|
Samelini personalijuht Kristel Pärn-Mägi näitab seisvaid õmblusmasinaid, nende taha oodatakse 20 uut töötajat.
“Tahame 50 inimest tööle saada, aga kahjuks neid ei ole,” ütleb Kosel tööd alustava jäätisetehase Pureline Product üks osanik ja müügidirektor Sergei Melnik.
Ta ei jõua ära imestada, kuidas ka hea palk ja normaalsed töötingimused tööle ei meelita. “Meil on töötajate puudus, Eestis ei ole tööpuudust,” ütleb mees.
Sama meelt ollakse ka paljudes teistes ettevõtetes. Tartus jalatseid valmistav AS Samelin otsib juba aastaid pidevalt jalatsipealse detailide õmblejaid.
“Mina olen siin viis aastat töötanud ja kogu see aeg on õmblejatest puudus,” ütleb personalijuht Kristel Pärn-Mägi.
Praegu otsitakse 20 inimest, kusjuures varasem töökogemus pole oluline. Nõutakse vaid kohusetundlikkust ja täpsust. Personalijuhi sõnul ei tohiks ka palk takistuseks saada, kuna see ei ole sugugi väike.
Probleem on aga selles, et õmblejaid Tartu kutsehariduskeskuses ei koolitata ja ettevõttel tuleb uued töötajad ise kohapeal välja õpetada.
Sama mure oli ka Sangaril, kuid koostöös töötukassaga koolitatakse õmblejaid ning praegu neil avalikku pakkumist üleval ei ole.
Palk on ikka see peamine
“Tartumaal on puudus nendest, kes on valmis kohe tööle asuma,” kinnitab töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli.
Nende tööandjate teenusekonsultandi Gätlin Ardeli sõnul saab ta iga päev vähemalt ühelt ettevõttelt-asutuselt tagasisidet, et tema kuulutusele ei reageerinud ükski tööd otsiv inimene.
“Keeruline on selgitada, kuidas meil on piirkonnas registreeritud natuke enam kui 3000 töötut, aga kandideerimisi ei ole,” lisab Väli.
Üks põhjus võib olla selline: Tartumaal on maakondade lõikes kõige madalam registreeritud töötute osakaal tööjõust, vaid 4,7 protsenti.
Tartumaal on tööotsijate seas kõige rohkem oskustöölisi, lihttöölisi ning teenindus- ja müügiinimesi. Paradoksaalselt on ka tööpakkumisi kõige enam samades valdkondades – tootmises, teeninduses, toitlustuses ja müügivaldkonnas ning lihttööde osas.
Miks siis ettevõtted inimesi ei leia, kui tööotsijaid on tuhandeid? “Palgatase on kindlasti üks märksõnu, miks kohad jäävad täitmata või kaadri voolavus liiga suur,” nendib Väli. “Inimeste ootused on kõrgemad ja sageli loobutakse väikese palgaga tööpakkumisest ning eelistatakse jätkata otsinguid.”
Tööjõupuudusega on eelkõige madalate palganumbrite tõttu hädas ka SA Tartu Ülikooli Kliinikum toitlustusteenistuse teenindusjuht Marika Schulz. “Palganumbrid on ette kirjutatud ja sellega ei leia tahtjaid.”
Suvepuhkuste ajaks otsib ta asendajaid. Toidujagajale on võimalik maksta 320 ja kohviku teenindajale 350 eurot kuus. Huvitatuid on, kuid tihti juhtub, et uus töötaja ei ilmu lihtsalt kohale ja ei anna oma mitteilmumisest ka ette teada.
Jane Väli sõnul on hooajatööde osakaal Tartumaal suhteliselt tagasihoidlik. Ta tunnistab, et teatud ettevõtetel on juures negatiivne kuvand ja kuulujuttude tõttu jätavad inimesed kandideerimata.
“Samas ongi ka tööandjaid, kelle puhul on töötingimused, kohustused ja vastutus palgataseme suhtes tasakaalust väga väljas, mistõttu napib tööjõudu ning uute inimeste värbamine on väga keeruline,” tõdeb Jane Väli.
Valdkondade lõikes otsitakse töötukassa kaudu kõige rohkem teenindus- ja müügitöö tegijaid. Tänavu esimeses kvartalis oli ses osas pakkuda 3821 vaba ametikohta. Kusjuures neist üle kolmandiku Tallinnas.
Tallinna kauplustesse töötajate leidmisega on hädas näiteks Maxima.
“Tallinnas ja Tartus on suur konkurents, seal on palju poode ja kohvikuid,” nendib Maxima Eesti personali arendus- ja värbamisüksuse juht Kristina Jürgenson.
Lisaks kipuvad Tallinna töötajad ennast suveks kauplusetööst vabaks võtma, et minna Soome maasikaid korjama ja suuremat raha teenima.
Maxima on valmis Tallinna lähedalt linna tööle tulevatele töötajatele sõidukulud kinni maksma. Teisest linnast tulijatele aitavad nad otsida elamispinna ja maksavad 70 eurot kuus elamiskuludeks. Lisaks lubatakse motiveerivat töötasu.
Tööle kandideerijatelt nõutakse enamasti vaid soovi kaupluses töötada ja eesti keele oskust B1 tasemel. “Aga kui töötajad ka tulevad, siis nad ei soovi eriti tööd teha,” tõdeb Jürgenson.
Hoopis teine olukord valitseb väiksemates linnades ja asulates. Maapiirkondades on Maximates püsiv kaader. Näiteks kõige kõrgema tööpuudusega Ida-Virumaal ja sellele järgneval Valgamaal töötajad eriti ei liigu.
Keevitajaks õppida ei soovita
Töötukassa Valgamaa osakonna juhataja Merike Metsavas tunnistab, et mitmed ettevõtted otsivad nende kaudu pidevalt töötajaid. Lisaks vajavad majutus- ja toitlustusasutused suveperioodil kokkasid ja teenindajaid.
Lihttöölistest enam on puudu erialaspetsialistidest. Näiteks metallifirmad on mures edaspidise keevitajate puuduse pärast, kuna see eriala ei ole noorte seas populaarne.
Praegu pakutakse Valgamaal töötukassa kaudu 35 töökohta, otsitakse lüpsjaid, kokkasid, õmblejaid ja klienditeenindajaid. Aprillis sai seal tööd 163 ja mai nelja esimese nädala jooksul 116 inimest. Töötuid on aga arvel ligi 1500 ehk 11% tööjõust.
