Maadevahetuse kohtuasi: head näitlejad, aga vilets näidend
Saaremaa ärimees Tullio Liblik, keda Mägi kohe algaval kohtuprotsessil kaitseb, muigab.
Ehkki kohtumaja avaraim, amfiteatri kujuline saal on sähvivaid fotoaparaate ja surisevaid videokaameraid täis, on see ka kõik.
Neid, kes kõmulise maadevahetuse afääri kajastamisega endale nime on teinud, ma kohtusaalis ei näe. Kolleegid saavad vajalikud andmed oma lugude kirjutamiseks kusagilt mujalt.
Villu Reiljan, tõuske püsti!
Üksteise järel saabuvad algava etenduse staarid.
Laitmatult pressitud kallis mustas ülikonnas Leon Glikman, lumivalge särk seljas ja kingad läikima löödud, astub mõõdukal sammul poodiumi poole. Kergelt päevitunud nägu ja hallinevad juuksed annavad Eesti ühele nimekamale advokaadile erakordselt elegantse ilme.
Glikmani kaitsealusel suurärimees Toomas Annusel on kerge muie suunurgas. Annus, käed rinnal ristatud, on ainus, kes viimase hetkeni püsti seisab.
Süüaluste looži esireas võtavad kohad sisse endine keskkonnaminister Villu Reiljan ja tema advokaat Aivar Pilv ning maa-ameti endine juht Kalev Kangur oma kaitsjaga.
Tagareas istub ärimees Einar Vettuse kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste.
Eesti mõistes on mõlemad — nii Pilv kui Talviste — superstaarid. Alles juhtis Talviste Eesti advokaatide väge, nüüd on Pilv advokatuuri juhatuse esimees.
Seejärel ilmuvad kohtusaali kaks ilusat noort naist: riigiprokurörid Laura Feldmanis ja Inna Ombler.
Kontrast nende ja kogenud soliidses eas härrasmeeste vahel on silmatorkav. Ometi on ka Feldmanis ja Ombler superstaarid, selle protsessi mõistes veel eriti.
Kohtunik Valeri Lõõniku saabumisel tõuseb saalitäis rahvast püsti. Samuti nagu kaitsjatest, õhkub ka musta talaari riietatud Lõõnikust soliidsust ja väärikust.
“Raadios öeldi, et protsessil on 47 tunnistajat,” alustab Lõõnik. “Süüdistusaktis on 87, pluss kaitsjate tunnistajad — kokku 150.”
Lõõnik tuletab meelde, et altkäemaksu võtnud liikluspolitseinike protsess kestis poolteist aastat. Millal täna algav lahing lõpeb, ei tea keegi. Või siiski.
“Ainult üks inimene oskab öelda, millal otsus tuleb,” jääb kohtunik salapäraseks. Ja kamandab seejärel: “Villu Reiljan, tõuske püsti!”
Algab rituaal, mida kõik kohtuskäijad teavad.
“Sündinud?”
“Kodakondsus?”
“Haridus?”
“Töökoht?”
“Elukoht?”
“Istuge palun.”
Ja nii kõik seitse kohtualust järjepanu. Kõik seitse on kõrgharidusega, kindla elukohaga, heas ametis.
See ei ole välksõda. See on pikk ja kurnav sõda. Sõda, mis kestab ilmselt aastaid.
Selleks, et süüdistajad saaksid läinud neljapäeval alanud lahingust aastate pärast võitjana välja tulla, peavad nende argumendid raudsed olema.
Prokuröride sõnul kasutasid Villu Reiljan ja maa-ameti peadirektor Kalev Kangur oma ametipositsiooni selleks, et nende soosikutest ärimehed saaksid soodsalt riigile kuuluvaid kinnisasju.
“Reiljan ja Kangur ei rakendanud riigivaraseadusest tulenevaid võimalusi, mille kohaselt saavad isikud omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumistel,” teatab riigiprokurör Laura Feldmanis, jätkates: “Oma sellise tegevusega rikkusid Kangur ja Reiljan haldusmenetluse seadust, riigivara seadust ja avaliku teenistuse seadust.”
Vastu said mehed süüdistuse kohaselt ärimeestelt vara ja muid soodustusi. Prokuröride sõnul oli meelehea, mida endine keskkonnaminister sai, maa-ameti eksjuhile langenud tulust siiski võrratult väiksem.
Süüdistuse järgi teenis Kangur ebaseadusliku maadevahetusega äriühingute kaudu tulu üle 20 miljoni krooni.
Kaitsjate sõnul ei pea aga süüdistused vett.
“Isegi reaktsioonilisel Nõukogude ajal õpetati meid, et süüdistus peab sisaldama objektiivseid ja subjektiivseid süüteo tunnuseid, nagu kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja nii edasi,” räägib Toomas Annuse kaitsja Leon Glikman pärast süüdistuse ärakuulamist. Glikmani sõnul kubiseb süüdistus aga umbmäärastest väidetest, nagu vormistati, tehti jne.
“193 köidet materjale on sisuliselt arvuti kõvaketta tühjakslaskmine,” lajatab ta 40 000 lehekülge iseloomustades.
Toomas Annuse kaitsjalt Glikmanilt võtab järje üle Villu Reiljani kaitsja Aivar Pilv.
“Mis puudutab Toomas Annuse poolt Villu Reiljanile tuvastamata äriühingus, tuvastamata ajal tuvastamata suuruses osaluse lubamist tulevikus, siis ma ei ole neil 40 000 leheküljel ühtegi tõendit leidnud,” tunnistab Pilv.
“Ma olen palunud riiklikel süüdistajatel valgustada teed nende tõendite juurde,” jätkab Pilv, väites, et sellele vaatamata ollakse täpselt samasuguse abstraktse süüdistuse otsas nagu aasta tagasi.
Leon Glikmani sõnul iseloomustab süüdistust veel üks oluline moment. Looduskaitseseaduse § 19 järgi oli maadevahetus lubatud. Kuna 184 vahetusest ei ole ühtegi tühistatud, on need kõik seaduslikud.
Glikmani sõnul kõnnib prokuratuur libedal teel. “Jah, looduskaitseseaduse paragrahv 19 lubas vahetusi. Aga oleks võinud teha veel seaduslikumalt,” rõhutab advokaat.
“Kui kohus aktsepteerib sellist seisukohta, siis pikkade aastate pärast on poliitilise või isikliku vajaduse tõttu võimalik igaüht rünnata,” hoiatab Glikman. “Öelda, et näete, te tegutsesite küll seaduste piires, kuid meie prokuratuuris arvame, et oleks võinud veel paremini teha. Õigusriigis ei ole selline asi võimalik.”
Villu Reiljan pole enda sõnul ühtegi kuritegu sooritanud.
“Prokuratuur üritab meelevaldsete tõenditega kunstlikke seoseid tekitada,” väidab Reiljan. “Seaduse vaba tõlgendamine prokuratuuri poolt annab selleks väga häid võimalusi.”
Kurikuulus paragrahv 19
Kohtulahingute avapäev on alati märgilise tähtsusega.
Siis on kõigil osapooltel võimalik positsioonid sisse võtta ja esimesed lasud õhku lasta.
Alanud kohtuvaidluste tulipunktis on looduskaitseseaduse paragrahv 19.
Prokuröride arvates tulnuks endisel keskkonnaministril Villu Reiljanil maadevahetuse asemel looduskaitseliste maade puhul kasutada ostueesõigust. Samas on teada, et 2004. aastal polnud riigil selleks sentigi raha, järgmistel aastatel aga vaid näpuotsatäis.
Kohtulahingute rosinaks kujunevad siiski riigiprokuröride poolt seni veel varjatud tõendid, mis peavad näitama, kuidas mõjukad ärimehed Toomas Annus, Einar Vettus, Tullio Liblik ja Tarmo Pedjasaar endisele Rahvaliidu juhile ja keskkonnaministrile Villu Reiljanile, endisele põllumajandusministrile Ester Tuiksoole ja riigi maa-ameti peadirektorile Kalev Kangurile altkäemaksu andsid.
Seni on teada vaid nii palju, et Villu Reiljani altkäemaks koosneb kahest episoodist. Rahvaliidu toonase peasekretäri Lea Kiiviti korteri tasumata üürist 15 000 krooni kuus ehk kokku 180 000 kroonist ning 8. augustil 2006 Mustamäel Kamikadze pubis Toomas Annuse öeldud lubadusest anda Reiljanile tulevikus osalus mingis äriühingus.
Aastate möödudes saab öelda, kas tol maamehel, kes läinud neljapäeva õhtul pärast uudiste vaatamist ütles “Head näitlejad, aga vilets näidend”, oli õigus või mitte.
Võtsid altkäemaksu
- Kalev Kangur 2000-2006 korduvalt ja suures ulatuses
- Villu Reiljan 2004-2006 korduvalt
- Ester Tuiksoo 2006
Andsid altkäemaksu
- Toomas Annus 2000-2006 Kangurile, 2004-2006 Reiljanile, 2006 Tuiksoole
- Merko Ehitus 2002-2006 Kangurile, 2004-2006 Reiljanile
- Tullio Liblik 2004-2006 Kangurile, 2004-2006 Reiljanile
- Einar Vettus 2003-2006 Kangurile
- Tarmo Pedjasaar 2001-2006 Kangurile, 2006 aitas Kanguril Vettuselt altkäemaksu saada
- E.L.L. Kinnisvara 2006 Tuiksoole
Allikas: Riigiprokuratuur
Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine
(1). Kaitstavat looduse üksikobjekti või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu.
Allikas: looduskaitseseadus
