|
Setumaa piirile Vastseliina valda kodu rajanud Tiina Süvaoru jaoks algas tänavune aasta murelikult. Kuidas käia oma lapsepõlvekodus Podlesje külas, mis jääb kõigest 28 kilomeetri kaugusele, kuid mida eraldab kontrolljoon, mida Venemaa nimetab piiriks. Podlesjes elavad tema pensioniealised ema-isa. Sama mure on ka Tiina abikaasal Sergeil, kes on samuti samast külast pärit ning kellel elab seal ema.
Ühest korrast pole kasu
Tänavu jaanuaris muutus pikki aastaid kehtinud kord – kadusid ära tasuta ja soodusviisad, samuti viisakoordinaatorid, kes aitasid pabereid vormistada. Pääsuks teisele poole kontrolljoont seati sisse tavaline viisasüsteem. Viisa saamiseks peavad nüüd selle soovijad pöörduma Vene Föderatsiooni saatkonna konsulaarosakonna Tartu kontorisse.
Vanemate külastamiseks on Süvaorgudel küll mitu viisa hankimise võimalust, kuid ükski neist ei ole hea. Odavaim on taotleda ühekordne viisa, mis kehtib soovitud ajavahemikul kuni paar nädalat. Koos kindlustusega maksab see natuke üle 600 krooni, millest suurema osa kompenseerib taotluse esitamisel Eesti riik.
Järgmise minekusoovi korral tuleb hankida juba uus viisa. Paraku makstakse kompensatsiooni kõigest ühele viisale aastas.
“Meil on ühekordsest viisast vähe kasu,” selgitab Tiina Süvaorg. “Kuna meie vanemad on juba eakad, peame olema valmis iga hetk Podlesjesse minema ja seal ka tihedamalt käima.”
Nii otsustas pere halbade võimaluste seast valida kõige vähem halva. Olgugi et see-eest kalleima. Süva-orud ostsid turismifirma kaudu kogu perele aastased kommertsviisad, kaasa arvatud lastele – 4aastastele kaksikutele Gretale ja Rasmusele ning 7aastasele Sanderile. Kokku viis viisat.
Üks viisa koos kohustusliku tervisekindlustusega maksab 2700 krooni, kusjuures lastele hinnasoodustust ei tehta. Kui nad viisade ajamiseks vajalikud sõidu- ja muude dokumentide kulud kokku lõid, oli rahakotist kadunud ligemale 15 000 krooni.
“Kalliks läks küll, aga me ei saa ju lapsi üksinda koju jätta, pealegi tahavad nemadki vanaema-vanaisa juures käia,” kaalutleb pereema.
Kevadel viisade kehtivusaeg lõpeb, siis peab noor pere taas rahakotis mõrva sooritama. Tiina Süvaoru sõnul on täpselt samamoodi lugu tema Oraval elava õega, kel samuti söögilauas viis suud.
“Koos õe perega kulus meil selleks, et käia ühe ja sama ema-isa juures, 30 000 krooni. Ema ja isa on meile ikka väga kallid,” ütleb noor naine vaikselt.
Natuke ajab tal harja punaseks see, et neil, kes tegelevad musta äriga ja müüvad piiri tagant ostetud kütust Eestis vaheltkasuga maha, on samasugune ning sama hinnaga kommertsviisa mis tavakodanikel.
Hangeldajatega samal pulgal
“Meie ei käi eesmärgiga kütust osta, aga vahet ei tehta, kõik on võrdsed,” kurdab Tiina Süvaorg, oletades, et võib-olla ainult veerand neist, kes varem said tasuta viisa, ostsid nüüd kallid kommertsviisad. “Paljud on üldse loobunud kodukandis või kalmistul käimisest,” teab ta.
Et teisele poole kontrolljoont käijaid jääb tänavu vähemaks, oli naise sõnul uue viisakorra tulekuga juba ette arvata. Ka sellepärast, et pole enam viisakoordinaatorit ning igaüks peab ise käima Tartus konsulaadis.
“Paljud vanad inimesed ei suuda lihtsalt kõiki dokumente ajada ega saa kohe arugi, mida tahetakse. Nii käivad nad mitu korda kodu ja Tartu vahet,” teab Süvaorg.
Ehkki Eesti poolelt on ülekäijaid vähem, ei ole ta surnuaedades eriti märganud hauaplatside hooletusse jätmist. Kel vähegi jaksu, püüavad korras hoida nii tuttavate kui ka tuttavate tuttavate kalmud.
Petserisse maetud vanaisa haual soovib käia ka Väino Järv Obinitsa lähedalt. Varem oli mehel soodusviisa. Nüüd pidi temagi ostma kommertsviisa, sest tahab käia siis, kui vaja, ja nii tihti, kui vaja.
Sõjakirves ootab mahamatmist
Järv usub, et ükskord maetakse Venemaaga sõjakirves maha ning tuleb vabakoridor, mis lubab 30–40 kilomeetrit kummalgi pool piiri elavatel inimestel vabalt teisele poole piiri käia.
Tuntud setude eestseisjal, Eesti valitsuse Setomaa asjatundjate komisjoni liikmel Ilmar Vananurmel saab detsembris täis kaks aastat, mil Venemaa ta viisa tühistas. Tänavu kevadel andis ta lootuses, et keeld on läbi, uue taotluse sisse. Aga ei mingit tulemust.
Obinitsa kaupluse ees Järve juttu vabakoridorist kuuldes märgib Vananurm, et jutt jumala õige. Euroopa Liidu määrus lubaks nn vabakoridori, kui Eesti ja Venemaa suudaksid selles kokku leppida. Paraku aasta tagasi siseministeerium eesotsas toonase ministri Jüri Pihliga ei toetanud seda plaani ning nii pole Venemaaga jõutud isegi läbirääkimisi alustada.
Vananurme hinnangul pole Petserimaa ajaloos nii halba olukorda, kus inimesed ei saa omavahel lähedastega suhelda või omaste kalme hooldada, veel kunagi varem olnud.
“Kuni ei suudeta Vene poolega kokku leppida uues piiriületuskorras ja pikaaegsetes lubades, peaks jätkuma viisakoordinaatori töö,” pakub Vananurm esialgset lahendust.
Urmas Paet, välisminister
Välisministeerium on arutanud piiriületusega seonduvaid küsimusi mitmetel kohtumistel Venemaaga.
Nii oli ka konsulaarkohtumisel 31. märtsil Moskvas kõige olulisem eesmärk leida lahendused piiriäärsete alade elanike viisaprobleemidele.
Eesti ja Venemaa välisministeeriumi koostöö tulemusel teavitas Venemaa Föderatsioon juulis Eesti välisministeeriumi, et alustab lihtsustatud korras viisade andmist piiriäärsete alade elanikele, kelle reisi eesmärk on osalemine teadus-, kultuuri- või kunstiüritustel, sealhulgas ülikoolide ja muudes vahetusprogrammides. Sel eesmärgil Venemaad külastavatele piiriäärsete alade elanikele väljastatakse mitmekordsed tasuta viisad.
Kehtib ka varasem võimalus külastada lähedaste matmispaiku lihtsustatud korras. Sellistel puhkudel võimaldatakse piiriäärsete alade elanikele tasuta ühekordne Venemaa viisa.
Välisministeerium jätkab kindlasti Venemaaga läbirääkimisi, et hõlbustada piiriäärsete alade elanike liikumist. Kuid otsuse, kuidas ja mis moel ta viisasid väljastab, langetab ikkagi Vene pool.
