|
Terased naabrid on lugenud Neinar Seli villa ees 30 kändu, looduskaitseala valitseja on lubanud raiuda vaid viis puud.
Läinud kevadel avastasid keskkonnainspektorid, et Otepää looduspargi ühes pühamas paigas, Pülme sihtkaitsevööndis, on tõsiselt metsa maha võetud. Ebaseadusliku raie taga oli suurärimees Neinar Seli.
Seadus ütleb, et kui loodusele on tekitatud kahju rohkem kui 2900 euro väärtuses, tuleb algatada kriminaalasi. Seli puhul räägiti 6000eurosest kahjust, üle kahe korra suuremast kui kriminaalasjaks tarvis.
Kuigi asjast on juba aasta möödas, on ametnikel suu vett täis. “Peame vastama nii nagu ikka pooleliolevate kriminaalasjade puhul, et kommenteerida saab prokurör sellisel määral, nagu ta võimalikuks peab, sest tema juhib menetlust,” teatab keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul. “See puudutab nii menetluse käiku, kahjusid kui ka muid üksikasju.”
Kapokad kuriteokohal
Kuluaarides räägitakse samal ajal uskumatuid asju. Üks neist on järgmine.
Kui keskkonnainspektorid suurärimehe sündmuskohale kutsusid, saabus ta sinna üllatuslikult kahe morni mehe saatel.
“Kas need on raiemehed?” tundsid inspektorid huvi.
Mehed vaikisid. Nad ei olnud raietöölised, nad olid kaitsepolitseinikud.
“See on müstika! Mida teevad kapo ametnikud mingi ärimehega kaasas? Kas me peame selle peale püksid täis tegema?” imestas kohalolnu.
Maalehele teadaolevalt tegeleb kapo praegu selle info kontrollimisega.
Kriminaalasi avati mullu juunis karistusseadustiku § 357 lg 1 järgi. 11. juulil 2011 tõdes riigiprokuratuuri pressiesindaja Carol Merzin Eesti Päevalehele, et praegu keskendutakse sündmuse uurimisele — kas sellel on kuriteo tunnused.
“Juhul kui need leitakse, võetakse sihikule kuriteo toimepanija,” kinnitas Merzin. “Seni ei ole ühelegi isikule selles kuriteos kahtlustust esitatud.”
Praegu, aasta hiljem, ei ole asi paigalt nihkunud.
“Kahtlustatavana pole kedagi üle kuulatud,” teatab ringkonnaprokurör Külli Saks. “Selle kriminaalasja kohtueelne menetlus veel käib ning hetkel ei ole võimalik öelda konkreetset kuupäeva, millal see lõpule viiakse.”
Täpsustava küsimuse peale, kas see tähendab, et prokuratuur pole aasta jooksul kuriteo tunnuseid leidnud, vastas ringkonnaprokurör järgmiselt: “Isikut on alus kahtlustada kuriteos siis, kui on selgitatud välja kahtlustuse aluseks olevad asjaolud ja kogutud vajalikud tõendid.”
Keskkonnakaitsjatele tundub asi kahtlane. Nii pikalt pole sedasorti asju varem marineeritud.
Viidatakse sellele, et Selil on lähedased suhted nii peaminister Andrus Ansipi kui ka keskkonnaminister Keit Pentusega. Seli kuulub Ansipi lähikonda ja on tema varasem äripartner. Kõik kolm kuuluvad Reformierakonda.
Prokuratuur algatas Seli suhtes kriminaalasja ka kolm aastat tagasi. Toona sai ärimees kahtlustuse padrunite edasiandmises isikule, kellel puudus vastav luba. Kui Maaleht kriminaalasja algatamise 9. juunil 2009 avalikustas, lõpetas prokuratuur selle juba järgmisel päeval.
Minister kaotab vööndi
Kolm kuud pärast looduskaitseala pühimas paigas tehtud ebaseaduslikku metsaraiet selgus, et keskkonnaminister Keit Pentus tahab sihtkaitsevööndi, kus metsa raiuti, maakaardilt pühkida.
Kui keskkonnaminister Seli suvila ümber asuva sihtkaitsevööndi kaotab, läheb erakonnakaaslase elu kergemaks.
“Järjest on asja leevendatud, nüüd tahetakse anda viimane leevendus ja sihtkaitsevöönd üldse ära kaotada,” ohkab kõrge keskkonnaametnik.
Pentuse plaan sai avalikuks täiesti ootamatult. Mullu septembris ilmus Palupera vallavolikogu kodulehele dokument, mille all olid keskkonnaminister Keit Pentuse ja kantsler Rita Annuse nimed.
“Pülme sihtkaitsevööndi kaotamiseks pole ühegi maaomaniku survet,” pareerib minister Keit Pentuse nimega dokumendi üks koostajaid Priit Voolaid.
Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk kinnitab aga, et “Seli sihtkaitsevööndi” kaotamiseks pole olnud ka ministeeriumi survet. “See [kaotamine] on puhtalt meie inimeste arvamus.”
Kuigi Pülme sihtkaitsevööndi kaotamise eelnõul on nii minister Keit Pentuse kui ka kantsler Rita Annuse nimed, väidab keskkonnaameti asejuht et “praeguseks ei ole ministeerium meie poolt valmistatud eelnõuga veel tutvunud”.
Veelgi enam. “Kui teie valduses on Otepää looduspargi kaitse-eeskiri, millel on minister Keit Pentuse ja kantsler Rita Annuse allkirjad, siis seda võib tõlgendada kui võltsingut,” teatab ministeeriumi avalike suhete juhi kt Pavel Ivanov. “Minister ja kantsler ei ole sellist dokumenti alla kirjutanud.”
See selleks. Järeldus on nii või teisiti nukker. Ekspertiisiakti koostanud Eerik Leibak Eestimaa Looduse Fondist tunnistab, et rüüstatud ala enam sihtkaitsevööndiks olekut välja ei kanna.
“Paarikümne aasta tagust potentsiaali loodusmaastiku saarekese tekkeks ei ole suudetud ära kasutada,” selgitab ta. “Otse vastupidi — inimmõju on siin järjest suurenenud. Ala muutmisega piiranguvööndiks tuleb leppida. Kevadistes koosolekuprotokollides oli Pülme sihtkaitsevööndi säilitamine aga veel iseenesestmõistetav.”
Seli: puhastasin liinialust
Neinar Seli tunnistab, et tegeles kõigest elektriliini aluse võsa ja mõne võsastunud sissesõidutee puhastamisega.
“90ndate alguses aitasin külasse vedada uue elektriliini, mille alune aastatega võsastus ning langevad puud tekitasid üha enam elektrikatkestusi,” kinnitab suurärimees.
Mehe väitel arutas ta asja naaberkinnistute omanikega, kes lubasid teeääred ja liinialuse puhastada.
“Võtsin ise ühendust Otepää looduspargiga ning küsisin, kas üldse ja mida tohib maha võtta,” seletab Seli. “Nagu aru sain, võib liini alt kahe meetri ulatuses puid maha võtta ning sama kehtib ka teeäärte kohta. Raiena ei käsitleta ka võsa ja mädanenud puude mahavõtmist, just viimased eelkõige trasside peale kukkusidki.”
Seejärel tellis Seli töömehed, ise aga viibis tööde ajal Kevadtormil. “Minule teadaolevalt võeti maha kuivanud puid vaid liini- ja teekaitsevööndis, ning kui tõesti ka mõni vööndist väljas olev puu, olen šokeeritud ning kompenseerin tekitatud kahju koheselt ning istutan uued puud,” selgitas ta.
Ärimehe sõnul on ta hiljem ise töö üle vaadanud ning tema hinnangul on töömehed käitunud korrektselt ja heaperemehelikult.
Eesti Päevaleht kirjutas aasta tagasi, et Selile andis loa puude langetamiseks keskkonnaameti metsaspetsialist Ene Vahter. Vahter kinnitab Maalehele, et tema pole luba andnud. “Igaüks üritab oma nahka päästa,” tõdeb ta.
Aastaid kestnud omavoli
Pülme järve äärset elu lähemalt uurides selgub aga, et “rikkad ja ilusad” on looduskaitsealal aastaid oma suva järgi metsa raiunud.
Viitsütikuga pomm hakkas tiksuma 1985. aastal, kui seltskond Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõude Pülme järve äärde suvilakrundi sai.
Igaüks neist — hiljuti manala teele läinud omaaegne dekaan Martin Kutman, vanemõpetaja Mart Paama ja Mati Alaver — sai 500 ruutmeetrit. Kolleeg Neinar Seli sai oma 500 kuus aastat hiljem.
18. jaanuaril 1997 kehtestas keskkonnaminister Heiki Kranich Otepää looduspargi kaitse-eeskirja. Nüüdsest asusid Neinar Seli ja ta sõprade villad looduskaitseala kõige magusamas kohas — sihtkaitsevööndis.
Seli kinnistu, mis kanti registrisse 1997. aasta 15. detsembril, polnud enam aga 500 m², vaid kümneid kordi suurem. Nagu ka Seli kunagistel kolleegidel ja sõpradel Kutmanil, Paamal ja Alaveril. Seda rangelt kaitstava sihtkaitsevööndi põlismetsa arvel.
Toona oli see müstiliselt kaunis paik. Mäenõlvadel kasvas paks taigamets, puude vahel helkles maaliline ja vähirikas Pülme järv. Valitses vaikus ja rahu.
Kui mujal ümbritseb metsajärve praegugi tihe metsamüür, siis suurärimees Neinar Seli villa paistab juba kaugele. Peremees on avanud endale miljonivaate. Muidu kenas metsanaeratuses oleks otsekui kaks ülemist esihammast sisse löödud.
“Korralik mets oli,” meenutab looduspargi üks staažikamaid töötajaid Tarmo Evestus olukorda aastal 2000. “Järve pealt maja ei näinud.“
“Tasapisi, puu puu haaval on võetud,” jutustab sündmusi aastaid teraselt jälginud naabrimees. “Spordimeheliku visaduse ja eestlasliku tarmukusega, põhimõttel, et tark ei torma.”
Vastuseta küsimused
Seli ise räägib praegu meeleldi hoopis sellest, kuidas ta on Otepää lähistel elatud paarikümne aasta jooksul istutanud oma maale üle 500 puu.
Kui Maaleht Selilt Pülme kaldalt puude mahavõtmise kohta pärib, teatab too toimetusele, et Otepää ja Eesti üht ilusamat piirkonda ning ürgset loodust tuleb kaitsta, olgu seal sihtkaitsevöönd või mitte. Seli kinnitab, et on sealkandis ise looduskahjude ennetamisega tegelnud. Lisaks puude istutamisele “valvanud piirkonnas vähi röövpüüdjaid ja ülemeelikuid pidutsejaid ning paigaldanud hoiatus- ja keelumärke”.
Samas libiseb ärimees mööda talle esitatud tosinast küsimusest. Nende seas olid järg-mised.
1. Kui palju puid olete langetanud?
2. Millal olete oma krundil puid langetanud ja kas selle kohta on olemas ka vastavad kooskõlastused?
3. Sihtkaitsevööndis tuleb iga puu raiumiseks saada kaitseala valitseja luba. Keskkonnaamet on andnud loa vaid viie puu tarvis. Ometi olete oma valdustes metsa suures osas maha võtnud. Kuidas see on olnud võimalik?
4. 1997. aasta 15. detsembril, kui teie krunt kinnistusraamatusse kanti, oli see juba palju suurem kui 500 ruutmeetrit. Kuidas teil õnnestus saada looduskaitseala sihtkaitsevööndist maad?
5. Kas teile esitati toona mingeid piiranguid?
6. Sündmuspaiga ülevaatusel saatsid teid väidetavalt kaks kaitsepolitsei töötajat. Kes nad olid ja miks nad seal viibisid?
Küsimusele, kas sihtkaitsevöönd, kus ta elab, tuleks ära kaotada, vastab suurärimees, et selline plaan oli looduspargil juba kolm aastat tagasi.
Praegu on Pülme ääres siiski sihtkaitsevöönd. Seal on lubatud erandina vaid üksikpuude raie, mis on ohtlikud või takistavad liikumist metsateedel ja
-radadel, seletab keskkonnaameti juhtivspetsialist juhataja ülesannetes Rein Kalle.
Viis puud kümne aastaga
Viimase kümne aasta jooksul on nemad lubanud raiuda vaid viis puud, kõik Neinar Selile kuuluvalt kinnistult.
“Ülejäänud raied on toimunud ebaseaduslikult,” kinnitab Otepää looduspargi valitseja.
Maalehe käsutuses oleval fotol võib Seli krundil lugeda 30 kändu.
“Neinar Seli näide on väga hea,” seletab looduspargi töötaja Priit Voolaid, kelle sõnul lõigatakse sihtkaitsevööndis puid tasahilju ja ükshaaval
“Kui üks puu on maha võetud, seda ei näe,” seletab looduskaitse juhtivspetsialist Pille Saarnits. “Teinekord võtab jälle ühe puu, meie spetsialist sõidab mööda — jälle ei näe. Seekord võttis ta (Seli — toim) korraga palju. Meie töötaja sõitis mööda ja nägi. Andsime üles.”
“Selile ei saanud see tulla üllatusena, et ei saagi nii vabalt võtta,” kinnitab Priit Voolaid. “Ta tahtis arvatavasti samu võtteid kasutada, mida on juba kasutanud. Nüüd tuli talle uudisena, et see on karistatav.” Sama teevad ka teised looduspargi sihtkaitsevööndis asuvate suvilate omanikud. Ning seda on jõuetult pealt vaadatud.
“Palun selgitada, kas edaspidi on omavoliliste raiete avastamisel mõtet kaitseala valitseja poole pöörduda, kuna 0,23 ha lageraie vastu sihtkaitsevööndis on kaitseala valitseja ilmutanud nullhuvi ja see tegevus koos sihtkaitsevööndi metsa elamumaaks muutmisega ei köida kaitseala valitseja tähelepanu,” seisab keskkonnaameti Põlva, Valga ja Võru regiooni juhile Ena Poltimäele tänavu 21. aprillil läkitatud kirjas.
Vaid üks karistus
Kirja autor räägib Mart Paama kinnistust, mille metsakõlviku pindala vähenes 2007. aasta kevadel kuu aja jooksul 545 m²-lt 96-le ja muutus lõpuks nulliks.
Kui Mart Paama krunti suurendati 2343 m²-ni, kadus vaikimisi 1800 m² sihtkaitsevööndi metsa.
Tuhat oli väidetavalt enne puhtaks raiutud, allesjäänud 800 metsana enam kirja ei pandud.
Puude ebaseadusliku raiumise pärast on saanud karistada vaid üks inimene — kergejõustikulegend Mart Paama lesk Lilli.
Keskkonnainspektsioon karistas prouat kahe kuivanud kuuse langetamise eest 2010. aasta kevadel 1200kroonise trahviga. Paama päästis puhtsüdamlik patukahetsus.
Punninuks proua vastu, võinuks karistus küündida 18 000 kroonini.
Seli puhul on asi segane. Asjaolu, et kriminaalasja tervelt aasta menetletakse, viitab sellele, et asi võib kustuda. Keskkonnainspektorid võivad suure pauguga alanud asjas ise lolliks jääda.
Kus siin harmoonia on?
Maalehe andmetel käivad kulisside taga vaidlused põhimõtteliselt selle üle, kus mingi seadus kehtib ja kus mitte.
Täpsemalt öeldes — kas elamumaa metsakõlvikul metsaseadus kehtib või mitte.
Osa Seli raiesmikust asub metsas asuval elamumaal.
“Metsaseaduse § 3 lg 3 kohaselt ei loeta elamumaad metsamaaks,” seletab keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. “Elamumaal metsaseadust ei kohaldata.”
Asja võib vaadata aga ka teisiti. “Tulenevalt metsaseaduse
§st 3 ei loeta elamumaad küll metsamaaks, kuid kui sellele alale on looduskaitseseaduse alusel määratud sihtkaitsevöönd, siis tuginedes sama seaduse § 30 lõikele 2, on seal üldjuhtudel majandustegevus keelatud,” täpsustab keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Marku Lamp. “Looduskaitseala metsamaal reguleerib metsa kasutamist eriseadusena looduskaitseseadus.”
Pülme järve ääres toimuvat isetegevust aastaid mitte üksnes jälginud, vaid ka dokumenteerinud tundmatuks jääda sooviv allikas on nördinud. “Kõigepealt teeme sihtkaitsevööndi metsamaa õuemaaks ja siis ütleme, et seal metsaseadus ei kehti.”
Nördinuid on veelgi. “Kui su suvila asub looduskaitseala sihtkaitsevööndis elamumaal, võid raiuda nii palju, kui hing ihkab,” tunnistab kõrge looduskaitseametnik. “Nii et — võta paljaks, ehita peale mis tahad, ja mitte midagi teha ei saa. Tunnen ennast täiesti mõttetuna.”
Ka see kõneleja soovib jääda anonüümseks.
Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas 2010–2012 on tähelepanuväärne lause: “Looduspark võib olla eeskujuks kogu ühiskonnale, kujutades endast inimese ja looduse harmoonilist kooseksisteerimist.”
Pülme sihtkaitsevööndi lugu veenab sootuks muus.
SÜNDMUSKOHT
Looduskaunis kohas paiknevad mitme tuntud sporditegelase villad. |
