|
Sealiha hind pole paari viimase kuu jooksul muutunud.
Kui varem saatsid põllumehed autokoormate kaupa sigu idapiiri taha – seal leidis otsa iga kolmas Eestis kasvatatud kärss-nina –, siis Venemaa mõne kuu tagune otsus tegi sellele lõpu.
Sead kasvavad aga iga päevaga, neid ei ole võimalik lattu seisma toota. See andis lootust, et sealiha pakkumine suureneb ja hind langeb.
“Teoreetiliselt peaks see nii olema, aga praktiliselt ei ole,” nendib viimased aastad Maag Lihatööstust juhtinud Olle Horm.
Venemaal hind laes
Lootus languseks kadus, kuna nüüd viiakse rõngassabad hoopis üle lõunapiiri – Lätti, Leetu, Poola ja Ukrainasse. Nii head hinda kui Venemaalt sealt ei saada, kuid siiski paremat kui Eestist.
“Seakasvataja on pigem nõus vedama loomad elusana välismaale, kui et müüma odava hinnaga kohalikule tööstusele,” märgib Horm. Ka pole Vene piir nii kinni, nagu paistab. Rakvere Lihakombinaadi tapamajal on Venemaa sertifikaat ja nad viivad Venemaale searümpasid.
Kogused on samad – kui varem saatis Ekseko kolm-neli koormat sigu Peipsi järve taha, siis nüüd saadetakse selline hulk rõngassabasid Rakvere tapamajja ja sealt liiguvad lihakehad üle Narva jõe. Ja mitte ainult sinna, vaid ka Lätti, Leetu ja isegi Norrasse.
“Praegu oleks võimalik müüa Venemaale ja Norrasse rohkem searümpa, kui meil anda on,” nendib Rakvere Lihakombinaadi juht Teet Soorm.
Tema sõnul on nad kohalike seakasvatajate poole pöördunud sooviga sigu osta.
“Oleme saanud kätte vaid väikesed riismed, kuna põllumehed on leidnud veel parema turu,” konstateerib ta.
Samal ajal on sigade hind Venemaal lakke hüpanud. Kui enne ELi piiri sulgemist maksti seal sea eluskaalu kilo eest 1.50 eurot, siis paar nädalat tagasi Eestit väisanud lihatööstuste esindajate sõnul oli hind selleks ajaks tõusnud 2.40ni.
“See on uskumatu,” ütleb Soorm. “Piiri sulgemine tegi head Vene seakasvatajatele, nad proovivad enne WTOga liitumist rasva naha vahele koguda.”
Hind kerkib aga ka mujal. “Euroopa Liidu hinnad ning sealtkaudu ka meie veise ja sea hinnad on 2011. aastaga võrreldes tõusnud,” kinnitab Saaremaa Lihatööstuse juht Kristjan Leedo.
Sööjad pääsesid hullemast
Eesti suurima seakasvatusettevõtte Ekseko ja selle emaettevõtte Rakvere Lihakombinaadi juht Teet Soorm leiab ELi hinnatõusul mitmeid põhjusi.
Mitmes liikmesriigis on tootmine järsult vähenenud, olgu põhjuseks siis söödavilja kõrge hind või see, et väiksemad seakasvatajad vananevad ning lapsed ei taha sama alaga jätkata.
Lisaks on ELis sealiha hind suviti alati kõrgem kui muul ajal.
“Kui Vene piir poleks kinni läinud, oleks Baltikumi ja ELi turul tekkinud sealiha puudujääk ning hinnad oleksid veel kõrgemal,” väidab Soorm.
Seda on märgata ka poes. Kui muidu liigub sealiha hind grillihooaja alguses ülespoole, siis tänavu on see püsinud paigal.
EMORi kogutud hinnainfo näitab, et kui kondiga sealiha hind on tänavu olnud enam-vähem samas suurusjärgus, siis kondita liha ja suitsukarbonaadi hind on vaikselt ülespoole kerinud.
Rõõmustada on aga vara. Järgmise aasta jaanuaris hakkavad emiste kohta kehtima uued nõuded. Nende kohaselt tuleb lõpptiineid emiseid pidada vabalt vähemalt kaks kuud.
See tähendab, et sulud tuleb ümber ehitada, ja need, kes nõudeid täita ei suuda, võivad ajutiselt või lõplikult seakasvatusest loobuda.
Üks olulisi hinna kujundajaid Eestis on importliha. Tõsiasi on see, et suur osa Eestis kasvatatud sigadest veeti ja veetakse ka praegu välja ning asemele tuuakse importkraam.
Sisse tuuakse odavat liha
Konjunktuuriinstituudi andmetel on Eesti lihatööstustes viimastel aastatel kasutatud lihast pool välismaist päritolu.
Ekseko juhi sõnul ei ole asi nii ühene. Eestist viiakse välja elussead ja rümbad, mis sisaldavad väärttükke – kaelakarbonaadi, tagasinki, sise- ja välisfileed. “Meie turg ei tarbi nii palju väärttükke,” selgitab ta.
Sisse tuuakse aga odavamat toorainet, millest valmistatakse vorsti, viinereid ja sardelle.
“See on äri,” tõdeb Soorm. “Üks on liha ja teine valmistoodete äri.”
