|
Rahvaloendusel ei tohi vabu eluruume kirja panna, sest riik kavatseb vabadele pindadele sundkorras asustada aafriklasi Lõuna-Euroopast. Kui loendaja tuleb külla, siis tuleb tema eest varjata oma isikukoodi, sest muidu võib juhtuda, et loendaja võtab inimese nimel SMS-laenu.
Need on vaid mõned näited kuulujuttudest. Rahvaloenduse metoodikajuht professor Ene-Margit Tiit puhkeb nende peale naerma ja tõdeb, et legende ja hirmujutte on liikunud iga loenduse ajal. Näiteks 1922. aastal hoiatati ajalehtedes “veesegajate” eest, kes kutsunud inimesi üles märkima oma rahvuseks “sakslane”.
Kuid fakt on see, et osa inimesi jäi tänavu loendamata. See on mõnes mõttes isegi hea uudis, sest tähendab, et rahvaloenduse esialgse tulemusena välja käidud püsielanike arv 1 294 236 inimest ei ole veel meie lõplik rahvaarv. See tõotab tulla vähemalt protsendi võrra suurem, võib-olla saame 1,3 miljonit ikkagi täis.
Kõik on ju Soomes!
Eelmise rahvaloendusega võrreldes on Eestis loendatud püsielanike arv vähenenud 75 816 inimese võrra. See on suur arv, kuid Läti ja Leedu massilise väljarände taustal kardeti meil veelgi hullemat numbrit. Kuidas saab meie väljaränne olla nii väike, kui kõik Helsingi bussijuhid on eestlased ning nii mõneski Eesti külas ei leia peret, mille lapsed poleks Eestist lahkunud?
“Sõna “kõik” ei tähenda statistikule mitte midagi,” sõnab Tiit. “Klassikud on öelnud, et “kõik” tähendab inimese viit tuttavat, kelle põhjal ta järeldusi teeb.”
Helsingis on tõesti palju eesti soost bussijuhte, kuid rahvaloenduse mõttes pole nad sellepärast veel Eestist lahkunud.
“On olemas selline mõiste nagu pendelränne. Selle kohta öeldakse, et kui inimene töötab kusagil mujal kui oma pere alalises elukohas, olgu teises linnas või teises riigis, aga veedab suurema osa vabast ajast perekonna juures, siis loetakse pere elukoht tema alaliseks elukohaks. Ja see koht, kus ta õppimise või töötamise ajal elab, on tema ajutine elukoht,” selgitab Tiit.
Niisiis, kui Helsingi bussijuhi pere elab veel Eestis ning bussijuht käib neil näiteks igal teisel nädalavahetusel külas, on ta statistiliselt Eesti elanik.
Tiit möönab, et seesuguseid pendelrändajaid Eesti ja välismaa vahel võib olla kümneid tuhandeid. Rahvaloenduse andmete analüüs peaks lisaks riigisisesele pendelrändele heitma valgust ka piiriülesele. Kuid alaliselt Soome kolinud eestlasi pole nähtavasti rohkem kui umbes 35 000, nagu kinnitab ka Soome statistikaamet, neistki osa lahkus Eestist juba enne eelmist loendust.
Umbes 4000 välismaal elavat inimest üritasid loendusel osaleda arvuti teel, kuid kui nad märkisid oma alaliseks elukohaks mõne välisriigi, ei saanud ankeeti selle programmiloogika tõttu edasi täita. Kuid kas võis olla ka inimesi, kes alaliselt välismaal elades märkisid oma elukohaks endiselt Eesti – kas või emotsionaalsetel põhjusel?
“Rahvaloendused põhinevad alati ja igal pool usaldusel. Juhend, kuidas tuleb oma elukoht märkida, oli ankeedil olemas,” tõdeb Tiit. “Kui inimene oma elukoha kohta valetas, siis seda me kotrollida ei saa.”
Mis meist saab?
Kui 2000. aastal moodustasid kuni 14aastased rahvastikust 18%, siis 2011. aastal oli nende osatähtsus langenud 15 protsendile. Samas oli 65aastaste ja vanemate osatähtsus tõusnud 18 protsendini (2000. aastal oli neid 15%).
Ene-Margit Tiit selgitab, et noorte osakaalu vähenemine oli ette teada. Kui eelmise rahvaloenduse ajal oli õitsvas nooruses laulva revolutsiooni arvukas põlvkond, siis nüüd on samas eas 1990. aastate kasin põlvkond.
Väljaränne mängib kuni 14aastaste noorte arvu vähenemises teisejärgulist rolli.
Positiivsena on aga kasvanud väikelaste arv. Kui 2000. aastal elas Eestis 61 440 kuni nelja-aastast last, siis 2011. aastal 75 528.
Igal juhul usub professor Tiit, et ei ole mingit põhust karta eestlaste väljasuremist demograafilistel põhjustel. Maagiline miljoni piir on ületähtsustatud, tegelikult pole ükski rahvaloendus fikseerinud olukorda, kus Eestis elanuks miljon eestlast. Tiit oletab, et alles 1940. aasta kevadeks võidi selline rahvaarv korraks saavutada. Rahvusriiki ja kõrgkultuuri võib teoreetiliselt pidada aga ka 800 000 inimesest koosnev rahvus.
Kuid mida vähem on eestlasi, seda kulukamaks luksuseks rahvusriik muutub. Seda lähemale tuleb murdepunkt, kus majanduslikel põhjustel hakatakse loobuma näiteks eesti keele kasutamisest kõrghariduses ja muudes olulistes eluvaldkondades, sh riigivalitsemises.
“Pigem ähvardab meid ja teisi väikesearvulisi rahvusi identiteedi kaotus, odavama ja lihtsama tee valik. Me ei oska isegi täpselt öelda, kust see oht lähtub,” lausub Tiit. “Rahvuslikku identiteeti toidab keelekeskkond, hariduskeskkond, kultuurikeskkond. Need on seda kallimad üleval pidada, mida vähem on eesti keele kõnelejaid.”
Seega oleks eestlaste rahvusliku identiteedi ja seda kandva kultuuri tulevik siiski kindlam, kui meid oleks pisut rohkem.
Kuni su küla veel elab...
Kuidas saavutada suuremat rahvaarvu? Pelk jutt sellest, et naised peaksid rohkem sünnitama või et väljarännet tuleks takistada, ei anna mingeid tulemusi, arvab Tiit.
Kuid leidub üks valdkond, kus riik saaks tõesti rahvaarvu kasvule või vähemalt püsimisele kaasa aidata. See on regionaalpoliitika.
Rahvaloenduse esialgsed tulemused peegeldavad inimeste massilist siirdumist Harjumaale Tallinna lähiümbrusse. Kõigi teiste maakondade elanike arv on aga vähenenud, kohati lausa viiendiku võrra. Vaid Tartu rahvastik on pisut kasvanud, kuid seda eelkõige tudengite arvelt, kellest sugugi kõik ei jää Tartusse elama.
Tiit nendib, et Tallinna kolimisest veelgi kurvem on tõsiasi, et vaid osa maakondadest lahkunuist jääb pealinna lähedusse elama, paljud aga lähevad sealt edasi välismaale.
“Minu jaoks on üsna hämmastav, et Kesk-Eesti tühjeneb. Eesti kõige parema põllumaaga piirkonnad Järvamaal, Viljandimaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal jooksevad rahvast tühjaks!” imestab Tiit. “Samal ajal näib, et võrulased ja setud suudavad oma rahvast paremini koos hoida. Ilmselt on nende kogukonnaidentiteet tugevam.”
Inimeste lahkumist maalt oleks võimalik regionaalpoliitika abil pidurdada. Iga teade põhikooli või lasteaia sulgemisest või pangaautomaadi likvideerimisest vähendab elu võimalusi maal. Just poliitikute võimuses oleks säilitada ja luua maal elamiseks ja töötamiseks vajalikku infrastruktuuri.
“Oleme nüüd järele proovinud, mida toob kaasa see, kui asjadel lastakse toimida iseregulatsiooni teel: see toob kaasa inimeste koondumise Tallinna ümbrusse. Niisugune tasakaalustamata areng ei ole Eestile positiivne,” sõnab Tiit. “Peab nentima, et maakondadesse sobib kõige paremini paksem riik, mitte õhuke riik.”
Loe ka Janek Mäggi arvamuslugu
