|
"Olen lastetusmaksu vajalikkuses sügavalt veendunud," kinnitab tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja, staažikas tohter ja haiglajuht Peeter Mardna Maalehele. Ta teab, et paljudele on see mõte äärmiselt vastuvõetamatu, ent soovib siiski sellekohase avaliku arutelu algatamist.
***
PEETER MARDNA, miks te tahate, et inimesed, kellel pole järeltulijaid, hakkaksid riigile selle tõttu lisamaksu tasuma?
Vaadake, mina olen üles kasvatanud kaks last. Ühele lapsele tehtavad kulutused on umbes 3000 krooni kuus, seega olen oma laste peale enne nende tööleasumist kulutanud kokku 1,5 miljonit krooni.
Minu kõrval on paar kolleegi, kellel ei ole lapsi ja kes on saanud need miljonid oma hüvanguks kulutada - välismaareisid, suured korterid, ilusad autod. Kui vaatan, mida on saanud endale lubada nemad ja mida mina, on see nagu öö ja päev. See on ebavõrdsus! Miks pean mina oma töö ja vaevaga tagama muretu vanaduse nendele, kes pole ise vaeva näinud?
Aga lapsed sündisid ju teie vabast tahtest - võiks küsida, miks te nad siis muretsesite?
Väga kena. Aga kui keegi lapsi ei tee, sureb inimkond välja.
Kas te arvate, et enamik lapsi sünnib seetõttu, et nende vanemad mõtlevad riigi järjepidevusele?
Ei, mitte sellepärast. Aga Eesti riigi põhimure on praegu iibe tõstmine.
Meil on solidaarne ravisüsteem - maksu tasuvad ka need, kes on kogu aeg terved. Miks ei võiks ka laste kasvatamine samamoodi solidaarne olla, et kõik annavad selleks oma osa? Ei saa nii elada, et ühed ainult maksavad ja teised ainult tarbivad.
Aga need tuhanded inimesed, kes kasvataksid suurima rõõmuga üles kas või kümme last, aga kes meditsiinilistel põhjustel järeltulijaid ei saa - kas nemad peaksid ka lastetusmaksu tasuma?
Muidugi. Mis tähtsust see omab, kas ta saab lapsi või ei saa. Oluline on see, kas sul on laps, keda sa üleval pead, või ei ole.
Lastetud naised kannatavad niigi, et neil ei õnnestu rasestuda. Kas on eetiline lastetusmaksuga nende haavadesse soola raputada?
Kuidas on see maks sool haavasse? Sellised naised aitavad lastetusmaksuga neid emasid, kellel on lapsed. See on heategevus. Kui lapsi ei saa, milleks siis loodusseaduste vastu õiendada!
Lastetusmaksu võiks nimetada hoopis lastetoetusmaksuks ning see ei tohiks minna anonüümselt riigikassasse. Sellest saadavat tulu peab kasutama sihtotstarbeliselt ehk siis olemasolevate laste heaks. Toetame niiviisi peresid, kelle lapsed hiljem meid toetavad - see on nagu pensionisammas.
Pealegi kõik naised ei tahagi lapsi saada. Töötasin 15 aastat 4. haigla peaarstina ja tean väga palju karjäärinaisi, kellel oleks võinud olla mitu last, aga kes on lasknud arstidel oma rasedused ära kaotada. Jutt, et kõik naised tahavad lapsi, on absoluutne vale.
Kui suur tulu võiks lastetusmaksust aastas laekuda?
Vast paar miljardit krooni.
Kas kõik peaksid maksma ühepalju või tuleks seda maksu kuidagi diferentseerida?
Variante on mitmeid. Näiteks lastetud inimesed maksavad oma tööleasumisest kuni pensionieani kõrgemat tulumaksu kui pereinimesed.
Vahet võib teha ka sel moel, et lastetusmaksust vabastatakse inimene vaid siis, kui tal on kaks või enam last. Ühelapselised peavad maksma pool ettenähtud summast.
Mis vanusest peaks hakkama inimeselt seda maksu nõudma?
Näiteks alates 21. eluaastast. Kui ta õpib ja sissetulekut pole, siis ta loomulikult ei maksa.
Siinkohal tekivad muidugi probleemid FIEde ja niinimetatud töötutega, kellel ametlikult sissetulekuid pole ja makse maksta ei saa, aga kes kannavad karakullkasukat ja sõidavad musta Mercedesega sotsiaaltoetust saama. Eesti riik on neile, kes ei taha ühiskondlikult kasulikud olla, ju lausa paradiis!
Miks neile siis jälile ei saada?
Kui tahetakse, küll siis saadakse.
Kas lastetusmaks aitaks ka iivet tõsta?
Iive igal juhul ei väheneks, võib-olla natuke tõuseks. Aga ma ei usu, et keegi raha pärast lapsi teeb.
Mina ei saa aru, miks räägitakse kunstlikust viljastamisest kui iibeküsimuse lahendusest. See on ju poolik tõde. Kunstliku viljastamisega saame aastas juurde maksimaalselt 400 last, aga oleks vaja 5000.
See ei ole riiklik probleem, vaid üksikisiku probleem. Riik aitab üksikisiku muret lahendada ja see on hea - olen poolt, et seda peabki tegema. Aga iibeküsimust me sellega ei lahenda ja nii ei tohi kunstlikku viljastamist ka propageerida.
Kui tõsiselt olete lastetusmaksu teemat oma kolleegidega arutanud?
Kõik need, kellega ma lävin, on omavahelistes vestlustes selle poolt - arstid, kõrged riigiametnikud, ka lihtsad inimesed.
Miks pole seda siis veel avalikult arutlusele võetud?
Sest meil on iga mõne aasta tagant valimised, ja erakond, kes selle teema üles tõstaks, kaotaks mõned tuhanded hääled. Inimesed on ju väga egotsentrilised ja tahavad kõike endale hoida. Vaid üksikud on nõus midagi teistele andma.
Meie riigis on üksikisiku õiguste ja soovidega üldse väga kaugele mindud - need ületavad riigi õigusi ja soove. Nii et demokraatia on mõnikord väga halb.
Te ei kasuta pooliku tõe mõistet mitte ainult kunstliku viljastamise puhul, vaid ka HI-viirusega nakatunute ravist rääkides. Milliseid vigu seal tehtud on?
Me räägime, et Eestis on natuke üle 6000 HIV-positiivse. Samas teab kogu maailm, et 80 protsenti süstivatest narkomaanidest on HI-viiruse kandjad. Meil on süstivaid narkomaane üle 20 000, seega on HIV-positiivsete tegelik arv kolm korda suurem kui 6000.
HI-viiruse vastast ravi saab Eestis 700 inimest. Tegelikult on ravi vajajaid 3000, aga üks ravikuur maksab aastas 150 000 krooni. Kes ravi ei saa, need surevad. Keegi ei räägi sellest, et ükski nakatunutest ei näe oma 45. sünnipäeva. Me räägime, et nad saavad ravi, aga jätame ütlemata, et see ravi ainult pikendab nende eluiga 3-4 aasta võrra, heal juhul. Siis tuleb surm. Miks me räägime poolikut tõde?
Miks siis?
Mina ei tea. Neil, kes tahavad sellest ausalt rääkida, lüüakse suu lukku.
Aga me peame ka HIV probleemist ausalt ja avalikult rääkima, mitte tõmbama kardinaid ette ja teatama, et kõik saavad ravi, probleemi pole. Küsimus on ühiskonna tolerantsuses - ma tean kümneid juhtumeid, kus vanemad vallandatakse töölt, kui saadakse teada, et nende lapsel on HI-viirus. Aga see on haigus nagu iga teine.
