|
Õiguskantsler lasteombudsmanina tutvustab täna, 1. juunil, lastekaitsepäeval Õiguskantsleri Kantseleis Eestis esmakordselt läbiviidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringut.
Monitooringust selguvad olulised lapse õiguste ja vanemaks olemisega seotud hoiakud ja probleemid, mille lahendamine nõuab lasteombudsmani hinnangul järjepidevat, teadlikku, süsteemset tähelepanu. Ühiskonna teadlikkus lapse õigustest on madal. Lapsi ei kaasata piisavalt lapsi puudutavatesse otsustustesse. Täiskasvanud ei teata alati abivajavast lapsest, kuna ei oska hinnata, kas laps vajab abi või mitte. Lapsevanemate hinnangul napib neil teadmisi lapse kasvatamisest. Lapsevanemate hoiakud soosivad laste füüsilist karistamist. Need on vaid mõned näited monitooringu tulemustest.
Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu raames küsitleti nii lapsi kui ka täiskasvanuid: monitooringule vastas 1000 4.-12. klassi last ning 1000 täiskasvanut üle Eesti. Monitooringu viis Õiguskantsleri Kantselei ja Sotsiaalministeeriumi ettepanekul ning Riigikantselei Tarkade Otsuste Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel läbi Poliitikauuringute Keskus Praxis.
Mis monitooringust selgub?
Iga neljas täiskasvanu ja iga kuues laps pole lapse õigustest varem kuulnud. Teadlikkus lapse õigustest on madal. Lapse õigustest ei ole üldse varem kuulnud 23% täiskasvanutest ja 16% lastest. 43% täiskasvanutest soovib saada rohkem infot lapse õiguste kohta. Vähem tunnevad lapse õigustega seotud täiendava info vastu huvi need, kellel endal varasemad teadmised lapse õigustest puuduvad - vaid 29% nendest soovib rohkem infot saada. Lapse õigustest on vähem teadlikumad ka need täiskasvanud, kelle peamine suhtluskeel pole eesti keel.
Sõnapaariga "lapse õigused“ seonduvad nii lastele kui täiskasvanutele esmalt hariduse ja kooliga seotud märksõnad. Selle kõrval seovad täiskasvanud lapse õigustega eeskätt kaitse ja hoolitsusega seotud märksõnu, lapsed aga õiguseid, mis puudutavad aktiivset osalemist, õigust arvamust avaldada ja otsustada. Samas näitavad monitooringu tulemused, et üsna levinud on ka väärarusaam, et lapse õigused on midagi eraldiseisvat üldistest inimõigustest.
Lapsi tuleb senisest enam neid puudutavatesse otsustesse kaasata
Ühiskonnas valitsev teadlikkus ja hoiakud laste kaasamise suhtes on enamasti toetavad: 94% lastest ja 90% täiskasvanutest teab, et õigus avaldada arvamust ja ennast väljendada kuulub lapse õiguste hulka. Seitse inimest kümnest on nõus, et laste ärakuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute kuulamine. Valdav osa täiskasvanutest on nõus, et vanuse kasvades tuleks lapsele anda rohkem otsustusõigust teemades, mille üle laps on võimeline otsustama.
Samuti nõustuvad inimesed sellega, et laste arvamust tuleb alati küsida, kui otsused puudutavad lapsi endid (89% täiskasvanutest ja 97% lastest nõus), kogu perekonda (79% täiskasvanutest ja 86% lastest nõus) või koolielu (86% täiskasvanutest ja 82% lastest nõus).
Mõnevõrra vähem toetatakse aga arvamust, et lapsed peaksid saama kaasa rääkida kogukonda ja ühiskonda puudutavates küsimustes. Siiski leiab kolm last neljast, et poliitikud peaksid küsima laste arvamust enne, kui nad teevad lapsi puudutavaid otsuseid, samas kui vaid iga teine täiskasvanu leiab, et lapsed peaksid saama kaasa rääkida lapsi puudutavate seaduste kujundamisel.
Kui hoiakud laste kaasamise osas on enamasti toetavad, siis laste kogemused näitavad, et siiski ei saa kõik lapsed otsustamisel kaasa rääkida. Näiteks ei saa 10% lastest enamasti või mitte kunagi kaasa rääkida oma toa sisustamises, 12% koduse söögi valikul ja 24% pere puhkuseplaanide tegemisel. Koolielu puudutavates küsimustes saavad lapsed veelgi vähem kaasa rääkida: kooli ürituste korraldamises saab alati või enamasti kaasa rääkida 34% lastest, kooli reeglite kehtestamises 24%, koduste ülesannete hulga määramisel 21% ning koolitoidu valikul vaid 15% lastest. Lasteombudsmani hinnangul tuleb ettevalmistamisel olevas uues lastekaitse seaduses ette näha mehhanismid, kuidas lapsi ja noori igal tasandil senisest enam kaasata neid puudutavate otsuste tegemisse. Nii koolide, kohaliku kogukonna elu eestvedajad kui ka riiklikud institutsioonid saaksid lapsi oma tegevusse kaasata senisest enam.
Inimesed ei julge alati abivajavast lapsest teatada. Lapse abivajadust ei osata alati märgata. Suurem osa Eesti täiskasvanutest on teadlikud kohustusest teatada abivajavast lapsest. Samas selgub monitooringu tulemustest, et inimestel napib oskusi ja teadmisi märgata ja aru saada, millal laps abi võib vajada. Abivajavast lapsest ollakse pigem valmis teatama väga ilmsete juhtumite korral, kui ollakse kindel, et lapsel on abi vaja - nt vanemad on ära kolinud ja laps on üksi, laps nutab üksi tänaval või kaubanduskeskuses. Probleem tekib aga olukordades, kus lapse abivajaduse suhtes ei osata võtta seisukohta - nt olukord, kus naabrite juurest kostab pidevalt asjade loopimist, karjumist ja nuttu ning on teada, et peres on ka lapsed. Sellistes olukordades ei ole paljud inimesed valmis lapsest teatama. Lasteombudsman rõhutab, et abivajavast lapsest tuleb teada anda lastekaitsetöötajale või politseile, kellel on pädevus olukorda hinnata ning vajadusel sekkuda.
On äärmiselt oluline, et info abivajavast lapsest jõuaks nendeni võimalikult varakult. Iga kümnes laps on kodus pealt näinud vägivalda. Lapsed ise märkisid, et nad on viimase aasta jooksul abi vajanud nii koolis kui ka kodus. Koolis kiusamist on vähemalt korra kogenud pea pooled lastest (46%). Rohkem kui iga kümnes laps (13%) ütles, et nad on näinud kodus pealt vägivalda, kuigi talle endale haiget ei tehtud. 4% poistest ja 1% tüdrukutest näeb vägivalda kodus pidevalt. Lasteombudsman on koostanud juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“, mis selgitab, kellele abivajavast lapsest teatada. Lisaks on vaja nii lastele kui täiskasvanutele täiendavalt selgitada, kuidas lapse abivajadust ära tunda.
Vanemad vajavad lapsevanema rollis tuge
Eesti täiskasvanud arvavad valdavalt, et iga lapsevanem peaks ise teadma, milline on õige viis lapsi kasvatada (87%) ning seitse inimest kümnest leiab, et iga lapsevanem peaks ise oma lapse kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema. Samas märgib üle poole lapsevanematest, et nad on olnud olukordades, kus neil oleks lapse kasvatamisel vaja abi, kuid nad ei tea, kust abi saada. Lapsevanemate hinnangul napib neil teadmisi stressi maandamisest, lapse emotsionaalsest ja sotsiaalsest arengust ning konfliktide lahendamise oskusest.
Seega ilmneb, et hoiakud ja teadmatus abi saamise võimalustest on need, mis takistavad vanematel nõu ja abi küsida. Peamiselt otsivad lapsevanemad nõuandeid temaatilisest kirjandusest, lähedastelt, pere- või lastearstilt, õpetajalt või kasvatajalt. Muutuma peaks lapsevanemate hoiak, et kõigi lapse kasvatamisega seotud probleemidega peab ise hakkama saama.
Nõu ja abi küsimine ei ole häbiasi. Senisest enam tuleb lapsevanemaid teavitada olemasolevatest vanemluse toetamise teenustest ning need tuleb teha vanematele kättesaadavaks kõikjal Eestis. Juba koolihariduses peaks olema suurem kaal laste vanema rolliks ettevalmistamisel. Riigi poolt vajab läbimõtlemist, kas vanemaharidus on piisavalt süsteemne ja heal tasemel.
Ühiskondlikud hoiakud soosivad füüsilist karistamist. Monitooringust selgub, et lapsevanemate hoiakud füüsilise karistamise osas on üsna soosivad: veerand küsitletud lapsevanematest (25%), ei pea lapse füüsilist karistamist vägivallaks. Pea neli vanemat kümnest (38%) leiab, et teatud olukordades on lapse füüsiline karistamine mõistetav ja lubatav. Samal ajal täiskasvanute vaheliste probleemide lahendamist füüsiliselt peab mõistetavaks üksnes 8% lapsevanematest. Seega ilmnevad siin ühiskonna topeltstandardid – last ei peeta täiskasvanuga samaväärseks inimeseks, keda lüüa ei tohi.
Lasteombudsmani hinnangul tuleb laste füüsilise karistamise suhtes rakendada null-tolerantsi. Nii lapse õiguste kui ka toetava vanemluse põhimõtted ei tolereeri füüsilist karistamist ning paljudes riikides on see seadusega keelatud. Eesmärk on jõuda selleni, et mitte ükski täiskasvanu lapse vastu kätt ei tõsta. Rahuldavaks ei saa pidada olukorda, kus kuni 5% lastest saavad laksu, rihma või vitsa. Ühiskonnas tuleb jõuda arusaamisele, et füüsiline karistamine on keelatud, kuna see on alandav ning rikub lapse üht olulisemat inimõigust – õigust kehalisele puutumatusele. Uue lastekaitse seadusega tuleb ühiskonnale anda selge signaal, et igasugune laste vastane füüsiline ja vaimne vägivald, sealhulgas kehaline karistamine, on taunitav ja keelatud, seda nii koolis, lasteaias, muudes lasteasutustes kui ka kodus. Teisalt on oluline pakkuda üle Eesti ühtlaselt kättesaadavaid nõustamis- ja tugiteenuseid vanematele, et neid laste vägivallatul kasvatamisel toetada ja julgustada.
