Kanuusõidu esimene reegel: tuleb õigel ajal ümber minna! (FOTOD)
Meie kolmeliikmeline kanuumeeskond jõudis Türi−Tori kiirlaskumisel sõita vastu silda, vastu kivi, vastu puud ning jääda põhja kinni, enne kui ümber läksime
ja sellega suplushooaja alanuks lugesime.
“Üle kolme minuti te praeguses vees ujudes vastu ei pea!” jagab õpetussõnu Tori−Türi 78 km pikkust kiirlaskumist korraldava OÜ Matkahunt esindaja Koit Raud.
Ärevad oleme meiegi. Soovime läbida ekstreemse veematka kolmeses kanuus ja oleme seega stardi eel suhteliselt üksi. Esiteks pole rohkem kolmeseid meeskondi, teiseks ei näi keegi meie oskusi piisavaks hindavat.
Asjata. Kui inimene on seisnud pool tundi stardisabas, võiks ta juba kanuusõidust käsiraamatu kirjutada. Nõuandeid sajab vasakult ja paremalt.
Lõpuks, kui stardini on 30 sekundit, astub ligi tuttav kanuuhunt ja teatab, et kolmene kanuu on erakordselt tundlik, halvasti juhitav ja läheb ümber kohe, kui vett sisse saab.
“Mina sellega mingil juhul praegu jõele ei läheks!” hüüab ta meile järgi.
Silla alt või kõrvalt?
Nagu öeldud, oleme kolmekesi. Tüüril mees, kes väidab, et on ennegi kärestikest all sõitnud, ning kaks naist, kel vähem kogemust.
Oleme allkirjaga lubanud, et me ei süüdista korraldajat, kui hukkume, upume, saame rästikult salvata või jääme koju sõites autoroolis väsimusest magama.
Esialgu läheb hästi, isegi vaikselt. Kummipaadid on eest ära sõitnud ja teised kanuud ei ole veel järele jõudnud. Mudastel jõekallastel seisab hommikurõskuses inimesi, kes on tulnud veesõitjaid vaatama. Lehvitame neile. Nad vahivad tummalt vastu.
Esimese takistusena ootab meid vana raudteesild.
“Mahume alt!”
“Ei mahu!”
Põnts! Põrutame sillale otsa.
“Mu näpp, mu näpp!” üürgab eesistuja.
Tüürimees astub mutta ja tirib aluse välja. Lohistame selle teisel pool silda vette, hüppame sisse ja sõuame jõudsalt risti üle jõe võssa.
“Ma ei näe teist ometi läbi,” seletab tüürimees, olles meid mudasest põhjast liikuma saanud.
Üldiselt on me suund sirge ja suudame vältida külg ees või risti-rästi üle jõe sõitmist, nagu näeme mõningaid teisi tegemas.
“Hei, kuidas läheb?” karjub matkahunt, kes meid ennist hoiatas ja nüüd järele jõuab.
“Hästi!” röögatame, keerates kolmekesi korraga pead. Üks parras rüüpab vett.
“Ärge rohkem rääkige,” ehmub mees, vaadates haletsusega meie tüürimeest. Siis kaovad nad silmist.
Oluline on omasid tunda. Meie eesistujal on näiteks komme kriitilises olukorras mõla veest tõsta ja meile, tagumistele, juhiseid jagada.
“Pöörake!” lõugab ta veekeerist nähes ja tilkuva mõlaga vehkides.
“Ma ei saa juhtida, kui kanuu kiirus on väiksem kui voolul,” puhib tüürimees tagant. “Te peate tõmbama!”
Tegelikult on mul õlg juba esimese sõidutunni lõpus õige kange.
Kokku peaks veereis kestma 10 tundi, umbes nii palju võiks meie kiiruse juures kuluda 78 km läbimiseks.
Kilomeetrid lisanduvad väga aeglaselt. Olin arvanud, et vool on kiirem, kannab kanuud ise ja mul on aega laialt. Ilm on aga niiske, varbad külmast hangunud. Jalad väsivad sundasendist ning vastik suremistunne ulatub puusadeni.
“Kui me peaksime ümber minema, kuidas siis ujuda, kui ma ei tunne kumbagi jalga?” küsin maailmalt üleüldse.
Kohemaid kerkib meie ette sillavare, kus paistab murdunud puu ja kive. “Vaatame, kust need lähevad,” kuuldub selja tagant.
Mehed kaheses kanuus silmitsevad pingsalt, kuidas me voolu sisse sõidame. Hoog raugeb kiiresti – peatume mingisugusel palgil. Vahime tobedalt ringi, kuni vool meid lahti tõstab ja minema kannab. Mehed meie taga lähevad hetk hiljem samas kohas ümber.
Parem kui tubane töö
Iseenesest on ju vahustest kohtadest tore alla sõita. Ninas istuja saab küll vett sahmakatena sülle ja meie teised näkku, aga ikka on tore. Veri läheb käima, toonus tõuseb, põnev on!
Järjekordse silla alt läbi minnes selgub, et tüürimees ei näe meie tagant tõesti ette ja sõidame otseteed kivi otsa. Vett lendab.
Imestan, et me veel külili pole, aga ilmselt on kolmese kanuu kaal seekord plussiks. Vool pressib meid järgmise kivini, sealt edasi vaiksemasse vette.
Sillalt tehakse meist pilt, kus näeme välja nagu kamp narre.
Kurgja toidupausiks oleme sõitnud 31 km. Värisevate käte ja kangete jalgadega tirime paadi veest. Ausalt öeldes näevad ka teised sõitjad üsna rääbakad välja.
Üks suur ja tugev mehemürakas on kiskunud jalatsid jalast ja püüab külmast vappudes lisasokke jalga saada.
Pärast suppi surume edasi, nüüd tuleb pikalt lauget jõge. Kiired süstad ja vesiratturid vuhisevad mööda, aeg-ajalt suudame ise mööduda mõnest aeglasest kummipaadist.
Mu kontoritööst krooniliselt kange õlavööde on puhta puitunud. Väsimus kätes läheb üle kergeks valuks, kuid tunne on siiski parem kui päev otsa kontoris istudes. Pärast seda, kui villase mütsi pähe panin, ei külmeta ka varbad.
Juba kogenud sõitjatena vaatame julgelt vahuseid käänakuid ja suuname kanuu kiiremasse voolu, et rutem edasi saaks.
Meil on kaasas vett ja toitu. Samuti köis ja prügikotti pakitud varuriided. Tüürimees on hommikul mingil helgel hetkel lõiganud tühjast pesupehmendi pudelist hauskari ja selle kaasa võtnud. Suur on meeste tarkus!
Kiiretest kohtadest alla minnes lööb kanuusse jõudsalt vett, milles meie asjad ringi hulbivad. Ei teagi, kuidas me vett ilma kopsikuta välja saaks.
Selgub ka, et paatkonnast ei saa ikka sel ajal mobiiliga pilte teha, kui kiires vahuses voolus oled. Teen mõned igavad pildid rahulikes kohtades ja hiljem kehitavad tuttavad nende peale õlgu.
Umbes 50. km juures jõuab meieni üksik süstamees. Tal on jõest kõrini, torisedes sulpsib ta edasi. Üksikud kanuupaarid, kes meile järele jõuavad, ei lipsa enam kiirelt mööda, vaid vajuvad kuidagi aeglaselt ettepoole. Ka meie surgime mõladega vett ja teeme üha rohkem pause.
Avame suvehooaja
“Kui teeks peatuse?”
Ees kohiseb ja vahutab Vihtre silla kärestik. Sillal kõõlub pisike poiss.
“Kui paljud siin täna ümber on läinud?”
“Mitte keegi!” hüüab poiss üle veemüha.
Ta ei täpsusta, et paljud meeskonnad enne meid tirisid paadi maad mööda kärestikust ringi. Seda kuuleme hiljem.
Väikese kahtlemise järel otsustame teha peatuse pärast kärestikku ja sõidame lainetesse. Kiire vool haarab aluse sülle ja vett tuleb robinal sisse. Oleme juba märjad, kui kanuu küljele vajub ja meid vette pillab. Karsumm!
Kollakas jõevesi lööb pea kohal kokku. Kanuul on põhi taeva poole, jalad ei ulatu põhja ja vool rebib meid kiiresti edasi.
Kaldale saame erakordselt mudases ja koledas kohas. Meie asjad on õnneks kummuli kanuu alla lõksu jäänud ning allavoolu lähevad vaid veekindel kaart, vihmakuub ja paar veepudelit.
Sillapealne poiss on meie juurde kimanud, keksib jalalt jalale ja on elevusest hingetu.
Tüürimees loobib kanuu veest tühjaks, ja see on suur õnn, sest mina seda sel hetkel küll ei suudaks. “Helistage saateautole ja öelge, et meie sõit on läbi ja las tulevad kähku järele,” kamandab ta.
Minu meelest on see väga ilusti öeldud! Meie sõit on läbi!
Üks lihtsalt veekindlas kotis olnud mobiil on pilditu, spetsiaalses kotis olnud iPhone töökorras ja taskus olnud Samsung Xcover töötab veatult.
Lõpuni on sel hetkel veel 25 km. Tüürimees valab kummikutest vett ja vappub. Ka meie vappume natuke külmast ja rohkem väsimusest. Ei, isegi kuivades riietes ei sõida me edasi!
Õhtul, kui toibuma hakkan, helistab kaassõitja ja kurdab, et ei saa magada.
“Nii kui silmad kinni panen, näen laineid ja mingeid oksi!” kaebab ta. Ent järgmiseks päevaks oleme jalgel, ilma et kuskilt valutaks, ja tüürimees osaleb Paide−Türi triatlonil.
Kestvussport polegi nii paha! Mul võib selleks eeldusi olla.
“Miks mitte,” kiidab tüürimees seda kuuldes. “See on ka minu teada ainus selline ala, mida saab istudes teha!”
Olgu sellega, kuidas on, suve- ja suplushooaeg sai avatud!
IV Türi−Tori kiirlaskumine
- Türi−Tori kiirlaskumine on kevadise suurveega toimuv maraton, milles osalejad saavad valida 78 km ja 47 km pikkuste distantside vahel.
- Pikale distantsile läks tänavu 80 meeskonda, katkestajaid oli 6. Lühikesel distantsil osales 17 meeskonda.
- IV Türi−Tori kiirlaskumise korraldas Matkahunt MTÜ koostöös Turismiwebi ning Pärnumaa Skautide ja Gaidide Malevaga.
