Asjatundja majanduskommentaar: Taastuvenergia ja hinnatõus
Tuule- ja päikeseenergia peamine mure on suured kõikumised tootmisel, see ei võimalda kindlat mahtu. Küsimus on ka kogu süsteemi – tootjatest kuni tarbijateni – arendamise ja käitamise maksumuses ning selle mõjus ühiskonnale.
Kui taastuvenergia ehk katkendlike energiaallikate kasutuselevõtt üha suureneb, kasvavad kaudsed kulud “elektritootmise rajatise” otsestest kuludest suuremaks.
Rajatiste otsesed kulud küll pidevalt vähenevad, kuid ilma toetusteta ei ole tootmine veel konkurentsivõimeline. See toob kaasa ka suuremad elektriarved.
Mida tähendab katkendlik tootmine?
Tuule- ja päikeseenergiat toodetakse vaid siis, kui tuul puhub ja/või päike paistab. See tähendab, et katkendliku taastuvenergia allikate elektriks muundamise rajatised saavutavad maksimaalse tootmisvõimsuse kõigest loetud tundideks aastas.
Näiteks Saksamaal oli tunamullu energiatoodang “päikesest ja tuulest” veidi üle 10% ja veidi alla 20% teoreetilisest kogutoodangust aastas, mis oleks saavutatav pideva tootmisvõimsuse juures.
ELis on praegu olukord, kus teatud ajal enamik rajatisi toodab elektrit (ülemäärane pakkumine) või siis töötab vaid vähemus (ülemäärane nõudlus).
Alati kui tuulest või päikesekiirgusest toodetud elekter ületab võrgu võimsuse ja tarbijate hetkenõudluse, on võimalikud kolm stsenaariumi.
1. Tootmine peatub osaliselt. See tähendab, et osa võimalikust toodangust jääb kasutamata.
2. Võrk koormatakse üle.
3. Kui on olemas vastavad rajatised, saab üleliigse elektrienergia salvestada ja hiljem edastada tarbijatele.
Näiteks Saksamaa ülemäärased tuule- ja/või päikeseenergia tootmismahud põhjustavad juba ülekoormust võrkudele naaberriikides (eelkõige Poolas, Tšehhis, Slovakkias ja Ungaris).
Varuks on aga, kuni ELis ei ole piisavalt elektri salvestamise rajatisi, tavapäraseid elektrijaamu ikkagi vaja, et tasakaalustada taastuvenergia ebapiisavat tootmist ja tagada kindel reguleeritav võimsus.
Kulusid katavad peamiselt tarbijad
Katkendliku taastuvenergia kasutamisest tekkivad kogukulud kannab paratamatult majandus tervikuna, peamiselt tarbijad.
Riikides, kus kehtivad ennetavad toetusmehhanismid katkendlikule taastuvenergiale, näiteks Saksamaal ja Taanis, on kodumajapidamiste elektrihinnad juba praegu 40–60% kõrgemad ELi keskmisest.
Seega tuleb tõdeda, et päikese ja tuule suurem kasutamine viib muutusteni, mis tarbijatele teeks kodumajapidamiste elektri hinnanguliselt 100–200% kallimaks.
See hinnatõus alles algab, tuues kaasa lisatoetuste vajaduse. Ühest küljest tuleks kaitsta madala sissetulekuga inimesi, teisest küljest vajavad kaitset energiamahukad tööstussektorid, nende konkurentsivõime ei väheneks.
Kui energiamahukatele sektoritele kaitset ei pakuta, paigutavad nad oma tootmise Euroopast välja, odavama elektriga riikidesse. Seega lahkub tööstus Euroopast.
Praegu küll loob see illusiooni, et Euroopa jõupingutusi CO2 koguste vähendamisel kroonib edu. Tegelikult toimub aga hoopis “süsinikdioksiidi leke”: kui tooteid ei valmistata enam Euroopas, vaid mujal, jääb nendega seonduv “CO2-jalajälg” maailmas alles või isegi suureneb. Euroopa aga jätab end ilma ressurssidest koos sellest tulenevate tagajärgedega.
Üks võimalik tagajärg on ka see, et väikeettevõtteid ja keskmise sissetulekuga rühmi koormatakse kuludega, millest teatud sektorid vabastatakse.
Järelduseks ei ole see, et taastuvenergiat ei peaks kasutama, vaid et investeeringud ja asjaomased toetusmeetmed peaksid olema hästi läbi mõeldud ja välja töötatud.
Reet Teder
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja
Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees
