|
Inimene oma emotsioonidega ilma tujukuse vastu võidelda ei saa, parem on sellega leppida.
Tallinna–Pärnu maanteed mööda vurades jääb ette paik nimega Kohatu. Olen tihti naernud, et see kummalise nimega paik tõestab võimatut: seda, kuidas üks koht võib olla “kohatu”.
Inimene seevastu kohatu olla ei saa – ikka on ta kuskil kohas kohal, ja ükskõik, kus ta parajasti on, on sel paigal oma tunnused ja eripärad. Pole läbinisti ühesuguseid maastikke ning ka aeg – aastaring – kulgeb kõikjal pisut omal moel. Kuidagi peegeldub see kõik inimeses, kes ühe või teise maastiku keskel elab.
Midagi olulist tunnetuses
Vaevalt vaatavad inimene, kes elab orus, ja inimene, kes elab mäel, elule päris ühtemoodi, midagi erinevat on lõunamaa ja põhjamaa hinge vahel, mere ääres ja sügaval maismaa avaruste keskel elava inimese vahel. Ja vaevalt on inimese meeleolud südatalvel ja lõõskava suvepäikese all, kevadise vihmasabina ja sügise raskelt sammuva pimeduse keskel täpselt samad.
Eestlane läheb “ajaga kaasa” ja maarahvast saab üha enam linnarahvas: kui linnainimesele tähendab vihm ehk seda, et tuleb jope selga panna, võib see põllumehele maal tähenda kaotatud saaki. Veelgi suurem muutus on aga see, et kui “vanal ajal” kasvatas ja valmistas inimene palju eluks vaja minevat endale ise, siis tänapäeval teeme tööd, et kõike eluks tarvilikku osta.
Seeläbi pole me ka loodusest ja tema rütmidest enam ühevõrra sõltuvad ega omista neile seetõttu praktilist – aga sageli ka mõttelist – tähtsust.
Ühest pole meil aga siiski pääsu – sellest, kuidas aastaring jaguneb lühenevateks ja pikenevateks päevadeks. See kasvava või kahaneva valguse suunas kulgemine tundub mulle ometigi kõigist looduse rütmidest kõige esmasem, kõige tähtsam.
Mida kaugemale pooluste suunas maakera peal minna, seda tugevamaks valguse ja pimeduse kontrast muutub, kuni selleni välja, et nad mõlemad muutuvad kõikehõlmavaks. Usun, et midagi ütleb see loodus, milles inimene elab, ka tema enda kohta.
Nii nagu päev kasvab heledamaks või pimedamaks, kulgeb ehk ka inimene sisse- või väljapoole, kaeb rohkem endasse või toimetab ilmas teistega koos ja teiste heaks.
Ent ilmast pole tal pääsu. Nõnda kui aastaring liigub kord ühte, kord teise suunda – ja just sellist aastaringi on siinsel loodusel vaja –, nõnda on küllap ka inimesel vaja mõlemat poolt: endasse kaeda ja maailmale puhkeda. Kõige kahetsusväärsem on, kui arvatakse, et ilmal tema elule mingit otstarvet pole. Püütakse kõike unustada – pillerkaaritada, vaatamata endasse, või rügada tööd, mille viljadest elus vahetult midagi ei sõltu.
Elu jääb nii elamata, päevad mööduvad automaatkäigul.
Janu elamise järele
Seepärast: suvi on! Neil saabunud palavatel õhtutel istun nüüd oma maja madalal trepil ja vaatan pilvi kogunemas, valgust hämardumas, ilma jäämas justkui paigale. Miski tardumus valitseb õhus, enne kui kõu kõmistab, kõmistab teisegi korra, ning me jookseme lapsega nööril rippuva pesu järele.
Ja siis need esimesed rasked piisad juba langevadki, langevad ja kosutavad pärast rasket palavust, kastavad nii maad kui meid. Nad tuletavad meelde, et olgu suvi või talv, või kasvõi pime ja pikaldane sügis, kõige tähtsam on kõigi raskuste kiuste suuta januneda – januneda elamise järele.
