis on ametnikke juba rohkem kui õppejõude?

Ma arvan, et nüüd see juba on tõesti niimoodi. See on samuti seotud välisprojektide ja
-rahadega, mida on nii palju, et nende majandamiseks on tekkinud väga suur ametnike armee.

Mõnes mõttes on see paratamatu, teisalt natuke kurioosne. Aga eks ülikool on riigi väike mudel.

Milleni võib sõltuvus välisrahast viia?

Uue eelarveperioodi jooksul oleme veel vaesemate riikide seas ja toetuste saaja, järelikult on aastani 2020 jälle muretu elu. Aga mis pärast saab?

Kui tulevikku piisavalt ette ei planeerita, võib toetusraha kadumine tuua mõnele sektorile suuri raskusi. Näiteks tundub, et kõik ehitajad ehitavad Eestis teid. Aga kui need toetused kaovad, mida me siis teeme oma ehitajatega ja kogu selle tee-ehituse tehnikaga?

Eesti häda on see, et üle nelja aasta midagi eriti ette ei planeerita, sest see on koalitsioonikokkuleppe kehtivuse aeg.

Kas pole paratamatu ka küsimus, et mida euroraha eest vastu tahetakse?

Kindlasti. ESMis osalemine ja muud asjad ongi selle hind.

Tõsi, me saame praegu hulga rohkem raha, kui ise panustame, aga kui meie areng on hea, siis mingil hetkel kukume abisaajate ringist teise, enam ei saa nii palju abi, vaid peame ise hakkama aitama teisi.

Kas teie meelest majanduskriis jätkub, tuleb uus langus?

Ei, praegu ma nii pessimistlik küll ei oleks. Soome ja Rootsi näitajad lähevad üles ja see tähendab, et ka meie näitajad peaksid minema pigem ülespoole.

Kui aasta alguses olid meie kasvuprognoosid suhteliselt tagasihoidlikud – 2% või alla selle –, siis nüüd on neid korrigeeritud üles.

Meil on vedanud, et oleme Soome ja Rootsi külje all. Need on Euroopas kriisist kõige kergemini pääsenud riigid, kelle majandus kõige tugevamatel alustel.

Kuid nagu loeme, ei ole meie reaalpalk veel naasnud kriisieelsele tasemele.

Jah, see tähendab, et meie inflatsioon on suhteliselt kõrge. Inimeste reaalne ostujõud ei ole taastunud, isegi kui nominaalpalk arvudes kasvab.

Kas ei oleks loogiline, et majanduse kasvades kasvab ka palk?

Eks ta hakkabki kasvama. Vahepeal oli lihtsalt suhteliselt kõrge hinnatõus, praegugi tõusevad hinnad 4−5% aastas.

Kuid ma arvan, et ka palgatõus jõuab majanduse kasvule järele. Samas ei saa see olla suurem kui majanduse kasv. Kui majandus kasvab 3%, saavad ka palgad tõusta vaid 3%.

Kas 2013. aasta tuleb Eesti majanduses hea või halb?

Keskmine. Ma ei näe kukkumise märke, aga muidugi ei tule ka sellist pidu nagu 2007.−2008. Viieprotsendiline kasv oleks juba väga hea tulemus.

Olukord läheb tasapisi paremaks, sissetulekud kasvavad ja ostujõud suureneb. See omakorda tähendab sisetarbimise tõusu, mis moodustab SKTst suure tüki.

Loodan, et meie majandus on palju efektiivsemaks muutunud, masu oli päris hea puhastustuli.

Niisiis peaks järgmisel aastal majanduse kasv tunda andma ka töötajate rahakotis?

Ma loodan seda. Makronäitajatega on nii, nagu on: kui räägitakse keskmise palga tõusust, siis kõik inimesed vaatavad üllatunult üksteisele otsa, sest nende palk tegelikult ei tõuse.

Kuidas palgatõus igaüheni jõuab, sõltub palju sellest, mis tööd tehakse. Näiteks energeetika sektoris ei ole palgad üldse langenud. Aga ma loodan, et kellelgi palk vähemalt enam ei lange.

Huvitav, kui varem raporteeriti keskmise palga tõusust, siis oli seda tõesti ka ühiskonnas tunda ja näha. Miks nüüd statistika enam tegeliku eluga ei ühti?

Eesti majanduse kõikumine on nagu Ameerika mäed: väga suurele tõusule järgnes meeletu kukkumine väga lühikese aja jooksul. Kui nüüd palk vaikselt taas tõuseb, siis me seda enam ei taju.

Seos majanduskasvu ja palgatõusu vahel on endiselt olemas, aga teine asi on see, kuivõrd inimesed seda tajuvad.

Negatiivne on see, et ma ei usu, et tööpuuduse näitajad eriti langeksid, näiteks 4% peale. Paljud töökohad ongi kadunud, ning kui sa oled kangur Ida-Virumaal, ei ole sul midagi teha.

Positiivsena võiks välja tuua, et kui enamiku riikide võlakoormus kriisi tõttu kasvas, siis meie välisvõlg on rahvusvaheliste standardite järgi pea olematu. See annab natuke kindlustunnet tuleviku suhtes ja suurendab eeldatavasti meie konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kes suure laenukoorma all ägavad.

RAUL EAMETS

- Sündinud 5. juulil 1964 Pärnus

Haridus

- Lõpetanud 1987 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, 1993 kaitses samas majandusteaduste magistrikraadi ja 2001 doktorikraadi

Töö

- TÜ poliitilise ökonoomia kateedri stažöör-uurija
ja aspirant 1987−1993

- TÜ majandusteaduskonna majandusteooria õppetooli assistent, lektor, dotsent 1993–2005

- TÜ majandusteaduskonna makroökonoomika õppetooli hoidja, õppetooli juhataja, professor 2004−2006

- TÜ rahvamajanduse instituudi juhataja 2005−

- TÜ majandusteaduskonna rahvamajanduse instituudi majandusteooria õppetooli juhataja 2010–