Mis üks laks lapsega teeb?

Veebimeedias on juba palju kära tekitanud õiguskantsleri soovitus uues lastekaitseseaduses sõnaselgelt keelata laste füüsiline karistamine. Uuringu põhjal ei näi seda küll praktiseerivat enamik vanemaid, kuid ligi kolmandik arvab, et õigust lapsele laksu anda ei tohi neilt keegi võtta. Mis see laks siis lapsega teeb, Sina ja Mina tegevjuht, Gordoni perekooli koolitaja Ly Kasvandik?

Füüsiline karistamine tekitab lapses alaväärsustunnet. Ning kui see on kestev, siis on vaja topeltjõudu, et sellest hiljem välja tulla ja oma enesekindlust tõsta.

Muidugi on neid, kes tulevad raskustest välja sitkena ja lähevad elus tugevana edasi. Iseasi, millise hinnaga.

Praegustest 30–40aastasest on ilmselt enamik omad vitsad saanud. Tuleks järeldada, et see peab olema neid kõvasti rusunud, aga näe, inimesed tulevad toime, ja mitte sugugi halvasti.

Kõik me räägime lastele, et armastame neid.

Omaette teema on see, kuidas me seda välja näitame. Minu jaoks ei saa enda kehtestamine füüsilise vägivallaga kuidagi olla vastuvõetav viis.

Enamasti vanemad, kes seda karistusviisi kasutavad, ütlevad hiljem, et nad tunnevad end pärast veel halvemini.

Kui ka ühiskond tunnistab laste sellist karistamist, on vanemal kergem ennast õigustada. Kui ühiskond taunib sellist tegevust, siis on mingigi võimalus, et vanem hakkab otsima teisi teid.

Ei saa unustada, et enamik lapsevanemaid on meil selle teise viisi leidnud. Kehalist karistamist pooldab vaid kolmandik ning uuringu kohaselt praktiseerib seda vaid mõni protsent.

Koolitustel kuulen ka, et mis see väike laps ikka selgitustest aru saab ja et lapsevanem ikka teab ise, mis tema lapsele parem on.

No kui laksu andmine on täiskasvanute meelest nii mõjus, viime selle siis üle ka täiskasvanutevahelisse suhtlemisse — teatud teo eest teatud arv kepihoope!

Tegelikult on kehaline karistamine võimu näitamine. See viitab, et olukorda ei osata muul moel lahendada.

Mis vanematele kõige enam muret teeb?

Piiride ja piirangute seadmine. Kuidas näiteks saada laps magama sellisel ajal, et ta järgmiseks päevaks välja puhkaks?

Kuidas seada kodus reegleid lapsega arvestades ja samas nii, et need toimiksid?

Miks vanemad lihtsate reeglite kehtestamisel hätta jäävad?

See algab suhtumisest, et minul kui täiskasvanul on võim, mina lähen ja kehtestan ennast. Teist poolt pole vaja kuulatagi.

Aga kui olukorda tahetakse päevapealt teiseks muuta, tehes seda viisil, et nüüd on nii ja vastuvaidlemist pole, siis see ei toimi. Siis tulebki see, et laps ei kuula ja vanemad ütlevad, et järeltulev põlvkond on hukas.

Siin on üks lihtne viis — ­arvesta lapsega!

Vanemad ütlevad, et nad ei saa lastest ja nende käitumisest aru.

Me räägime, et võtame lapsi võrdväärsena, nad on meie pereliikmed. Räägitakse sellest, kuidas lapsi kaasata.

Oluline on aga hoopis, kas me tegelikult kuulame, mis lastel öelda on. Lapsed ei ole rumalad ja igal nende käitumisel, ka halval, on vanematele enamasti mingi sõnum.

Eriti teravaks kipuvad minema asjad laste teismeeas. Kas ka väga hulluks keeranud suhteid on ikka võimalik lappida?

Olen näinud müstilisi leppimisi ja olen näinud kursustel, kuidas vanematel jõuab kätte mõistmishetk. See hetk, kus loobutakse mõtlemast viisil, et mina olen teda kasvatanud ja toitnud, las tuleb esimesena minu juurde!

Aga ta ei tulegi, sest kuskil on jäänud midagi tegemata! Ja see äratundmiskoht võib olla väga valus.

Kui vanemad õpivad konflikte nägema ja mõistavad, kus saab teisiti käituda, siis võib neil esialgu isegi raskemaks minna.

Paljud lapsevanemad ei anna küll lapsele vitsa, kuid panevad sõnadesse värvi juurde, et manitsused mõjuks. On see parem, kui naha peale anda?

Kui lapsele pidevalt vitsa anda, siis ta võtab seda lõpuks nii, et see ongi elu.

Ähvardamise juures ei saa laps aru, mis kõik võib teda ees oodata. Pidev hirm tõstab väikesest peale stressitaseme kõrgele ja edasises elus on neil inimestel raske rahulikuks jääda. Nad on pidevalt ärevuses ja pikalt sellises seisundis vastu ei pea.

Emotsionaalsed toimetulekuraskused juba on, sinna võivad kergesti lisanduda ka füüsilise tervise mured. Nad on inimesed, kes vajavad suuremat tuge arstidelt, rohkem sotsiaalteenuseid.

Ähvardamine mängib suurt rolli, kuigi vanemate jaoks on see lõpuks midagi, mida nad tähelegi ei pane. Vanemad võivad olla täiesti kindlalt vitsavastased, aga samas vabalt teiste ees lapsele öelda: “Kui sa mänguasja teisele ei anna, siis lähed oma tuppa ja istud seal pimedas!” Aga ka see on emotsionaalne vägivald.

On asju, mida vanemad ütlevad välja neid ise tõsiselt võtmata, kuid laste peas omandavad need kujuteldamatud mõõtmed. Vanem võib üldse mitte tajuda oma sõnade mõju ja taibata alles hiljem enda osa selles, kui tekivad igasugused kollihirmud ja muu lapse jaoks hirmutav.

Vanemad kipuvad aga kurtma, et laps ei räägi. Annab ühesilbilisi vastuseid või ütleb, et kõik on normaalne.

Eriti kriisiseisus, kui kõigil on tunded üleval, juhtub seda, et vanem ütleb: “Räägi nüüd!”

Tegelikult kuulab vanem oma sisekõnet, mis ütleb: “Nii, jälle ta keeras midagi kokku! Kuidas ma saan talle selgeks teha, et sellist asja ma rohkem ei kannata!”

Isegi kui laps alustab selgitamist, saab ta varsti aru, et tegelikult teda ei kuulata ja pole mõtet rääkida — nagunii on vanemal juba oma hinnang selle olukorra suhtes olemas.

Kui laps on piisavalt kaua tundnud, et tema jutt ei jõua vanemani, siis ta loobub.

Vanemad peavad mõistma, et vahel vajavad lapsed lihtsalt omaette olemise aega. Ning isegi kui midagi on juhtunud, ei aita ristküsitlus stiilis: “Mis täpselt juhtus? Kes seal veel oli? Mis siis sai? Kuidas see nii läks? Ega sa ometi…?” See paneb lukku ega ole kuulamisoskusega kuidagi seotud.

Aga lapsevanem tahab ju teada, mis juhtus!

Küsimus ongi selles, mis on selle tahtmise taga. Soov kontrollida, soov sekkuda? Need ei aita vanema ja lapse turvalise suhte tekkimisele kuidagi kaasa.

Väikeste laste puhul on kuulamisoskus eriti tähtis. Nendele kipuvad vanemad ütlema, et oh, ära põe, saa üle, pole midagi… Teisisõnu — surutakse tema tunded alla.

Kuulamisoskus tähendab lapsele aga tema tunnete tagasi peegeldamist, näitamist, et teda mõistetakse, et tema valu või pettumus ei ole tühiasi.

Isegi kui laps ikka lahinal nutab, näitavad uuringud, et sellise kuulamise puhul on laste ja vanemate kiindumussuhe tugevam kui neil, kes püüavad muudkui lohutada ja ärgitavad olukorrast üle olema.

Poistega räägivad emad-isad palju vähem kui tüdrukutega, samuti kuulatakse neid vähem.

Poisse kuulatakse vähem ja võib öelda, et nende tunnetega arvestada on vanematel raskem.

Hiljuti reisil nägin, kuidas ühe väikese poisi isa kukkus. Täiskasvanud arutasid, kas kutsuda kiirabi ja mida nüüd edasi teha. Poiss läks aga isa juurde ja ütles, et issi, kuule, mehed ei nuta!

Kust ta selle võttis? Ikka sellest, mis talle endale on öeldud.

Tüdrukute puhul me võtame seda loomulikumana, et nad on õrnad ja hellad, poisid vajavad sellist suhtumist vaat et rohkemgi. See on kindlasti teema, kuidas me kasvatame poisse ja tüdrukuid. Kas tahame teha neid sootuteks või tunnistame seda, et neil on erinevad huvid ja toetame neid nende arengule vastavalt?

Kolmandik küsitletud vanematest pole viimase aasta jooksul oma lapsest rõõmu tundnud. Millest see tuleb?

See on küsimus, kas ma võtan oma last sellisena, nagu ta on.

Tihtilugu on vanemate ootused lapsele väga kindlad, isegi lapse välimus võib olla pettumuseks. Oodati heledate lokkis juustega last, tuli aga hoopis punakate traatjuustega põnn — isegi sellega on vahel väga raske leppida.

Või siis pole laps võimekas nendel aladel, mida vanem tahaks. Aga kõik muutub sellest päevast, kui me võtame last sellisena, nagu ta on.

Järelikult peaks ka meie vanemahariduses midagi muutuma?

Esmalt peaks muutuma hoiak, et lapsevanemaks olek on emapiimaga kaasa antud.

Keegi ei nõua, et sirge selja ja naeratusega mindaks raskustest läbi, hea, kui arenetakse koos lapsega.

Perekoolitused on ennetustöö, seda ei peaks häbenema. Aga asjatundjatena näeme, et lapsevanemad ei julge tulla abi küsima.

Nad eelistavad saada internetifoorumist nõu anonüümselt, isegi siis paluvad vahel anonüümse küsimuse maha võtta, kartes äratundmist.

Selle taga hiilib hirm olla läbikukkuja, hirm, et saadakse teada, et vanem ei tule enda või lapsega toime. Eestis pole pereteemad kunagi olnud midagi sellist, mida soovitakse panna suure kella külge. Pigem püütakse kõik lähisuhetesse puutuv hoida enda teada.

Pereteraapia puhul on küsimuseks isegi, kas terapeudi kabinetti minekuks tuleb läbida avalik koridor. Inimesed ei taha tunnistada, et nad sellises asjas abi vajavad.

Mis suunas astuda esimene samm?

Esimene samm lapsevanema jaoks on küsida nõu, tunnistada, et ta ei tea kõike. Tegelikult tuleks vahel ka tunnistada, et ma ei tunne oma last!

Kui me saaks inimesed niikaugele, et nad oleksid nõus tunnistama, et koos lapsega ei sünni vanemasse teadmist teda kasvatada ja abi küsimine on täiesti normaalne, siis see on suur samm.

Praegu on väga tugev mõtteviis, et vanavanemad ju said hakkama, kuidas siis mina nüüd ei saa.

Ja miks see nii on, et vanavanemad said hakkama ja praegu ei saada?

Me elame hoopis teisel ajastul.

Pole kunagi olnud nii kiirete muutuste aega. Mina vanemana tunnen, et ei suuda sammu pidada teismelise maailmaga. Ma peaksin pidevalt viima end kurssi internetiga ja infoga, mis sealt tuleb. Seal on muutused väga kiired.

Laste ootused praeguses infoühiskonnas vanematele on varasemaga võrreldes hoopis teised.

Me peame kasvatama mõtlevaid inimesi, mitte lihtsalt käsutäitjaid. Esiisad pidid õpetama järglastele, kuidas tööriista käes hoida, saada selgeks õiged töövõtted, mida kasutatakse elu lõpuni, ja see sobis kõigile. See enam ei toimi, sellest tänapäeva maailmas ei piisa.

Kui mõelda sellele põlvkonnale, kes praegu oma lapsi kasvatab, siis nende vanemad rabasid ju samuti tööl käia ning pikad südamlikud vestlused polnud tavaks, nendeks polnud aegagi.

Lapse ja vanema suhe varases eas paneb aluse sellele, kas laps on võimeline looma ja säilitama suhteid hilisemas eas.

Kui küsida, miks praegu paarid ei püsi koos, siis vastuse leiame just sealt, teie küsimusest.

Inimesed kasutavad samu mustreid, mida nägid oma lapsepõlves. Kui kodus lahendati pingeid alkoholi abil, siis sageli võetakse see üle.

Leidsin Delfist artikli, mille lühikokkuvõte on: mu ema peksis mind ja tänu sellele olen hea inimene. See on kuidagi nii, et aju ei lase analüüsida seda kahju, mis inimene sai.

Kui analüüsida, kui hästi või halvasti see inimene suudab oma lähisuhteid hoida, siis terapeudid otsivad just neid mustreid, mis pärinevad lapsepõlvest.

Eriti olulised on kaks-kolm esimest eluaastat. Kui siis ei teki vanemaga lähedast suhet, tasub siit otsida selgitusi täiskasvanuea suutlikkusele või suutmatusele lähisuhteid hoida.

Kui palju raskem on üksikvanematel?

Nende stressitase on kindlasti suurem. Nad enamasti peavad ka mõtlema pidevalt sellele, kuidas välja tulla, kas töökoht säilib, kui pean sageli näiteks haige lapsega kodus olema ja nii edasi.

Kui vanema toimetulek ja emotsionaalne tasakaal on nii häiritud, siis on tal raske olla lapse arengu toetaja.Edukad on ikkagi need, kes suudavad olla emotsionaalselt tasakaalukad.

Seega jõuame taas selleni, et vanemad tuleks vanemaks olemist õppima saata.

Paljudes riikides on vanemaharidusprogrammid. Näiteks Hollandis on neid ligi 30.

Meie praegu mõtleme, et oleks midagigi, mis oleks igale lapsevanemale kättesaadav, kuid väga tahaks, et jõuaksime sinna, kus vanemal on valik.

Kui räägime üleüldisest riiklikust programmist, siis tuleb küsida, kas riik üldse sellisel viisil saab aidata. Sunniviisil inimeste õpetamine ei toimi ning kohustuslikus korras programmi suunamist tuleks vältida.

Mida saaks teha vanem oma lapse heaks kohe nüüd, pärast selle artikli lugemist?

Märka ja tunnusta oma last sellisena, nagu ta on. See ja ainult see loob lapsele usaldusliku ja turvalise arengukeskkonna.

Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu järeldused

- Teadlikkus laste õigustest on madal. Iga neljas täiskasvanu ja iga kuues laps pole lapse õigustest kuulnudki.

- Abi vajavast lapsest ei julgeta alati teatada ja lapse abivajadust ei osata märgata.

- Ühiskondlikud hoiakud soosivad laste füüsilist karistamist, kuid taunivad seda lahendust täiskasvanute vahel.

- Vanemad vajavad lapsevanema rollis tuge.

- Eesti täiskasvanud arvavad valdavalt, et iga lapsevanem peaks ise teadma, milline on õige viis lapsi kasvatada, kuid üle poole lapsevanematest on olnud olukordades, kus neil oleks lapse kasvatamisel abi vaja, kuid nad ei tea, kust abi saada.

- Vanemad kiidavad tüdrukuid tunduvalt enam kui poisse ning tüdrukutega ka räägitakse rohkem.

- Suur osa lapsi tunneb end sageli üksikuna.

- Täiskasvanud nõustuvad, et lapsi tuleks otsuste tegemisse rohkem kaasata, kuid tegelikkuses tehakse seda vähe. Koolis ei saa lapsed paljudel juhtudel üldse otsuste tegemisel kaasa rääkida.

Allikas: lapse õiguste ja vanemluse monitooring,

mille õiguskantsleri kantselei tellimusel tegi poliitikauuringute keskus Praxis

Tulevikus võib Eestis olla neli riiklikku rakenduskeskust, mis koondavad laste ja peredega seotud valdkondi.

Eesti emad-isad küsivad laste kasvatamisel nõu peamiselt lähedastelt ning eelistavad seda otsida internetist ja raamatutest — nii väidab õiguskantsleri kantselei tellitud uuring.

Leitakse, et iga pere peaks oma laste kasvatamisega ise hakkama saama. Vähem on neid, kes pöörduvad asjatundjate poole, enamasti arvatakse, et iga pere peab ise toime tulema.

Samas olid lastekaitsetöötajate sõnul aastal 2010 peamiseks lastekaitseprobleemiks puudulikud oskused laste kasvatamisel.

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõuniku kohusetäitja Hanna Vseviovi sõnul saab vanemaharidus edaspidi rohkem tähelepanu.

“Perspektiivis võiks Eestis olla neli riigi poolt ühtselt koordineeritud rakenduskeskust, mis koondavad laste ja peredega seotud valdkondi ja spetsialiste ning seeläbi vähendaks pakutavate teenuste killustatust,” selgitas ta.

Keskuste toel soovitakse olla abiks omavalitsustele ja parandada lastekaitsetööd. “Väikestes omavalitsustes võib tihtipeale olla vaid üks lastekaitsetöötaja ning temal oleks siis võimalik keeruliste juhtumite puhul abi saada,” lausus Vseviov.

Lisaks plaanib sotsiaalministeerium lapsevanemaid koolitada vanemlusprogrammide abil. Mil moel nendes osalemine toimub, on praegu veel vara öelda.

“Nimetame praegust tegevust vanemluse normaliseerimiseks,” ütles Hanna Vseviov. “Eesmärk on läbi teavitustöö selgitada, et abi küsimine on täiesti normaalne, see pole häbiasi.”

Tõhus vanemlusprogramm peaks aga alguse saama juba enne lapse sündi ning toetama lisaks vanemaks olemisele ka peresuhteid.

Siiani on sotsiaalministeerium vanemaharidust toetanud läbi MTÜde. Rahastada on aidatud näiteks Gordoni perekooli kursustel osalemist, mis muidu ei ole suurele osale sihtgrupist taskukohane. Samuti on toetatud portaale, kus lapsevanemad saavad abi küsida.

“Oleme mõelnud riiklikule infoportaalile, kuhu koondada lapsevanemale vajalik teave. Peaksime siis aga olema täiesti kindlad kõigi teenusepakkujate pädevuses, kuid selline hindamine on suur töö. Esialgu toetame pigem neid, kes on end juba tõestanud,” märkis Vseviov.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, hakkab sotsiaalministeerium vanemaharidust andvaid spetsialiste koolitama järgmisel aastal.

Aasta lõpuks on ehk võimalik alustada esimeste pilootprojektidega.