Kukeseened on veel väikesed, kokkuostuhind alles kõrge
“Tänavu alustasime kukeseente vastuvõtmist kaks nädalat varem kui tavaliselt,” ütleb kokkuostja Leena Tundokova. “Inimesed hakkasid metsas käima ja nii tulid esimesed korilased õige pea ka seeni pakkuma. Tuli lihtsalt hakata neid vastu võtma.”
Seened on veel valdavalt väikesed ja nirud nagu tikuotsad.
“Neist söögi tegemisel saaks esihambad söönuks, ent tagumised küsiks, mis seal oli,” kommenteerib tundmatuks jääda soovinud kohalik.
Sellele vaatamata olid korilased ühel argipäeval kella kolmeks jõudnud juba üle 15 kilo seeni Tundokova Värskas asuvasse kodu kokkuostupunkti tuua.
Kuus eurot kilo
Elupõline seenelkäija Eeri Unga ei lase end aga sellest häirida – seeni ta ise üldse ei söögi.
Ta annab hoopis oma 3,7 kilo metsasaadusi Tundokovale ning torkab kuus eurot kilo kohta taskusse. Veel paar nädalat tagasi olid kokkuostuhinnad euro võrra kõrgemad.
Mida aeg edasi, seda enam hinnad langevad, sest ka pakkumine kasvab. Seega tähendab “olla esimene” seenelise elus tegeliku kõike – kõrgemat hinda, paremat saaki ja suuremat tasu.
On täiesti tavaline, kui esimesed seenelised on metsas juba hommikul kella viie-kuue ajal. Hilisematele tulijatele võivadki üksnes tühjad käed jääda. Eriti seetõttu, et konkurents on väga tihe.
Nii väidab vähemasti Unga, kes ärkab hommikul kell seitse ning sõidab üle kümne kilomeetri ratta seljas, et õigesse seenemetsa jõuda.
Tema pole aga ainuke. Varaseks pärastlõunaks on ta metsas juba üle 20 seenekorjaja kohanud.
“Kõik muidugi müügiks ei korja,” möönab Unga.
Konkurent on aga konkurent ning kui Ungal isiklikke seenekohti poleks, oleks teenistus nigel. “Mul on 20 isiklikku kohta, kust ma alati saan,” ütleb mees ning küünitab järgmiste seente järele. Vana mehena on ta rahulik ning tüli norima ei kipu. Muidugi on asjad teisiti siis, kui võõras korjaja tuleb tema nina alt seeni ära võtma.
“Siis ma olen öelnud, et kuule, mine teise kohta,” räägib Unga.
Juba järgmisel hetkel juhib ta tähelepanu taamal kõrguvale kasesalule. “Vot seal on hea seenekoht!” teatab ta elavnenud ilmel.
Selgub peamine tõde – kohas, kus kasvavad kased, on üldjuhul ka kukeseeni. See pole aga reegel. Igas kaasikus siiski kukeseeni ei leidu. Siin on oma roll mängida metsa vanusel. Noores kaasikus kukeseened väga hästi ei kasva, küll aga vanemas metsas, väidab Unga.
Mükoloog Kuulo Kalamees lükkab kõik need väited ümber ning kinnitab, et tegelikkuses kasvab kukeseen igasuguses metsas ning reeglit siin polegi.
Igatahes selles kaasikus, kuhu Unga sammud seab, leidub kukeseeni küll ja rohkemgi veel. Ühel hetkel on lausa keeruline jalga jala ette panna, sest väikesed seenekolooniad upitavad oma kollaseid mütse taeva poole.
Väikestel rohkem kaalu
Korjata kõlbavad neist vähesed. Unga sõnul kulub veel vähemalt paar nädalat, enne kui seeni metsa alla korralikult tulema hakkab.
Loota aga, et leitud seenepaik siis veel puutumata oleks, on naiivne.
“Inimesed tulevad siia Tallinnast. Nad on võib-olla ainult ühe päeva kohal ja seepärast nopivad tegelikult kõik ära, mis noppida annab,” seletab Unga natuke kurvalt.
Tema laseks seentel pisut rammu koguda. Samas ei tee ta aga väikseid seeni maha. Need annavad rohkem kaalu välja kui suured, ainult et korjamine on tüütum.
