Koonga “Kevade”: koer, parv, püstolipaugud ning kitarrid
Mõtte tuua kooli koer, lapsed omatehtud parvega kaamera ette saata ja kooli juures püstolit paugutada pakkus välja Pärnumaa Koonga põhikooli direktor Ülle Andrea.
Tema oli ka see, kes soovis selle kõik koolile juubeliks kingitud kaameraga üles võtta ja kooli oma “Kevade” kokku monteerida. “Võimaluste piires, ikka ainult oma võimaluste piires!”
Direktori viimane lause tähendab muidugi seda, et kõike tehakse ilma eelarveta ning käepäraste vahenditega.
Võimaluste piires parim
Kostüümid jäeti ära ja tegevus toodi tänapäeva. Parve päris põhja laskma ei hakatud (äkki ei saa pärast kätte) ja Teelet jääaugust läbi ei kukutatud (igaks juhuks).
Liblet võeti mängima volikogu esimees, kes on koolis ka tööõpetuse õpetaja. Nii õpetaja Lauri kui köstri rollid on aga naisõpetajate täita. “Mehi ei ole ju! Ise teeme siin kõike, nagu oskame!”
Selle saatesõnaga avab direktor Andrea üheksanda ehk lõpuklassi ukse. Vastu vaatab ruumitäis pikki sirgeid noormehi ja üks tüdruk.
Nendega filmi tegemiseks on direktori sõnul viimane aeg, sest ükski noortest ei kavatse tulevikus oma elu Koongaga siduda. Liiga vaikne ja rahulik koht, kus ei toimu midagi erilist.
“Öelge vähemalt üks asi, mis on siin Koongas head!”
“See, et siin on see kool...”
Vastaja on Mart, kes mängib filmis Tootsi.
Samas peaks just see film kooli tublisti edasi aitama, elu huvitavamaks muutma.
Nimelt on uues õppekavas nõue, mille kohaselt tuleb edaspidi hakata lastele andma juba põhikoolis pilliõpet. Kuna Koonga koolil klassitäie kitarride ostmiseks raha võtta pole, aga odavamate plokkflöötidega ei taheta läbi ajada, on kogukond oodatud heategevuslikule kontserdile.
Kontserdi esimene osa on rohkem muusikaline ja teises osas esilinastub omatehtud film. Piletitulu läheb aga pillide ostmiseks.
Ega kooli muusikaklass praegugi tühi ole, kuigi jah, ühtki kooli oma pilli seal pole. Kõik on kaasa toonud muusikaõpetaja Olavi Kõrre.
Mõte klassitäiest lastest koos kitarridega paneb Kõrrel silmad särama. “Õpetajalt nõuab see muidugi rohkem tööd nendega, kes tunnis kohe kõike selgeks ei saa,” arvab ta, aga ei kurda.
Hea pill oleks näiteks ukulele, millega saaks lihtsamaid laule saata. “Või siis valmistada talvisel vaheajal väikekandleid ja õppida nendega mängima,” pakub õpetaja säästlikumaid variante.
Kümmekond plokkflöötidega relvastatud ja vilet ajavat õpilast Kõrret väga ei vaimusta, küll aga tuleks kõne alla suupill. “Samas on nii plokkflööt kui suupill sellised, millel võiks olla üks mängija. Kes see ikka tahab teise suus olnud pilliga mängima hakata.”
Laste mure on kõigi mure
Kitarrid meeldiks lastele muidugi rohkem. Ilmselt on nendega mängimise tõenäosus edaspidi suurem kui kandle või plokkflöödiga.
Samuti annaks need muusika tegemiseks suuremad võimalused: mängida saaks ju pea kõike, lihtsamatest keerulisemate meloodiateni, arvestades, kuhu mängija õppimistahe ja anne ulatuvad.
Ning kui direktor Ülle Andrea on otsustanud, et kool peab klassitäie kitarre saama, siis mis võib muusikaõpetajal selle vastu olla. Loomulikult lööb Kõrregi oma õpilastega heategevuskontserdil kaasa ja paneb rahakogumisele õla alla.
“See on ju tegelikult ka kogukonna mure, et lapsed ei peaks minema kaugele kooli, et neil oleks kohapeal laiemad võimalused ja elu siin edaspidigi kestaks,” põhjendab direktor annetustepõhist pilliostmisplaani.
Kui Koonga põhikooli enam poleks, tuleks lastel sammud seada 40 km kaugusele jäävasse Pärnusse. See oleks ülekohtune ja annaks maaelule veel ühe võmmu kuklasse.
“Eks ohutunne, nagu oleks kirves pea kohal, on pidevalt,” tunnistab Andrea. “Kui saaks ometi töötada ja teha plaane nii, et oleviku ja tuleviku suhtes oleks vähegi kindlust!”
Heategevuskontserdi tööpealkiri on “Võitlus hääbuva maaeluga”. Näiteks tuleb esitamisele laul “Põgene, vaba laps!”, mis seostub eestlaste massilise Soome lahkumisega. Selleks numbriks planeeris direktor saali tuua hobuse, aga plaan otsustati põhjalikumal arutlusel siiski katki jätta.
“Kontsert tuleb ausa sõnumiga, me räägime asjadest, nagu need siin on ja avaldame praegu toimuva vastu protesti,” lubab Andrea.
Lõputu liitmise nuhtlus
Kõige rõõmsameelsem on Koonga koolis esimene klass. Nad õpivad parasjagu sügist ja kastaneid ning usuvad, et Koonga on elamiseks suurepärane paik. Linnas ju kisa-kära ja seal ei saa lõket teha.
Neid on ka direktoril rõõm vaadata, sest üheksa õpilasega on see Koonga mõistes suur klass, mida ei ole vaja teistega liita.
“Liitklassid on maakoolil nagu taak seljas, see ei meeldi õpetajatele, õpilastele ega lastevanematele,” tunnistab direktor. “On ju selge, et tähelepanu on jagatud, ning kuna üha enam õpilasi vajab pigem suuremat tähelepanu, on õppekava läbimine vajalikul tasemel muutunud keeruliseks.”
Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseadus lubab panna kokku isegi kuni kolm klassi, pole kerge olukorda muuta.
“Olin enne direktoriks tulekut vallavanem ja ütlesin oma viimases kõnes, et kool on viimane koht, mille Eesti Vabariik kinni paneb, aga ilmselt näevad minu silmad ka selle ära!” ütleb direktor.
Helilooja Veljo Tormis, kes lubas Koonga koolil filmis “Kevade” originaalmuusikat kasutada, ütles, et see on tema panus pillide heaks.
Ka on paljud inimesed praegu juba pillide ostmiseks raha annetanud.
“Kevade” esimene osa, mis Koonga koolis filmiti, lõpeb igatahes sellega, et Arno saab kingiks viiuli…
Koonga kooli kontsert
- Koonga põhikool asub Pärnumaal, 1215 elanikuga Koonga vallas.
- Koolis õpib 52 last ning nende arv on viimase kaheksa aastaga pidevalt langenud.
- Kool korraldab reedel, 16. novembril heategevusliku kontserdi, millega toetatakse koolile kitarride ostmist. Esilinastub Koonga põhikooli uuslinastus mängufilmist “Kevade”.
Allikas: Koonga põhikool
