Linnapea Kivimägi: Pärnu linn vallaks ei muutu
Pikaaegse Pärnu maavanema ja linnapea Toomas Kivimägi hinnangul võib ja saab Pärnumaa omavalitsused küll üheks vallaks ühendada, kuid linn peab jääma linnaks.
Aja jooksul iseenda karikatuuriks muutunud Eesti haldusreform on jõudnud nüüd tõmbekeskuste teesini. Kui tugevalt Pärnu linn Pärnumaad tõmbab?
Pärnu on tõmbekeskusena väga tugev. Siin elab 42 000 inimest, alla poole Pärnumaa elanikest, kuid töökohtadest asub linnas üle 80% ning gümnasistidest õpib siin samuti üle 80%. Lisame siia veel haigla, ning Pärnu mõju maakonnale on väga ilmekalt näha.
Tõsi on ka see, et Pärnusse on koondunud mitme ameti piirkondlikud keskused. Nii oleme saanud juurde inimesi, töökohti, investeeringuid.
Muidugi on neid, kes sellist koondumist hukka mõistavad, aga Eesti pole nii rikas, et ametkonnad saaks ülal pidada 15 keskust.
Küsimus on efektiivsuses, rahas ja töökohtades. Jutt sellest, et teenused kaugenevad inimestest, pole tõsi. Palju on neid, kes mõnd asja Järvamaalt bussiga Pärnusse ajama on pidanud tulema?
Pärnumaa on Eesti mõttes tõesti suur maakond. Kas jääb siin ruumi veel mõnele teisele tõmbekeskusele?
Vändra kannaks välja, samas pole seal juba aastaid suutnud ühineda Vändra vald ja Vändra alev-vald.
Teine keskus on Kilingi-Nõmme linn, mis omal ajal ühines Saarde ja Tali vallaga Saarde vallaks.
Omavalitsusena pole nii tugev Tõstamaa, kuid tema kasuks räägib kaugus Pärnust. Tegu on ju suure maakonnaga, kaugematest paikadest tuleb Pärnusse 60−70 kilomeetrit.
Kõne alla võiks tulla ka Pärnu-Jaagupi ja Halinga vald, samas on see omavalitsus Pärnule piisavalt lähedal.
Milline variant siis reformiks valida, maakond-vald või mitu valda?
Kui küsimus nii seada, siis pooldan ma maakond-valda. Seda on kordades lihtsam teoks teha. Vastasel korral tekib hulk emotsionaalseid tõrkeid, vaidlusi selle üle, kes on liitja ning kes liituja.
Kõne alla tuleb aga kaheks jaotamine: üks omavalitsus on Pärnu linn ning teine maakond-vald.
Mina ise pooldan kõigist neist enamgi kahetasandilist omavalitsust. Nii saaks kas või kõik praegused vallad ja linnad oma piiride ja nimedega alles jätta.
Samas muutuks valdade roll siis sarnaseks omaaegsete külanõukogude omadega.
Juba praegu on omavalitsustes puudu pädevusest.
Palgal on näiteks viis ametnikku, aga tegelda tuleb 20 valdkonnaga. Ükskõik kui võimekaks me ennast ei pea, aga igal töötajal on neljas valdkonnas pädev olla siiski võimatu.
Tõsi on ju see, et suurem omavalitsus saaks rohkem asjatundlikke inimesi palgata.
Vabatahtlik haldusreform on kulgenud väga visalt.
Ma ei usu haldusreformi, mis toimub läbi omavalitsuste vabatahtliku ühinemise. Tean mitut riiki, kus seda on proovitud, aga asjad on lõppenud ikkagi sellega, et riik on teinud otsuse.
Ühel hetkel peab ka Eesti riik otsuse tegema. Muidu mõistlikku haldusjaotust ei teki. Tugevamad liituvad omavahel, aga nõrgemaid ei soovi mitte keegi.
Olite üks neist, kes omal ajal Kilingi-Nõmme linna ning Saarde ja Tali valla liitumist takka lükkas. Olete tulemusega rahul?
Jah, tõsiseid muresid liitumise järel ei tekkinud. Ka endises Tali vallas tegutseb ametnik, kelle kaudu saab asju ajada.
Harimata põllulappe seal ka ei silma.
On inimesi, kellele seal meeldib elada vaatamata sellele, et mõnel kõrvaltvaatajal võiks tekkida must masendus. Inimeste väärtushinnangud ja vajadused on erinevad. Teatav lohutus võiks olla ka tõdemus, et seal, kus on juba kehv, enam oluliselt kehvemaks ei lähe.
Küll oleks soliidne, kui riik hüvitaks linnast kümne ja enama kilomeetri kaugusel elavatele inimestele arsti juurde või haiglasse sõitmise kulud. On ju teada, et maal elavate inimeste sissetulek on niigi väiksem.
Seda, et üks vald teisele liitumisettepaneku teeb, on Eestis nähtud küll ja küll. Mille taha on liitumine jäänud? On see ühe võimuerakonna sihiteadlik töö, omavalitsusjuhtide põikpäisus või rahva vastuseis?
Vastaksin ühe Tali valla naise lausega: “Oleme kas või vaesed, aga oleme omaette!”
Selline on lihtsalt eestlase loomus. Olla omaette. Ega me traktorit taha ka naabrimehega jagada, kuigi majanduslikult võiks see olla isegi kasulik.
Teine asi on harjumus, et vallavanem on vajadusel kohe varrukast võtta.
Eitada ei saa me ka võimalust, et vallavanemad, kes peeglisse vaadates ei näe seal vastu vaatamas tulevase omavalitsusjuhi nägu, seisavad sissetuleku kaotamise hirmus muutustele vastu.
Seni on linnade ja valdade ühinemised kulgenud nii, et linn on oma tiitli kaotanud. Vallaks on muutnud Jõhvi, Otepää, Rapla jt. Tulevikus saab siis ka Pärnu olema vald?
Pärnu linn pole sellega ilmselt nõus. Kindlasti leiame seadusliku võimaluse, kuidas Pärnu linn saaks jääda Pärnu linnaks.
Haldusreform on siiski vaid üks võimalikke viise inimeste elu paremaks korraldamiseks. Mis on teie arvates aga kõige tähtsam?
Üldse on inimese eluks vaja tööd, tervishoidu ja turvalisust. Töö on neist loomulikult kõige tähtsam. Kui 90% maaelanikest oleks tööd, siis muid muresid tegelikult polekski.
Väidan, et igal elukohal ja eluviisil on oma väärtused. Mida rohkem maailma inimesi juurde tuleb, seda enam tõusevad hinda paigad, kus saab elada vabalt, vaikuses ja rahus.
Kuidas hindate Eesti regionaalpoliitikat?
See on olemas, aga seda viiakse ellu killustatult. Väikseim üksus, mis tasemel seda ellu viiakse, peaks olema mitte küla või vald, vaid maakond.
