Mahefarmi pidaja Raivo Õisma sõnul on kokku rünnakute ohvriks langenud 91 lammast.

Lisaks sügisestele murdmistele toimus tema sõnul 23 lamba murdmine ka kevadel.
Huntide murtud lammas.

"Murdmised on toimunud sõltumata sellest, et karja kaitseb korralik pingutatud võrkaed. Lisaks on kõik murdmised toimunud vaid elumajadest paarisaja meetri kaugusel asuvatel karjamaadel. Öösiti on edutult varitsuses käinud kohalikud jahimehed," rääkis Õisma.

Huntide murtud 114 lammast ei ole Mahafermi jaoks siiski kogu kiskjate tekitatud kahju sel aastal. Kevadel, tallede poegimise ajal, maandus igal hommikul päikesetõusu ajal karjamaale rongakari ja asus nokkima ja elusast peast sööma öösel sündinud tallesid.

Õhtuti päikeseloojangu ajal aga olid jaol näljased rebased, kelle jõud käis üle kuni paari nädalatest talledest. Ronkade ja rebaste tekitatud kahju jääb kokkuvõttes talle 90 talle kanti. Oluline on ka tähele panna, et kui huntide poolt tekitatud kahju kuulub kompenseerimisele, siis rebaste tegevuse tagajärgedega peab tegelema talumees ise.

Seda, et kiskjaid on rohkem kui muidu, kinnitab asjaolu, et samas Madila külas on suve jooksul ainuüksi üks jahimehe ametit tõsiselt võttev pensionieas jahimees lasknud 20 rebast, mis teeb lastud rebaste arvukuseks üle kümne rebase ruutkilomeetrile.

Naabruses asuvas Nissi alevikus hangivad rebased toitu prügikastidest ja elavad suisa elumaja hoovides.

Õisma sõnul maksab ka tähele panna, et plahvatuslik murdmiste kasv on sattunud ju samasse perioodi marutaudi vaktsiinide külvamisega.

"Loomakasvatajana olen seisukohal, et kui riik on marutaudi näol vähendanud kiskjate looduslikku arvukuse regulatsiooni, peab riik nüüd investeerima huntide, rebaste, kui ka ronkade arvukuse kontrollimisse, ning mitte jätma tekkinud olukorda karjakasvataja kanda," leidis Õisma.

Rebane tuleb uksest sisse.

Rebane ootab juba ukse taga.