|
“Pean kohe ütlema, et tegemist on väga hea eelnõuga.” Nende sõnadega tutvustas justiitsminister Kristen Michal tänavu 6. märtsil Riigikogule seaduseelnõu 175 SE, maakeeli öeldes “nuhkimise seaduse eelnõu”.
Tegu on “kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega”.
Selles räägitakse nii tavaliste kui ka elektronkirjade salajasest lugemisest, kõnede vargsi pealt kuulamisest, variisikutest ja libafirmadest, mida kaitsepolitsei võib asja huvides luua, varjatud koostööst ja konspiratsioonist.
Selgub, et nuhina võivad tegutseda ka Riigikogu liikmed, vaimulikud ja advokaadid, linna- ja volikogude liikmetest rääkimata.
Seadus vastu taevast
Selle seadusega on aga kummalised lood. Kord, täpsemalt möödunud aastal, üks niisugune juba võeti vastu.
Ning sama juttu, nagu Kristen Michael nüüd, rääkis toonane justiitsminister Rein Lang neli aastat tagasi. “Loomulikult on tegemist väga hea seaduseelnõuga,” lausus ta Riigikogus
5. novembril 2008.
Asja küpsetamisega läks siiski veel hulk aega. Alles 17. veebruaril 2011 võttis Riigikogu seaduse viimaks vastu. Poolt 72 häält.
Pärast seda, kui president Toomas Hendrik Ilves selle mullu 9. märtsil välja kuulutas, lendas kõik aga vastu taevast. Seda juhtub haruharva.
Nüüd aga juhtus. Miks?
Õiguskantsler teatas, et seadus annab küll jõustruktuuridele vabamad käed, tallab aga samas inimeste põhiseaduslikel õigustel poriste saabastega. Uba oli selles, et inimesed, kelle järgi nuhitakse, jäänuks teavitamata.
Ka prokuratuur teeb praaki
Tõele au andes hoiatasid mitmed Riigikogu liikmed juba enne vastu taevast lennanud seaduse vastuvõtmist, et asi lõhnab halvasti.
“Kas me võime olla kindlad, et järgmine koosseis ei pea tulema kohe selle ümbertegemise juurde?” küsis Indrek Saar päev enne seaduse vastuvõtmist aastaid selle küpsetamist juhtinud Ken-Marti Vaherilt.
“Kas see on koalitsiooni ideoloogiline seisukoht, et kohtunikult saaks telefoni teel, seega jälgi jätmata, jälituslube küsida ja kodanike põhiõigusi rikkuda?” küsis endine siseminister Ain Seppik.
“Teatavasti ei kanna prokuratuur Eesti Vabariigis üldse mingit vastutust,” jätkas juuraprofessorist rahvasaadik Igor Gräzin. “Tegemist on tavalise riigikontoriga, kes teeb praaki, ja teeb seda sageli. Siis on prokuratuuril reaalne ahvatlus kasutada jälitustoiminguid 24 tundi, et kokku klopsida toimik, mis pudeneb juba enne, kui seda õmblema hakatakse.”
Rahvasaadik läks veelgi kaugemale. “Mis tagab kodaniku õiguste kaitse prokuratuuri võimaluse vastu lappida ebaseaduslikult oma töö praaki?” päris ta.
Gräzin ei teadnud toona, et mõne aja pärast kukub sajandi kohtuasi – maadevahetuse protsess – just neil põhjustel raginal kokku.
Indrek Saar väitis aga lausa järgmist: “Prokuratuurile võimaluse andmine tähendab seda, et kui teie nägu ei peaks neile tulevikus millegipärast meeldima, siis on neil suurepärane võimalus teid 24 tundi igaks juhuks pealt kuulata, et äkki sealt tuleb midagi. Me astume sisse ühest väga pimedast uksest ja me ei tea, kuhu see meid viib.”
Teerull aga sõitis edasi. Juba järgmisel päeval kiideti nuhkimise seadus heaks. Et juba mõne kuu pärast uuele ringile minna.
Enam kui kolmandik seadusest tehti ümber. Teist korda võeti nuhkimise seadus vastu tänavu 6. juunil. Poolt 73 saadikut.
Juhtus kord, juhtub uuesti
Kui aga kord juba peeti seadust heaks, ent see kukkus läbi, mil määral võime olla kindlad, et nii ei juhtu ka seekord? Küsisin seda seaduse vastuvõtmise eelõhtul, saates kõigile Riigikogu õiguskomisjoni liikmetele kirja.
Vahetult enne hääletamist kandis õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants vastused ka oma kolleegidele ette.
“Põhjalik eeltöö peaks olema kinnituseks, et suuri muudatusi ette ei tohiks tulla,” hindas uut seadust vedanud Pomerants.
Ta luges ette olulisema.
- Täpselt on paika pandud, millal jäetakse inimesele ütlemata, et teda on salaja pealt kuulatud või tema asjades soritud.
- Ei ole enam nii, et mis tahes kuriteo puhul läheb automaatselt jälitustegevuseks.
- Kõneeristusi ei loeta enam jälitustegevuseks.
- Hakatakse looma jälitustoimingute infosüsteemi.
“Massilist pealtkuulmist ei tehta kolmel põhjusel,” lõpetas endine siseminister. “Esiteks ei ole see seaduslik. Teiseks, selleks puudub vajadus. Kolmandaks, selleks pole raha ega inimesi. Mis ei tähenda, et Eestis ei ole üldse inimesi, keda pealt ei kuulata. Ja mida suurem tutvusringkond, seda suurem võimalus selleks on.”
Tasakaal nihkub paigast
Pomerantsi arvates on tegu hea seadusega. Kõik aga nii ei arva.
“On loodud eeldused pealtkuulatud info riikliku superandmebaasi loomiseks,” hindab Eesti Advokatuuri esimees Toomas Vaher. “Riskid demokraatliku õigusriigi teelt kõrvale kaldumiseks kasvavad.”
Kelle kasuks asi nihkub, näitab ka nn viimase nuhkimisseaduse menetlemine. Riigiprokuratuuri 11 ettepanekust arvestas Pomerantsi juhitud õiguskomisjon tervelt kümmet. Advokatuuri seitsmest ettepanekust ei arvestatud ühtegi.
Õiguskantsleri 10st ja Telekommunikatsiooni Liidu 15 ettepanekust arvestati vaid ühte.
“Ei ole põhjust rahul olla,” tunnistab Vaher. “Tehtud valikud ei ole meie arvates kokkusobivad demokraatliku õigusriigi põhimõtetega.”
Vaheri sõnul eelistatakse prokuratuuri ja kaitsepolitsei soove asju menetleda kiiresti ning mugavalt, isikute põhiõigused ja
-vabadused jäävad tagaplaanile.
Vaheri viis teesi
Nuhkimine pole küll täiesti kontrollimatu, kuid põhimõtteliselt on inimesel võimalik sattuda jälitustegevuse alla enda teadmata, kui kuulatakse pealt kedagi teist, kes juhtub olema inimese suhtlusringkonnas.
“Juba kogutud info säilitatakse kusagil ning seda võidakse suvalisel ajahetkel esitada hoopis teisel eesmärgil kui see, miks andmeid omal ajal koguti,” väidab advokatuuri juht.
Advokatuuri juhi Toomas Vaheri viis teesi nuhkimise vastu on järgmised.
Esiteks: jälitustegevus on lubatav liiga suure ringi uuritavate asjade korral, selle kui erandliku abinõu põhimõte on devalveerunud.
Teiseks: jälitustegevusega kogutav info on muudetud vabalt ristkasutatavaks. Kogutud tõendeid saab kasutada hoopis teistes asjades, seahulgas vähese tähtsusega väärteoasjades, milleks tegelikult algselt jälitustegevuse luba poleks kunagi antud.
See võimalus ärgitab politseid koguma infot laiemalt kui konkreetses asjas hädavajalik.
Kolmandaks: ei ole tagatud isiku ja tema kaitsja suhtluse puutumatus, kui isikut näiteks kuulatakse pealt ja ta helistab oma kaitsjale.
Neljandaks: ei ole piisavalt hästi reguleeritud isikute teavitamine nende suhtes läbi viidud jälitustoimingutest ning puudub ka mõjus kord, kuidas konkreetses asjas mitteasjakohane teave viivitamatult hävitataks.
Viiendaks: osa toiminguid, mis varem olid arvatud jälitustegevuse alla, on sealt välja võetud ning nii on lihtsustatud osade andmete kogumist.
“Nende andmete osas öeldakse nüüd, et lubatavuse küsimust ei teki, see polegi enam jälitustegevus, vaid tavapärane tõendite kogumine,” leiab Vaher.
Kriitiline on ka ITLi juht Jüri Jõema. Tema sõnul tekib olukord, kus järjest rohkem ametnikke näeb ja saab pärida laia hulka andmeid, mis sideteenuste kasutamisel tekivad.
Senistele jälitus- ja julgeolekuasutustele, kohtule ja finantsinspektsioonile lisanduvad uue seadusega prokuratuur, konkurentsiamet, keskkonnainspektsioon, andmekaitseinspektsioon.
Hunt pole enam hunt
Andmeid, mida meie kohta sideteenuste kasutamisel tekib, on palju: mobiiltelefoni andmed, kasutajanimed, meilikontod, IP-aadressid, salastatud numbrid, kõneeristused, andmed, kus on kõne tehtud, kõnekaartide aktiviseerimise andmed jne.
Kõigest sellest kirjutas Jõema tänavu 13. märtsil Marko Pomerantsile. See oli Jõemal juba teine murelik kiri. Esimese läkitas ta mullu 27. detsembril justiitsminister Kristen Michalile.
Toona imestas ITLi juht, miks ei taheta hunti enam hundiks nimetada, ehk miks tahetakse osa nuhkimisest jälitustegevuse mõiste alt välja tuua ja muuta lõdvemaks seda reguleerivaid sätteid. “Järelepäringute tegemise õiguse andmine suurele hulgale ametkondadele ei ole põhjendatud,” kirjutas Jõema.
“Häiriv on see, et tegemist on kasvava trendiga,” tunnistas Andmekaitse Inspektsiooni juht Viljar Peep Postimehele rahvastikuregistris toimuvast nuhkimisest rääkides.
Mullu septembris avastati 11 inimest, kes on kellegi järele rahvastikuregistris nuhkinud. “Enamasti järgneb puhtsüdamlik ülestunnistus, et tegu oli uudishimuga.”
Ka kõik rahvaasemikud pole seda meelt kui need 73, kes seaduse poolt hääletasid.
“Rahanappus on inimesi massilisest pealtkuulamisest säästnud,” seletab õiguskomisjoni liige ja skandaalne teletäht Peeter Võsa.
Samas pole Võsal mingit usku sellesse, et eriteenistused ei ole tema eraelu vastu huvi tundnud. “Olen suisa vastupidises veendunud,” hindab ta. “Küllap poliitikute ja valitsusliikmete pealtkuulamiseks ikka mõnisada meest leitakse.”
Nuhkimine – tõusev trend
Võsa heidab valgust veel ühele asjale, millest seni palju räägitud pole. “Eesti arendab palavikulise kiiruga programmi, mis võimaldaks turvakaamerate salvestisel automaatselt nägusid tuvastada,” seletab ta. “Kui see teoks saab, oleme enda teadmata jälgitavad nii linna, poodide, politsei turvakaamerates, kiiruskaamerates. See jälgimine on tehniliselt lihtne, töö teevad ära masinad ja tarkvara.”
Eelnevat arvestades küsisin siseministrilt, kas ka mind kui ajakirjanikku, kes suhtleb paljude tähtsate inimestega, on salaja pealt kuulatud.
“Vastuse saamiseks soovitan pöörduda õiguskaitseorganite poole,” soovitab siseminister Ken-Marti Vaher.
KOMMENTAAR
Kalle Laanet
endine siseminister
Selle seaduse puudujäägid tekkisid valimiskampaania alguse kiirustamisest. Uus seadus tõstab jälituslubade kontrollimise taset ja katalogiseerib kuriteod, mille osas võib läbi viia jälitustoimingu. Teatud varasemad kuriteod ei võimalda enam jälitusmenetluse läbiviimist. Mina ei ole seisukohal, et eriteenistused kuulavad inimesi kontrollimatult pealt. Pealtkuulamise loa väljastab kohus. Kohtul ja prokuratuuril on kohus läbi viia nii eel- kui ka järelkontrolli.
Andres Anvelt
endine keskkriminaalpolitsei juht
Seni oli jälitusasutustel võimalus pealt kuulata 24 tundi ka ilma kohtu loata nii-öelda hilisema teavitusega. See on aga otseselt põhiseaduse vastane. Uus seadus võtab jälitajatelt selle võimaluse.
Teavitamine on uue korra järgi tunduvalt karmim ja mitteteavitamise otsustab prokuröri asemel kohtunik. Ilma kohtu loata ei tohi enam pealt kuulata isegi ajutiselt.
