Kodus valmistatud toidu müümine on tapvalt kallis
Möödunud sügisel kirjutas Maaleht sellest, et turul justkui ei tohikski enam koduses köögis hapendatud kurke ja kapsast müüa. Ja mitte ainult kapsast ega kurki, vaid kõiki toiduaineid, mida mingilgi moel töödeldud – olgu siis lõigatud, kooritud, jahvatatud, maitsestatud, hapendatud, küpsetatud või keedetud.
Sellise jutu lükkas aga põllumajandusministeerium toiduseadusele tuginedes kiiresti ümber, väites, et kõik on lubatud ja seaduslik, kui inimene, kes koduses köögis valmistatud toitu soovib müüa, sellest Veterinaar- ja Toiduametit teavitab.
Tarbijani peab jõudma ohutu toit
1934. aasta juulis ilmus Postimehes uudis: “Koer biskviidikatlas! Kellegi linnaelaniku avalduse põhjal alustas politsei juurdlust Tartu tän 12 asuvas Mõttuse pagari- ja kondiitriäris ilmsikstulnud väärnähete kohta, kus pidi biskviidivalmistamise katlas pesu ja isegi koera pestud olema. Ilmnes, et seda tõepoolest oli tehtud. Mõttus antakse kohtu kätte.”
Selleks, et hapukapsaid müüvaid memmekesi sarnaste tegude eest kohtu kätte ei peaks andma, ongi loodud toiduseadus, milles sätestatud nõudeid järgides jõuab tarbijani ohutu toit.
Põllumajandusministeeriumi sõnul ei keelustata 2006. aastal jõustunud toiduseaduse muudatusega ühtegi valdkonda. „Pigem vastupidi, kui varem oli ainuvõimalikuks variandiks tunnustamise protseduuri läbimine, siis nüüd lisandus teatud ettevõtete puhul võimalus oma tegevusest järelevalveasutust üksnes teavitada. Teavitamine on lihtne andmete edastamine (nimi, aadress, valdkond) Veterinaar- ja Toiduametile ning seda on võimalik teha nii interneti kui posti teel. Toidu turustamisel tuleb järgida ka vastavaid hügieeninõudeid,” kirjutas toona põllumajandusministeerium oma pressiteates.
Ja siit algabki lihtsa teavitamisprotsess kallis osa.
Kurgimüüjal peab rahakott puuga seljas olema
Esmalt tuleb leivaküpsetajal või kurgihapendajal, kes oma toodangut regulaarselt turul müüa soovib, end arstile ette näidata ning hankida paber, mis tõendab, et tervisega on asjad korras. Toiduvalmistamise seisukohast. Selline tõend maksab erinevates perearstikeskustes 200-520 krooni. Ning kehtib kaks aastat.
Seejärel tuleb kaevuvee analüüs tellida. Veab neil, kel ühisveevärk. Nemad võivad minna veevärgi haldaja juurde ja lihtsalt tõendi küsida. Tõenäoliselt haldaja tõendi väljastamise eest raha ei nõua.
Küll aga tuleb sajalisi tuulutada neil, kel koduõel puurkaev või salvkaev. Joogivett, mida toidu töötlemiseks kasutatakse, tuleb lasta uurida 16 erineva näitaja suhtes. Joogivee tavakontrolli analüüs, nagu seda nimetatakse, maksab Tervisekaitseinspektsiooni kesklaboris ei rohkem ega vähem kui 1715 krooni. Igaüks, kel huvi saab analüüsi maksumuse nende kodulehel olevat kalkulaatorit kasutades välja arvutada. Vett tuleb lasta analüüsida vähemalt üks kord kahe aasta jooksul.
See pole veel kõik. Leivaküpsetaja peab ka riigilõivu maksma, 1500 krooni. Riigilõivu tuleb tal maksta üks kord aastas, olenemata sellest, kas tema koduköögi puhtust ja korda tullakse kontrollima või mitte. Hetkeolukorda ning tulevikus terendavaid teenimisvõimalus arvestades tundub see summa ehmatavalt ja ebamõistlikult suur. Seda tunnistab ka põllumajandusministeerium.
“Tõepoolest riigilõivu kaotamist on planeeritud ja selleks on ettevalmistatud ka vastavad seadusemuudatused. Nende kohaselt hakkaks toidukäitleja riigilõivu asemel tasuma järelevalve tasu, mida makstakse ainult praktiliselt teostatud järelevalve puhul. Asjakohaste seadusemuudatuste heakskiitmisel Riigikogus jõustuksid need 2010. aastal,” lohutab põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Karina Loi neid, kel plaanis kodus valmistatud toiduga turul mõni lisakroon teenida.
Teavitajaid on vähe
Nagu öeldud, peavad need, kel pole kohustust kanda end majandustegevuse registrisse, kuid kes valmistavad eraelamus toitu valmistamisest turuleviimiseks (füüsilised isikud), teavitama oma tegevusest Veterinaar- ja Toiduametit. Ameti jaekaubanduse, mahepõllumajanduse ja mitteloomse toidu büroo peaspetsialisti Katrin Valgma sõnul oli 2008. aastal oli selliseid inimesi 11, ning käesoleval aastal on neid siiani olnud 27.
„Eraelamus toidu valmistajaid, kes ei pea olema majandustegevuse registrisse kantud, on 2008. aastal kontrollitud üheksal ning käesoleval aastal viiel juhul,” lausus Valgma. „Toidu turustamisel tarbijale müügikohas (sh turul) toimub kõikide toidu käitlejate üle riskipõhine järelevalve ehk turul kontrollitakse ka eraelamus toidu valmistajaid minimaalselt 1 kord aastas.”
Numbreid ja igapäevast turupilti kõrvutades tekib mitmeid mõtteid. Esimene on see, et enamus turumüüjatest esindavad seal mingit ettevõtet ning neile kehtib teavitamise-tunnustamise osas teistsugune kord. Teine on see, et nadpole endast teadmatusest või lohakusest teavitanud ning loodavad, et neid ei kontrollita. Kolmas, kõige tõenäolisem variant on aga see, et inimesed peavad 3735 krooni välja käimist selle eest, et saada endale seaduslik õigus kord kvartalis turul riivitud porgandit või kodus küpsetatud saia müüa, võrreldes saadavate sissetulekutega liiga kalliks.
Kuigi rahvasuu ütleb, et solgisurma pole keegi surnud, soovime me turult osta ohutut toitu. Samas – kas selle seaduslik müümine peab olema nii kallis ning ettevõtlikkust tappev?
