|
Kas Reformierakonna rahastamise ümber puhkenud skandaal on Euroopa kontekstis haruldane või pigem tavapärane?
Mitte üheski riigis ei ole niisugust erakondade rahastamise kontrolli mudelit, millega mitte kunagi mitte ühtegi probleemi ei teki. Kõik need, kes ütlevad, et teeme nii või teeme naa, ei ole lihtsalt teiste riikide praktikaga kursis.
Erakondade rahastamise piirangutel on kolm-neli peamist eesmärki. Esiteks korruptsiooni vältimine, teiseks erakondadevaheline aus konkurents ja väga olulise asjana ka riiklik julgeolek. Just seetõttu keelatakse võtta vastu annetusi välisriikide äriühingutelt ja välisriikidelt endilt.
Peaaegu eesmärk on ka läbipaistvus. Esiteks võimaldab see aru saada, kas keeldudest ja piirangutest peetakse kinni. Teiseks tekitab just läbipaistvus avalikku usaldust ja head poliitilist kultuuri.
Oluline on ka kontroll, kusjuures sellesse süsteemi ei kuulu mitte üks organ, vaid ka sõltumatu ajakirjandus ja haritud avalikkus ning karistused võimalike rikkujate heidutamiseks.
Sellist skeemi on soovitanud ka korruptsioonivastane riikide ühendus Euroopa Nõukogu juures ehk GRECO, mille rahvusvaheline ekspert erakondade rahastamise alal ma olen.
Oma hindamisringis vaatas GRECO läbi kõik liikmesriigid, sealhulgas ka Eesti, ning andis kõigile suhteliselt sarnased soovitused.
Eesti on oma seaduse ja ka praktika poolest selles vallas pigem keskmisest parem, vastupidiselt sellele, mida on kogu aeg väidetud.
Kindlasti ei ole praegu populaarne seda seletada, aga fakt on see, et skandaalide ilmsikstulekust ei tohiks veel järeldada, et meie riik on nii mäda, et sellega ei saa rahul olla.
Eesti ei ole kahtlemata kuidagi erandlikult halb. Mis ei tähenda, et me ei võiks olla kõige paremad, ausamad ja korruptsioonivabamad.
Millised soovitustest, mida GRECO Eestile andis, esimeses järjekorras täita?
Soovitused on GRECO hinnangul juba täidetud. Täitmata on soovitus üksikkandidaatide rahastamise asjus.
Igaks juhuks ütlen, et hinnang “täidetud rahuldavalt” antaksegi siis, kui soovitus on täidetud, siin ei viidata nn koolipoisi hindele kolm. Teised variandid on “täidetud osaliselt” ja “täitmata”.
Eesti on reeglite poolest juba aastaid olnud seadusetähe poolest tõeliselt hea. Aga nagu ikka, seadus saavutab oma mõju alles siis, kui seda täidetakse.
Siin ei aita üksi sunnist ja karistustest. Need on ka vajalikud, aga olulisim on ühiskonnaliikmete üldine õiguskuulekus, aususe tunne.
Meie erakondadel on olnud pidev kohustus veebilehel avaldada, kes millal ja kui palju on neile annetanud. Paljudes riikides sellist kohustust ei ole või seda ei täideta.
Paari aasta eest oli skandaal Soomes, kus enamik ministreid ja ka osa parlamendisaadikuid keeldus avaldamast annetusi, mis nad olid valimiskampaaniaks saanud. Ja keeldusidki. Hiljem ajakirjandus uuris välja, et neile olid tegelikult annetanud isegi riigifirmad. Nüüdseks on Soome oma seadust muutnud ja saanud GRECO-lt samasuguse hinnangu nagu Eesti.
On selliseid paljastusi nagu praegu Eestis – et keegi on toonud parteile sularaha ning see on parteiliikmete isiklike annetuste abil ametlikuks “pestud” – päevavalgele tulnud ka teistes Euroopa riikides?
Kahjuks jah. Kahetsusväärselt piisab mõneski riigis vaid sellest, et annetaja oleks teada erakonnale endale. Kui kontrollorgan küsib, siis erakond ütleb, et jah, see ja too äriühing annetas meile. Aga seda avalikustama ei hakata. GRECO ei kiida sellist lähenemist muidugi heaks.
Kui ettevõtja pistab poliitikule rahaümbriku põue, tõlgendame seda enamasti altkäemaksuna. Kui poliitikute ühendus ehk partei saab varjatult raha, siis kas seda võib samuti samastada altkäemaksuga?
Automaatselt ei või. Kui on antud altkäemaksu, siis tuleb seda altkäemaksuna ka käsitada, karistusseadustikus on vastav koosseis olemas.
Aga loomulikult on ohtlik, kui teadmata päritolu raha antakse võimu teostajale. Sest siis ongi ju käes olukord, kus me tegelikult ei tea, kes, kuna ja kui palju raha andis. Sellest tulenevalt ei saa avalikkus ka hinnata, kas annetajale on tehtud mingi vastuteene või mitte.
Kõigi praeguste parlamendierakondade või nende eellaste suhtes on välja tulnud, et väga erinevatel põhjustel on neile varjatult annetatud. Seda on tehtud kas teise isiku kaudu või annetust üldse kirja panemata ja arvele võtmata või on mõni äriühing maksnud erakonnale kinni mõne teenuse.
Põhjuseid, miks erakonna aruandlus on olnud ebaõige, on väga erinevaid. Alates sellest, et ongi toimunud poliitiline korruptsioon, kuni selleni, et mõni ärimees on tahtnud annetada kõikidele võimuerakondadele ega ole soovinud neid vastastikku informeerida. Ilmselt on põhjuseid veel.
Kas Euroopas on uuritud nende annetajate motiive, kes soovivad erakondi rahastada varjatult? On need enamasti korruptiivsed või on tõesti tegu inimliku tagasihoidlikkusega?
Hea teadusliku meetodiga on seda praktiliselt võimatu uurida.
Vaja läheks nähtavasti politseilisi meetodeid.
Jah, suuri poliitilisi skandaale ka rahastamise ümber on välja tulnud siis, kui on algatatud kriminaalmenetlus.
Menetluse käigus saab tõendada aga vaid seda, mis veel tõendatav on. Varjatud rahastamise juures ongi kõige ohtlikum just see, et seda on pea võimatu uurida. See teebki tast ühe kõige salakavalama haiguse ühiskonnas.
Ei ole võimalik võtta kogu ühiskonda igaks juhuks kontrolli alla, hakata kõiki pealt kuulama. Seda Eesti põhiseadus ei luba ja seda ka ei tehta erinevalt müütidest, mida selle kohta levitatakse.
Aga seetõttu on ka praktiliselt võimatu tagantjärele kindlaks teha, kelle sõnad on tõesed ja kelle omad mitte. Kes tegelikult raha andis ja kes ei andnud. See on igal pool niimoodi.
Kui raha allikana pannakse kirja keegi, kes seda tegelikult ei ole, siis kokkulepped võidakse sõlmida ükskõik millal ja ükskõik kus. Ilma sidevahendeid kasutamata, tunnistajateta.
Võimalus sellele jälile saada on kasutada maksuameti andmebaase ja vaadata, kas inimesel on üldse sellist sissetulekut, mille arvelt annetada, ja kui pole, siis talt aru pärida.
Teine võimalus on, et keegi tunnistab osalemist varjatud rahastamises. Isegi siis, kui kriminaalkaristust ei järgne, järgneb hukkamõist.
Eetika, mille kohaselt kõik teod, mille eest ei karistata, on eetilised, on ühiskonnale ohtlik. Aususe nõuded on palju suuremad kui seaduses kirjas, nii peabki olema.
Tuleks erakondade rahavajaduse piiramine kampaaniakuludele kaane panemise näol ühe lahendusena kõne alla?
Olen seda ise alates 2001. aastast välja pakkunud. Jah, kahtlemata on sellest keelust võimalik mööda hiilida. Aga erakondade rahastamine ja üldse poliitika, võimu teostamine, ongi selline valdkond, kus läbini vettpidavat reeglit olla ei saa.
Pigem on oluline ühiskonna poliitiline kultuur ja avalikkuse hoiakud. Kui enamik avalikkusest on seisukohal, et mingi teguviis on täiesti lubamatu, ega siis nii kergekäeliselt neist piiranguist ka mööda ei minda.
Kui valimiskuludele on seatud ülempiir, kui on ekspertkomisjon, kes suudab umbmääraseltki hinnata, kas seda piiri on ületatud või mitte, siis tõenäoliselt ei taha erakonnad riskida.
Aga kas te ei näe kampaaniate ja nende kulude piiramises vastuolu sõnavabadusega? Miks peaks inimesel olema keelatud plakateid kleepida ainult seepärast, et ta juhtumisi kandideerib?
Erakondade välireklaami osas on Riigikohus oma otsuse teinud, lugenud praegu kehtiva keelu põhiseaduspäraseks. Mõne teise riigi kohus on sedalaadi piirangud lugenud väljendusvabadusega vastuolus olevaiks. See ongi kaalumise küsimus.
Aga ei ole olemas imerohtu, mis raviks poliitilise kultuuri probleemid joonelt terveks. Kui keelati ära valimiseelne välireklaam, siis mäletatavasti ei tehtud seda mitte niivõrd aatelistel või esteetilistel kaalutlustel, kuivõrd seetõttu, et kaks suuremat erakonda ja üks nüüdseks poliitikast lahkunud erakond olid valimiste ajaks endale saanud suuremad reklaamipinnad, kus nad hiljem näitasid kohukesi, rukkililli ja loosungeid sõnavabaduse kaitseks.
Ülejäänud erakonnad aga võtsid selle seadusemuudatusega need pinnad neilt 2005. aasta valimiste eel sisuliselt käest ära. Selle taga ei olnud mitte midagi õilsat, vaid pigem tehnoloogia.
Täpselt samamoodi oli äriühingute annetuste keelamisega 2003. aastal. Eesmärk ei olnud korruptsiooni tõkestamine või äriühingute ja nende aktsionäride kaitse, vaid pigem küsimus, kuidas vähendada Isamaaliidu ja Mõõdukate ning samuti võimalike uustulnukate väljavaateid võimule saada.
Asi on ju selles, et erakonnad tahavad püsida konkurentsis. Kui üks aususe latti langetab, siis kipub see teistele ka halvasti mõjuma.
Millistest ravimeetoditest alustada?
Aastaid on töötatud selle nimel, et meil oleksid hästi püsivad valitsused ja Riigikogu koosseisud. See on kahtlemata hea. Kuid tulemuseks on see, et meil on nüüd neli väga tugevat suurt erakonda, ja kodanik, kes tahab valimistel osaleda, valibki tihti vaid suurte vahel.
See on suure osa demokraatlike riikide probleem, et kujunevad välja suured parteid, kes jagavad võimu omavahel. Kes tarvitavad üsna sarnaseid meetodeid nii enda rahastamisel kui ka poliitilises võitluses, kellel on kõigil üsna sarnaseid minevikupatte. Kes suurte ja võimalikult paljudele meeldida tahtjatena paratamatult liiguvad üha enam tsentrisse ehk eemale oma kunagistest maailmavaatelistest seisukohtadest. Ja neil ongi väga kindel tunne: nii ehk naa peab valija kellegi neist valima.
Süsteem saab muutuda ainult siis, kui praeguse skandaali tagajärjeks pole see, et hetkeks muutuvad vaid protsendid erakondade populaarsustabelis ja järgmistel valimistel valime ikka täpselt samade erakondade vahel.
Kas ei oleks hoopis mõistlikum leevendada piiranguid, mis praegu on seatud erakonna asutamisele, parlamenti pääsemisele, parlamendifraktsiooni moodustamisele, fraktsiooni vahetamisele?
Niikaua, kuni ei teki reaalset võimalust uuesti alternatiivi valida, niikaua tõenäoliselt ei ole ka väga tugevat motivatsiooni muuta väljakujunenud rahastamisreegleid.
Tervitaksite uute erakondade teket?
Ma ei kõnele mingist ühest uuest erakonnast, mis oleks kõige eelnenu vastu ja väidaks end olevat teistest ausam, püüdes ise samal ajal muutuda samasuguseks suureks rahvaerakonnaks.
Minu arvates on populistliku ühte tõde kuulutava partei teke ohtlik, ohtlik on ka üldine erakondadevastane viha. Vabas ühiskonnas on vaadete paljusus ja pidev võitlus paratamatu, oluline on vaid, et võisteldakse ausalt.
Meil on sõjaeelsest Eestist ju kogemus olemas. Vabadussõjalaste erakondade ja võimulolijate vastased loosungid – ma väga loodan – täna enam siirast poolehoidu ei leiaks.
Pigem on minu jaoks küsimus, kas praeguses ühiskonnas on niisugused suured rahvaerakonnad, mille ainuüksi ülalpidamiskulud on tohutu suured, üldse asjakohased? Või oleks pigem mõistlik liikuda tagasi selles suunas, et erakonnad oleksid väiksemad, selgema maailmavaatega, et neilt ei nõutaks tingimata tuhandet liiget, et ei hoitaks jõu ja kavalusega koos inimesi, kes oma vaadetelt kokku ei kuulu?
Võib-olla võiks sarnaselt paljude teiste riikidega lasta erakondade moodustamise nüüd vabamaks.
Kas pole suurte erakondade “kivistajaks” ka raha, mida parlamendierakondadele makstakse riigieelarvest? See raskendab uute erakondade teket ehk rohkemgi kui tuhande liikme barjäär.
Üks selle muudatuse eesmärke, mis tehti otse pärast 2003. aasta valimisi enim hääli saanud erakondade eestvedamisel ja millega nad iseenda valimiskulud maksumaksja rahaga kinni maksid, oli ilmselt tõepoolest raskendada väikeste erakondade kasvamist ja takistada uute tulekut.
Päriselt see ei õnnestunud, rohelised tulid ikkagi. Nad näitasid nišši, kust võib erakondi tulla veelgi.
Ühiskonnas piisava tuntuse ja usaldatavuse saavutamiseks ei ole enam tarvis ülemaalist organisatsiooni, oma kontoreid ja palgalisi inimesi. Ka teistes riikides on sotsiaalvõrgustikud masse liikuma pannud ja poliitikat mõjutanud. Ma ei räägi araabia kevadest, vaid pigem näiteks ACTA-vastasest liikumisest. Kõik see võib üle kanduda ka kohalikele ning Riigikogu valimistele.
On täiesti võimalik, et sotsiaalvõrgustike kaudu tekivad ka Eestis uued liikumised, mis tulevad võimule. Need ei pruugi tingimata olla populistlikud ega vastutustundetud, vaid esindada lihtsalt uut mudelit.
Praegu võiks e-hääletuste põhimõtet kasutades osaleda riigi valitsemises praktiliselt iga päev. Parteisid ei ole võib-olla enam üldse tarvis?
Otsedemokraatial on ka oma probleemid. Enamik inimesi ei ole valmis oma töö ja pere kõrvalt iga päev tegelema väga keeruliste küsimustega, mis nõuavad tohutu hulga eksperthinnangute lugemist. Ilmselt on ikkagi tarvis liidreid, kes võtaksid ühe osa sellest tööst enda teha.
Kuid muuta saab seda, et need liidrid oleksid sõltumatud nii oma erakonnast kui ka rahastajatest. Et riigimehelikkus tõuseks senisest enam esiplaanile.
Kuidas saavad need uued grupid ja uued väikesed erakonnad esile kerkida, kui parlamendis istuvad ja seadusi teevad ikka needsamad neli erakonda? Selles müüris ei ole uksi, kas rahvas peab müüri siis maha jooksma?
Ma arvan, et tuhande liikme piir ei ole väga suureks tõkkeks. Pigem on probleem selles, et ta motiveerib ainult ühe populistliku erakonna moodustamisele, kelle ühendavaks teljeks on vastu olemine kõigele sellele, mis on.
Usun, et ka praegused erakonnad saavad kujunenud olukorrast võrdlemisi hästi aru. Võimalik, et nad on ka ise valmis muutusteks, valmis suurendama saadikute sõltumatust. Kui surve on küllalt intensiivne ja püsiv, siis asjad ka muutuvad. Rõhk on sõnal “püsiv”.
Üks võimalus on kaaluda ka, kas parlament ikka peab olema kõigile oma liikmetele põhitöökohaks. Kui enamik neist jätkaks tööd ka oma vanal töökohal, peaks ta suutma kolleegidele selgitada, miks ta on ühe või teise otsuse poolt hääletanud. Teiseks ei oleks ta nii sõltuv oma parlamendikohast.
Parlamentaarsele riigisüsteemile ei ole midagi ohtlikumat sellest, et suur osa parlamendi liikmetest on alustanud oma karjääri partei noorteorganisatsioonist ega ole mitte kunagi teinud ühtegi muud tööd peale poliitika. Neil ei olegi parlamendist kuhugi mujale minna kui neile ametikohtadele, mida komplekteeritakse poliitilisel alusel. Mida vähem on inimesi, kes on niiviisi manipuleeritavad, seda parem oleks see otsustustele.
Praegune korraldus on natuke silmakirjalik: osa Riigikogu liikmeid jätkab ka saadikuna oma äritegevust, samal ajal aga saadetakse ühiskonnale signaal, et Riigikokku kandideerimine eeldab muudest ametitest loobumist.
Riigikogu töö on ka nii korraldatud, et on võrdlemisi raske mingit muud ametit pidada, eriti riigi teises otsas. Aga kui eesmärk on, et saadikud oleksid sõltumatud ja motiveeritud ise tegema muudatusettepanekuid ning hääletama vastavalt südametunnistusele ja sisemisele veendumisele, siis tõenäoliselt innustaks see kandideerima ka neid inimesi, kes jätkaksid saadikuna oma tööd arsti või õpetajana.
ELUKÄIK
ÜLLE MADISE
- Sündinud 11. detsembril 1974
HARIDUS
- Tartu Ülikooli õigusteaduskond, BA 1998 (cum laude); Tartu Ülikooli õigusteaduskond magister iuris 2001 (cum laude); Tallinna Tehnikaülikool, PhD 2007
TÖÖ
- Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna spetsialist 1997–1998
- Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja 1998–2002
- Tartu Ülikooli lektor 2001–2005
- Justiitsministri parlamendinõunik 2002
- Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik, sekretariaadi juhataja 2002–2005
- Riigikontroll II auditiosakonna peakontrolör 2005–2008
- Vabariigi valimiskomisjoni liige 2006–2010
- Tallinna Tehnikaülikooli avaliku õiguse professor (0.50) 2009–2011
- Vabariigi presidendi õigusnõunik alates 2009
- Tartu Ülikooli riigiõiguse professor (0.50) alates 2011
TUNNUSTUS
- Teenäitaja 2011
