Kas Euroopa Ühendriigid viivad Eesti iseseisvuse?

Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, hiljuti teatas Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble, et aitab jamast, nüüd teeme Euroopa Ühendriigid ära...

Ka Saksa volinik Euroopa Komisjonis Günther Oettinger ütles, et tulevikuprojekt peaks olema Euroopa Ühendriigid.

Nii et nüüd pole pidamist?

Ka Saksamaal ei ole ühtset vastust, mida praeguse kriisiga ikkagi teha. Mitte kõik ei taha sealgi Euroopa Ühendriike. Kõik peavad sellisel juhul ju midagi ära andma. Ka Saksamaa.

Meil pole siin ilmselt enam midagi arutada. Eesti on sättinud end Saksamaa külje alla. Ühine ajalugu, ornungiarmastus. See, mida suur Saksa vend ees, seda väike Eesti vader järel?

Sõjajärgse Euroopa ühinemise ideoloogia on paljuski tekkinud eelneva eitusena. Kõige rohkem puudutab see Saksamaad ennast, see riik on väga tundlik poliitilise imperialismi suhtes.

Praegune Saksamaa on midagi sootuks teistsugust kui Hitleri-aegne. Siis oli väga paljudel usk, et neil ongi õigus Euroopas domineerida, kuna ollakse kõige paremad ja kõige suuremad. Nüüd see nii ei ole.

Kuidas nii? Saksamaa on siiski kõige suurem ja kõige tugevam riik Euroopas.

Ka tänapäeva maailmas on olemas midagi sellist, mida võiks nimetada majanduslikuks natsionalismiks. Igaüks tahaks, et tal oleks rohkem ressursse ja et keegi temalt seda niisama ei tuleks ära võtma.

Viimatisel Euroopa suurkogul andis Saksamaa Hispaaniale ja Itaaliale järele. Kui ta olnuks tõeline Reich, siis ta surunuks oma tahte peale.

Kui sa oled suur, on sul nii suur jõud kui ka suur isu. Väiksed peavad arvestama, mida suured teevad, deklareerigu klassijuhataja mida tahes. Saksamaa oleks Euroopa föderatsioonis selgelt kõige suurem ja tugevam. Nagu Venemaa Nõukogude Liidus...

Jah. Poliitiline mõte on paratamatult alati ka ajalooline mõte. Sa võid ennast ju mõelda väga õilsaks, ilusaks ja üllaks, aga saa ei saa ajalugu päriselt vältida.

Eesti rahval ja meie poliitilisel eliidil tasub mõelda, kui sügavale ja kui kaugele me saame Saksamaa usaldamisega minna. Saksa keeles on väljend im Griff haben, vabas tõlkes “olukorda kontrollima” – kas me võime usaldada, et Saksamaa praegust olukorda ikka enam-vähem kontrollib? Mulle tundub mõnikord, et föderalismi tekkimisel on päris palju kaose elementi...

Kas meil praegu teisi võimalusi üldse on?

Saame näha. Meil on praegu vastandlikud signaalid. Juba ongi tegu mitmekiiruselise Euroopaga. Briti peaminister David Cameron ütleb ju hoopis, et lahendus ei ole mitte rohkem Euroopat, vaid hoopis vähem Euroopat.

Me peame suutma selles vastandlike signaalide tohuvabohus säilitada kainet mõistust ning püüdma eelkõige truuks jääda iseenda huvidele riigi ja rahvana.

Alles see oli, kui Eesti vabaks sai. Alles see oli, kui olime oma maa täieõiguslikud peremehed. Nüüd, kui tuleb sellest loobuda, lõikab see paljude hinge nagu kreissaega...

Ma ei tea, kas see kedagi lohutab, aga see aeg, kui oleme saanud päris ise otsustada, on ajalooliselt olnud pigem erand kui reegel.

Psühholoogiliselt on ilmselt veelgi raskem oma suveräänsust jagada nendel rahvastel, kes või kelle ülikud on saanud aastasadu ise otsustada. Nende jaoks on löök veel suurem.

Meil on vastupidi – meie suveräänsus on värskelt kätte võidetud, nüüd on tulnud hakata seda kohe jälle jagama.

Teie praegu murelik ei ole?

Keegi väljastpoolt meid põhiseaduse koha pealt ei pressi. Küll olen murelik sellepärast, kui vähe me valikutest räägime.

Kui ma võrdlen seda, mida ma Eesti meediast kõige olulisemate küsimustena loen, ja seda, milles on esilehekülgede debatt Euroopa keskmes, siis erineb see päris palju.

Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.

Me ei saa endale lõputult lubada, et samal ajal, kui otsustatakse suuri asju, räägime meie siin spordist, maasikate hinnast ja teab millest veel.

Me ei saa endale lubada, et samal ajal, kui meid tiritakse kaasa, ei ole me ise piisavalt järele mõelnud, mida me
tahame.

Mida me tahame?

Teiste nimel rääkimisega tasub alati ettevaatlik olla. Eks inimesed näevad ka käesolevas Euroopa võlakriisis erinevaid asju. Arvamusliidritel ja teadlastel võivad olla oma visioonid sellest, mis on Eesti
huvides.

Selliste ideede vahel peaks olema vaba konkurents.

Kuidas teie endaga on?

Minu jaoks on Nõukogude Liidu kogemus veel natuke liiga värske.

Teie ei kipu Euroopa Ühendriikidesse?

Eriti ei tahaks jah. Föderatsioon Euroopas võib olla tore lahendus eelkõige paberil. Tegelikkuses on sellised asjad paratamatult komplitseeritud, käib pidev teki enda poole tõmbamine.

Ma ei usu, et föderatsiooni idee Euroopa praegusi probleeme tingimata lahendaks. Kui mõned ka lahendaks, siis saaksime ilmselt uued asemele. Eesti on nii väike, et tal on oht föderalistlikus Euroopas lahustuda.

Kodanikuna olen pigem suveränistliku riigimõtlemise suuna pooldaja.

Teie jaoks ei ole kohatu kaht liitu – Nõukogude ja Euroopa Liitu – võrrelda?

Mina ei kuulu nende hulka, kes võtavad kohe ideoloogilise seisukoha, et neid kaht ei tohi mingil tingimusel ühte lausesse panna. Siis oleksid justkui surmapatu sooritanud.

Samas on tõesti mitu olulist vahet, mis kohe meelde tulevad. Üks on üldises õiguskultuuris. Idapoolne impeerium ei rajanenud õigustele, läänepoolsed rahvad on harjunud õigusriiklusega.

Erinevalt NSV Liidust ei häiri Euroopat meie sümboolika ja rahvuslik eneseteadvus. Keegi ei tule Euroopast ütlema, et te peate laulupeol teise lauluna esitama Beethoveni “Oodi rõõmule”. Enesemääramise mõõt on praegu võrreldamatult
suurem.

Kas me saame oma rahva eliiti üldse usaldada? Kas nad käituvad just nii, nagu eesti rahvale kõige parem on, või lähtuvad eeskätt isiklikust või parteilisest huvist? Rahakraan on ju Brüsselis...

Eliidi üks moraalne kohustus võiks olla tõde mitte ilustada.

Teevad nad siis seda?

Alati peab vaatama, mis positsioonilt inimene räägib. Meie, juristide positsioonid on määratletud paljuski sellega, kes on meie tööandjad.

Minul on hea rääkida. Kaasaegses ühiskonnas on ülikool üks viimaseid vabaduse saari. Ükskõik, mida ma täna räägin, mul ei tule sellest ülikoolis jama. Kui aga juristid esindavad riiklikke või rahvusvahelisi institutsioone, siis seal pole alati kindel, kas nad saavad rääkida päris vabalt.

Aga eks siit võib edasi küsida. Kas kõik meie helgemad pead on praegu poliitikas, ja kas kõik, kes on poliitikas, on tingimata meie helgemad pead?

Riigikogu peab juuli lõpus ESMi ratifitseerimise otsustama. Mis kvaliteediga arutelu seal tuleb? Kui jõuliselt julgetakse seal kõhklusi ja kahtlusi
esitada?

Saksa parlamendis on teine arvamus, et finantspatustajad tuleb lasta pankrotti minna, olemas, kuigi vähemuses.

Inimesed on segaduses. Ühelt poolt Brüsseli rohke raha, teiselt poolt minevik omaaegses liidus.

Praegu on segased ja tuleviku selguse puudumise mõttes keerulised ajad. Samas on paradoks ju see, et ega asjad väga halvasti ju ei ole. Sõda meil ei ole, pole ka silmapiiril.

Iga viies euro meie eelarves tuleb Euroopast. Kui tihti me esitame endale küsimuse, miks Saksamaa, Holland ja teised peaksid meile raha andma? Me võtame selle enesestmõistetavusega vastu, aitamine ei ole aga ühesuunaline tegevus. Päris tasuta lõunaid ei ole. Mõnikord selgub lõuna hind hiljem.

See sunnib meie poliitikuid vaikima?

Kuna me oleme tekitanud endale finantssõltuvuse rikkamast Euroopast, võtab see meilt mingis mõttes moraalse õiguse kobiseda. Ei tundu õige raha vastu võtta ja samas sõimata.

Viimastel kuudel olen võrrelnud Eesti ja Soome läbirääkimispositsioone ja hoiakuid. Soomlased on Euroopa Liidus pealemaksjad, nad saavad olla ausad ja sirgjoonelisemalt öelda, et nad ei tahaks selle eest rohkem maksta.

Küsimus, mida me rahvana peame endale esitama, on see, kui palju me oleme parema elu nimel – rubla või euro eest – valmis ära andma.

Palju võiks?

Me oleme juba üht-teist ära andnud. Aga kui kaugele me sellega minna soovime...

Kui kaugele?

Ei maksa arvata, et Euroopa on täis inimesi, kes tahaks tingimata Eesti suveräänsust ära võtta ja endale saada, aga samas on selge, et kui Euroopa föderatsioon tekitatakse, siis on riigiõiguse mõttes meie jaoks täiesti teistsugune seis.

Euroreferendumil rõhutati, et läheme sõltumatute riikide ühendusse, mitte föderat­siooni...

Ükski poliitik ei ole hiromant. Nad ei suuda tegelikult öelda, mis saab Euroopast üheksa aastat hiljem.

Võib küsida, kas keegi Euroopa eliidist võis mängida topeltmängu – anna algul sõrm, pärast võtame ka käe. Samas on selge, et me astusime just sellisesse Euroopa Liitu, kuhu astusime. Aga kus lõimumine on hoogsalt edasi toimunud.

Minu väide on see, et praegune põhiseadus ei kata kindlasti sujuvat üleminekut föderatsiooni. Meie põhiseadus kaitseb Eesti omariiklust ja suveräänsust.

Kes tahab föderatsiooni minna, peab suutma Eesti rahvast selle vajalikkuses veenda. Siis on näha, kas rahvas tahab seda või ei taha. Kui tahab, tuleb põhiseadust muutma hakata.

Samas – me kord juba olime valmis oma suverääsust parema elu nimel jagama. See sündis, kui me 2004 Euroopa Liidu liikmeks saime.

Nüüd on vaid vormistamise küsimus?

Praegu pole veel kätte jõudnud see hetk, kus liikmesriigid nagu Eesti oleks oma suveräänsuse minetanud.

Põhiseaduse küsimus tekib siis, kui lauale tuleb Euroopa föderalismi laadne kavand. Ning asjad võivad väga kiiresti muutuda.

Mida peaks iga inimene valiku langetamiseks tegema?

Mõtlema, missugust korda ta eelistab. Ühel hetkel võidakse seda küsida. Hoida silmad lahti, katsuda saada infot eri kohtadest. Kui vähegi võimalik, mitte piirduda ainult Eesti meediaga.

Äkki on iseseisvuse jutt praeguses üleilmastumises lihtsalt vanamoodne, ajast ja arust asi?

Ma arvan, et ta pole üldse vanamoodne. Suveräänsus peegeldab üht väga olulist väärtust, et võim ja otsused oleks inimestele võimalikult lähedal. Suurte kooslustega on see probleem, et mida suuremaks neid ajada, seda suurem on tõenäosus, et seal tekivad probleemid demokraatiaga.

Nõukogude Liidus oli sellega tohutu probleem. Aga ka iga Euroopa Liitu käsitlev õpik möönab, et tegelikult pole liit üldsegi nii demokraatlik, nagu üks rahvusriik seda on.

Eksisteerib selline põhimõte nagu Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus. Euroopa Liidu Kohtu ja rahvuslike konstitutsioonikohtute vahel käib vaidlus, kui kaugele see läheb.

Euroopa Liidu Kohus ütleb, et ülimuslikkus kehtib ka põhiseaduste suhtes. Saksamaa konstitutsioonikohus on samas öelnud, et nii lihtne see ei ole.

Aga kui keskse kontrollita pole laenukriisi peatada võimalik?

Kui selgub, et eurot on võimalik ainult nii päästa, tuleb Euroopa rahvastelt seda küsida. Kas kõik ikka peavad astuma abiellu, kuhu keegi nii väga minna ei taha?

Võib maalida kohutavaid stsenaariume, aga öelda, et kohe kui minnakse tagasi oma riigi valuuta juurde, algab Euroopas vennatapusõda, ei ole õige.

See ei pruugi olla väga hea stsenaarium, aga see ei pruugi olla hullem kui vastu tahtmist föderatsioon. Ajaloo lõppu ei saabuks.

Mis võib tulla?

Euroala lagunemine ühel või teisel kujul pole endiselt vä­listatud.

Ning teine võimalus siis liit ja põhiseaduse muutmine?

Küsimus on selles, et peame iseenda suhtes ausad olema. Me ei saa seda föderatsiooni tahta tema rahaliste võimaluste pärast, samas aga hoida endal alles suveränistlikku põhiseadust. Kusagil on siin piir.

Kaugel see piir on?

Praegu käes veel ei ole. Aga peame hakkama harjuma mõttega, et kuna taustsüsteemid muutuvad, võtab meie riiklus võib-olla teistsugused mõõtmed. See on para-
tamatu.

Küll ei peaks me lubama, et laseme ennast ajalool kaasa vedada. Me ei tohi lasta asjadel sinnamaale minna, et meil endil pole midagi otsustada, meie eest otsustatakse kõik ära – teeb seda siis ajalugu, geograafia, suurruum,
Saksamaa, Brüssel, kes tahes.

Lõppotsus peab kuuluma meile. See ongi suveräänsus. Kas föderatsioon tekitada või mitte, selles osaleda või mitte – seda ei peaks teised meie eest ära otsustama.

On see üldse võimalik?

See otsus võib olla väga raske. Kui oled väike, siis otsustamise ruum ongi väga ahtake. Aga ta pole kunagi nii ahtake, et üldse mingisugust võimalust ei ole.

Kui öelda, et selline otsus on vältimatu, tuleb vähemalt ausalt teadvustada selle otsuse hinda. Seda me peaksime tegema.

Ajaloos ei ole mitte kunagi päris nii, et on ainult üks võimalus. Isegi Euroopa föderatsiooni eestkõnelejad Saksamaal ütlevad, et üle rahva peade nii suurt ja põhimõttelist otsust teha
ei tohi.

Loe ka Berk Vaheri arvamuslugu

Lauri Mälksoo

- Sündinud 28. jaanuaril 1975

Haridus

- Abja keskkool 1993

- Tartu ülikool 1998, õigusteadus

- Georgetowni ülikool (USA) 1999, magister

- Berliini Humboldti ülikool (Saksamaa) 2002, õigusteaduse doktor

Perekonnaseis

- Abielus, poeg

Töö

- Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor 2009–

- Tokyo ülikooli stipendiaat 2006–2007

- New Yorgi ülikooli
stipendiaat 2004–2005

Ühiskondlik tegevus

- Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nõukogu esimees 2011–

- Eesti Vabariigi presidendi mõttekoja liige 2006–