|
“Kui ehitusega valmis saame, ei paista see enam üldse välja kunagise küünina, vaid päris uue tootmishoonena,” naeravad vennad Aleksandr ja Vladimir Šjuts kunagise Pala kolhoosi suurfarmi küüni metallitöötsehhiks ümber ehitades.
Küllap pole palju abi, kui lisada nimekirja Ahja lihatööstus Põlvamaal, Lasva torngalerii Võrumaal, Aakre moositööstus Valgamaal või Peipsi pesumaja Jõgevamaal.
Tegelikult saaks loetelu pikalt jätkata. Õige vastus on iseenesest lihtne – kõik need on veerandsada aastat tagasi olnud kas karjalaudad või täitnud mõnd muud toonasele maaelule vajalikku ülesannet. Nad on pääsenud tondilosside saatusest.
Ent paljudel lautadel, kuivatitel või küünidel pole nii hästi läinud. Tänavu riigi toel algatatud tondilosside lammutamise kampaania aitab lagunenud ja ohtlikuks muutunud rajatistest lahti saada. Samas on oht, et võimegi lammutama jääda, kui ei suuda elu sisse puhuda hoonetele, mis seisavad tühjalt, kuid pole veel päris tondilossid.
Lehmade asemel kalad
“Lauta tuleb kalakasvandus, ehitame sinna basseinid ja muu vajaliku ning aasta pärast peaks seal tuurad juba ujuma,” räägib õhinal Pärnumaal Paatsalu küla vanale farmile uut hingamist andev Varbla Kalakasvatuse OÜ üks omanikest Arvin Peks.
Peks kuulub nende väheste ärimeeste sekka, kes Eestimaal praegusajal vanadesse põllumajandushoonetesse midagi kavandab. Aastaid tühjana seisnud hooneid ei himusta keegi just meelsasti. Paatsalu piimafarmilgi oli katus sisse langemas.
“Ostsin selle kohalikult talunikult, laut sobis seepärast, et kõrval olevad alajaam ja puurkaev töötavad,” põhjendab Peks selle farmi eelistamist mõnele teisele.
Nüüdseks on kalakasvanduse projekt saanud PRIA-lt ka veidi üle poole miljoni euro toetusraha. Kasu on sellest ka vähemalt neil neljal inimesel, kes seal edaspidi tööd saavad.
Eesti teises servas, Peipsi-äärses Pala vallas toimetavad vendadest ettevõtjad Aleksandr ja Vladimir Šjuts tunnistavad, et nad ei jõudnud enne Pala suurfarmi lammutamist õigel ajal jaole.
“Kui hakkasime tootmisruume otsima, oli suurfarmi juures püsti jäänud vaid kaks suurt küüni, mis meile sobisid,” märgivad vennad, kes nelja aasta eest asutasid vallas metallkonstruktsioone valmistava väikefirma jaapanipärase nimega Naruto OÜ.
Nii nad need küünid, mis olid üsna sandis seisus, paari aasta eest ka ära ostsid. Nüüdseks on ühe küüni kehvake eterniitkatus vahetatud pleki vastu, mille punane värv paistab kaugele ära. Maha võtsid nad ka laudseinad, mis asendatakse tugeva plekiga.
“Elektrilahenduste leidmine Eesti Energiaga võttis peaaegu aasta, see ongi olnud siin kõige väsitavam ja aeganõudvam, nii saime alles sel kevadel katuse vahetusega alata,” sõnab Vladimir Šjuts, lootes, et sügiseks on ümberehitus ühel pool ja firma võib kolima hakata.
Praegu toodab Naruto sauna-, suitsu- ja grillahjusid ning metallkonteinereid viie kilomeetri kaugusel Kadrina külas, kus rendib üht vana lauta. Algusajaga võrreldes on firmal tööd rohkem, sortiment laiem ning too laut ei klapi enam hästi, jääb madalaks. Kui juba uude kohta ümber kolida, pidasid vennad rentimise asemel õigemaks päris oma pinda.
“Siin on ruumi esialgu piisavalt, 800 m², saame ka tootmist laiendada ja töötajaidki juurde võtta,” arutleb Naruto juhataja Aleksandr Šjuts.
Vaatamata sellele, et katused ja seinad asendatakse uutega, pealtnäha nagu ei jäägi suurt vanast järele, peavad vennad kolhoosiaegsete küünide ostu ometigi mõistlikuks. Kui nad teinuks kusagile päris uue tootmishoone, pidanuks ainuüksi selle põranda tarvis suures koguses betooni valama, siin on see juba olemas. Isegi tee, mis Naruto tulevase koduni toob, on üsna normaalne ja sel on omast ajast säilinud veidi asfaltigi.
“Kui ehituse valmis saame, paistab see välja kui päris uus,” naeravad vennad.
Kallis liitumistasu
Et tühjaks jäänud nõukogudeaegne põllumajandushoone saab hoolsa käe all ka igati pilkupüüdvaks, kinnitab Vana-Otepää külla endisse suurfarmi rajatud Otepää lihatööstus Edgar. Läinud aastal tunnistati see “Kauni Eesti kodu” konkursil parima tööstusmaastiku auhinna vääriliseks.
Rõõmsate värvide poolest paitab silma ka laste liikluslinn Uue-Antslas. Kahe aasta eest kunagisse pullilauta Uue-Antslas liikluslinna rajanud Aivo Värton tunnistab, et ostis lauda eelkõige seepärast, et see oli odavalt saada. Algul mõtles sellesse mingi puidutööstuse püsti panna, kuid turismiga tegeldes ideed muutusid.
Värtoni sõnul ei oleks maal sedavõrd palju tühjaks jäänud lautu ja muid majanditeaegseid tootmishooneid lagunemas, kui maa- ja elektrimured võimalikke huvilisi minema ei peletaks. Enamikul neist on elekter ära lõigatud, ja kanalisatsioon, kui seda on olnud, umbes.
“Paljude endiste farmide juures seisavad tühja suured alajaamad, kui aga tahta voolu, pead maksma Eesti Energiale vinget liitumistasu. Kui riik liitumise ettevõtlusega alustajale seal tasuta annaks, oleks see lautadele üheks päästerõngaks,” arutleb Värton.
Automuuseum kuivatisse
Teine mure on maaga. Urvaste vallaski leidub mitmeid, kes on kunagise majandilauda omanikud paberite järgi, kuid maa selle all kuulub riigile. Kuni maasuhted pole korras, piirab see võimalike ostjate tegevusvabadust ja kahandab ostuhuvi.
“Mu enda liikluslinna lähedalgi on riigimaal üks selline laut, mida seepärast keegi ei ole tahtnud, aga arvata võib, et kahe aasta pärast on juba hilja, kukub kokku,” toob Värton näite.
Ambitsioonikad plaanid on MTÜ-l Pärsama Päike, kes oma ideede teostumisel võib külades päästa 40 hoonet tondilossideks muutumisest.
“Oleme ette võtnud maapiirkondades asuvatele ja hetkel kasutuseta seisvatele mastaapsetele hoonetele “teise elu” loomise projekti nimega “Neljakümne kiri”,” tutvustab ideed MTÜ asutaja ja juhataja Juhani Seilenthal.
Seilenthali eesmärk on rajada maakohtadesse neljakümnest automuuseumist koosnev võrgustik. Lisaks sellele, et hooned leiaksid kasutust, luuakse sel moel ka kohalikele elanikele töökohti, alates kohvikutest kuni teatavate automarkide remonditöökodade ja kutseõppeasutusteni välja.
Praegu käib võimalike hoonekomplekside otsimine ja kaardistamine.
Pärsama Päike on huvitatud, et kui Maalehe lugejatel on teada või välja pakkuda mõni tühjalt konutav hoone kasutuselevõtuks automuuseumina, antaks teada neile e-kirjaga aadressil automuuseumid@gmail.com.
“Võimalike hoonete ainsaks kriteeriumiks on see, et hoone peab olema õhuline, muuseumi säilikud ei tohi saada niiskuskahjustusi,” märgib Seilenthal.
Hooned ei vaja ilmtingimata kütmist, tähtis on, et talvel ei oleks nad seest liiga niisked. Et renoveerimised ja korrastamised mahuks eelarve raamidesse, on eelduseks, et seni on hoonel olnud katus, mis peab vett. Nii on juba sisse kukkunud katustega hooned välistatud.
Sobivad nii rajatised, mis pärinevad mõisate ajastust, kui ka nõukogudeaegsed kolhoosilaudad, viljakuivatid ja -hoidlad. Aga ka majandikeskused, kultuurimajad. Takistuseks pole seegi, kui osas hoones tegutseb näiteks majutusasutus.
Muuseumi rajamisest peavad Seilenthali sõnul olema huvitatud kohalik omavalitsus ja
LEADER-grupp, sest põhiraha tuleks LEADERi meetme kaudu PRIAst.
Iga muuseumi rajamise investeeringute ülempiiriks on projekti kohaselt seatud 100 000 eurot. Samas on hoone korrastamine igal juhul kogukonna võit, Pärsama Päike ei taha ühtki hoonet enda omandisse. Muuseumihoone võib olla nii erakätes kui ka kuuluda omavalitsusele või riigile.
Seni on projekti vastu enim huvi ilmutatud Saaremaal, Valgamaal ja Virumaal.
Seilenthal usub, et 40 muuseumi rajamine tõesti õnnestub, sest küllap on selline unistus olnud tuhandete Eesti meeste peas ning küllap neid on paljud ka Soomes ja Rootsis külastanud.
Projekti nimi “Neljakümne kiri” on seotud 40 kirjaga aastast 1980. Kui muuseumid hakkavad riburada valmima, tahetakse asjaomaste nõusolekul anda igale muuseumile ühe 40 kirja autori nimi. “See oleks tagasihoidlik austusavaldus neile vapratele naistele ja meestele, kes julgesid toona välja öelda oma seisukoha maailma paremaks muutmise kohta,” räägib Seilenthal.
Üksi jääks mõisaga jänni
Lääne-Virumaa Vinni vallavanem Toomas Väinaste leiab, et automuuseum sobiks väga hästi Roela vanasse puidust mõisahoonesse, kus kunagi asus majandi kontor. Nüüd on mõis aastaid tühjana seisnud ja eterniitkatus kipub otsi andma.
“Nii saaks ilusas kohas asuva hoone veel päästa ja korda teha, vald on nõus ka omalt poolt panustama võimaluste piires,” loodab Väinaste.
Vallavanema sõnul ei ole tuntud maadeuurijale Ferdinand von Wrangellile kuulunud ajalooline mõis küll väga suur, aga samas on sel mitu korrust. Lisaks muuseumile võiks pakkuda ka majutust. Ideid on teisigi, mida seal ette võtta saaks.
“Krooniajal uurisime, kui palju mõisa kordategemine maksta võiks, see jäi toona viie ja viieteist miljoni krooni vahele, vald üksi seal oma jõududega küll toime ei tuleks,” kinnitab Väinaste.
UUS ALGUS
Mis on saanud põllumajandushoonetest?
- Filee lihatööstus (nüüdne
Maag LT) avas kunagises farmihoones Kirimäe külas Taebla vallas Läänemaal vorstivabriku 2003. a.
- Ahja lihatööstus sai Põlva-
maal 1995. a alguse kunagises majandi teraviljahoidlas.
- Inge Solodov alustas 1999. a vanas laudas Haavametsa külas Meeksi vallas Tartumaal austerservikute kasvatamist.
- Patika külas Rae vallas Harjumaal alustas majandiaegses
lüpsifarmis 2005. a tööd vanakraamiturg (OÜ Ringluskeskus).
- Peipsi pesumaja alustas tööd Kadrinal Pala vallas Jõgevamaal endises piima vastuvõtu punktis tänavu. Pildil tööhoos üks pesumaja
perenaisi Rutt Pirk.
- Aakre moositööstus Bacula avati Valgamaal Puka vallas 1993. a endises noorkarjalaudas.
- Ilme Aim rajas käsitöötoa oma tühjaks jäänud kodulauta Võrumaal Vastseliinas 2010. a.
- Torngalerii avati Lasva vallas Võrumaal 2009. a endises Lasva veetornis.
- Tammsaare muuseumis Albu vallas Järvamaal loodi vanasse lauta õppekeskus 1999. a.
- Saueaegu teatritalu Ohtla külas Martna vallas Läänemaal alustas teatritegemist 2001. a, kui esietendus Margus Kasterpalu “Kimalase mesi”. Kolhoosiajal vasikalaudana kasutusel olnud teatrisaal mahutab 100 inimest.
- Eesti fototurismi keskus avati 2010. a tühjalt seisnud Mooste mõisa viinaköögis Põlvamaal.
- Vembu-Tembumaa avati Harjumaal Saku vallas Kurtna endistes kanalates 2001. a.
- Liikluslinn Uue-Antslas
Urvaste vallas Võrumaal sai kunagises pullilaudas valmis 2010. a.
- Otepää lihatööstus Edgar alustas tööd Vana-Otepää külas Valgamaal 1992. a majandiaegses farmis.
- Liikluslinn Uue-Antslas
Urvaste vallas Võrumaal sai kunagises pullilaudas valmis 2010. a.
- Otepää lihatööstus Edgar alustas tööd Vana-Otepää külas Valgamaal 1992. a majandiaegses farmis.
- Soorinna muusikaküünis, kolhoosi endises heinaküünis
Kuusalu vallas Harjumaal, esitati 2004. a ülimenukalt
Veljo Tormise “Eesti ballaade”.
KOMMENTAAR
Jaan Miljan
maaülikooli professor
Palju lautu on ümber ehitatud tootmishooneteks, kõige enam on neis puidufirmasid. Praegu kasutuseta seisvate põllumajandushoonete kõige nõrgem osa on katused, mis kõige kiiremini pehkivad ja hakkavad läbi jooksma. Ostuhuvilisel on tähtis järele uurida ka raudbetoonkonstruktsioonide seisund, et hiljem halbu üllatusi ei tuleks.
Kümmekond aastat tagasi oli meil maaülikoolis veel andmebaas enamiku raudbetoonkonstruktsioonidega lautade kohta üle Eesti, üsna täielik info, mis sisaldas muu hulgas lauda ehitamise aega ja suurust. Paraku on huvi väike olnud ja me pole andmebaasi uuendanud. Nõu lautade ostu kohta on meilt küsitud, kuid sedagi viimasel ajal harva.
Vanade lautade renoveerimine on kallis töö ja paljud neist on seisus, kus seda ei olegi enam otstarbekas ette võtta. Iga hoonet tuleb ühekaupa võtta ja selle seisukorda hinnata. Alles siis saab rehkendada, kas tasub ära. Kõige algul peab olema muidugi äriidee.
Eero Olander
Pindi Kinnisvara osakonnajuhataja
Teoreetiliselt on kõike müügis, ka majandiaegseid põllumajandushooneid, kuid nende vastu on huvi üsna väike. Kõik on kohas kinni. Tallinna lähedal Harju maakonnas on vanad nõukogudeaegsed hooned maal enamasti ka rakenduse leidnud. Aga pealinnast poolsada kilomeetrit eemal see enam nii ei ole.
Viimane vähegi aktiivsem lautade müümise aeg oli enne masu. Praegu ei ole majandus veel tõusnud sellesse faasi, et kohalik ettevõtlus hakkaks taas toimima. Kui väikeettevõtja ostabki suurest kompleksist tüki, siis ülejäänud osa sellest ei leia rakendust. Suuremad ettevõtjad plaanivad pigem uue hoone ehitada, kui et vana renoveerida.
Ühtset hinnataset on võimatu öelda, seda ei olegi. Niivõrd erineva hinnaga on neid müügis. Oleneb asukohast, juurdepääsuteest, tööjõust, maa olemasolust, igasugu huvisid on. Müüjad on ka hinna suhtes üsna leplikud, sest kui venitada, võib veel peal püsiv katus sisse kukkuda. Kui see on juhtunud, on ka hoone läinud.
Enne lammutamisotsust tasuks siiski konsulteerida mõne ehituse- või kinnisvaraasjatundjaga. Mine tea, ehk võib kellelegi seda siiski veel vaja minna.
