"Kõigepealt süüdati idatuli," rääkis Mihkel Jürisson Väinamere Uisu ühingust, "seejärel ohverdati kahjakakk. Kakku anti ka rahvale, inimesed murdsid seda ja puistasid erinevatele jumalustele, seejärel korrati protseduuri õllega ning siis võisid kõik õlut lonksata." Kui toiduohverdamine läbi, tegi Martin Kivisoo rituaale hõbemündiga, pärast mida said kõik juuresviibijad käe puule panna ja soovida, et puust saaks hea ikka kiilupuu.

Kahemehesaega võeti puu maha ja saagijad pidid olema mehed, kes polnud laeva ehitusega lähedalt seotud. Nii olid usinalt ametis Hiiumaa mehed ning kihnlased ja noarootslased. Puu kukkunud õigesti, vastu põhjatuult. "Loodetavasti saab puu seeläbi tugev ja vastupidav," märkis Jürisson ja lisas, et ekspertide arvates on puu just see õige, tihe ja ilus.

Väinamere Uisu ühingu poolt 2009.aasta kevadel algatatud projekti raames ehitatakse
traditsiooniline uisk-tüüpi purjelaev kogupikkusega 15 meetrit ja laiusega 5,2 m.

Nimi "uisk" pärineb sõnast "huisk", mis tähendab vanas eesti keeles ussi või madu. Sama sõnaga kutsuti muistseid saarlaste ja läänemeresoomlaste viikingilaevu. 19.sajandil sõitsid saarte ja mandri vahel kuni 18 meetrit pikad uisu-nimelised transpordialused. Muhu talupojad olid kohustatud vedama inimesi, postisaadetisi ja kaupu üle Väinamere kuni aastani 1894. Eesti vanima traditsiooniga purjelaeval heisati purjed viimast korda I maailmasõja ajal.

Allikas: www.uisk.ee