Neist on raske välja tulla. Kinnisideed vangistavad terve mõtlemise. Nii saab alati mõne uue või vaba mõtte kohta väita, et “see ei ole Eesti tee”. Kuigi see väide tugineb vaid mõnele uskumusele, omalaadsele religioonile.

Teie ise olete kinnisideedest ja päevapoliitikast vaba?

Tahan säilitada vabadust mõelda asjadest just nii, nagu need mulle tunduvad. Ja seda ka välja öelda. On selge, et kõiksugu ideoloogiatest kinni hoidmine mõjub mõtlemisele väga halvasti.

Valitsuse käitumise kohta võite praegu öelda, et...

...et see on lühiajaline ning pöörab vähe tähelepanu peamisele. Meie olukord on sarnane aastaga 1992. Mõelda tuleb radikaalsetele muudatustele.

Firma tasemel on hea muudatusi teha siis, kui ollakse pankroti äärel. Kui riigis praegu veel muudatusi ei tehta, küllap pole me siis ikka nii käpuli.

Võib-olla on mittemuutmine lihtsalt mugavus?

Tegelikult kõik lausa vihkavad muudatusi. Ka mina ei taha, et oleksin hommikuti ärgates iga kord teistsugune.

Millega aga tagada, et praeguse surve all tehtud muudatused õiged on?

Oma kogemustest võin öelda, et algne, pigem intuitiivselt valitud suund osutubki hiljem õigeks ja edaspidi eriti ei muutu. Seega ei karda ma, et surve all olles valesid otsuseid tehakse.

Aga igaühel on ju veel omad huvid.

Jah. Ning me lähtumegi neist. Vähemalt alateadlikult.

On teilt kui varsti paarkümmend aastat panganduses rassinud mehelt praeguses keerulises olukorras ikka nõu küsimas käidud?

Valitsejad mitte, ettevõtjad küll.

Ja mida te soovitate?

Kinnisvaraettevõtjale seda, et anna kiiremini alla ning vaheta tegevusala.

Aga ülejäänutele?

Keskenduge alale, kus olete pädevaim ja võistlusvõimelisim. Kõrvaltegevused tuleb ohverdada. Just niiviisi majandus puhastubki.

Miks ettevõtted üldse nn kõrvaltegevuste peale läksid?

Suuresti Eesti maksusüsteemi tõttu, mis sunnib raha ettevõttes hoidma. Nii vaadatigi, kuhu seda raha suunata. Ning hinnati, et ühe maja ehitada ja müüa suudab üks mees igal juhul.

Teie olete ka ehitanud?

Ei ole. Aga ka mina usun, et majaga saaksin paremini hakkama kui näiteks farmiga.

Milline maksusüsteem Eestile parem oleks?

Uus jätkusuutlik maksusüsteem nõuaks tänase kinnismõtetel põhineva süsteemi jõulist revideerimist. Maksud on kõik halvad, aga ilma nendeta ei saa. Tõsta tuleks ressursimakse, ettevõtete maksustamise võiks muuta jooksvaks, et kaotada motiiv kunstlikult hoida kinni kapitali.

On oluline, et kapital saaks tõketeta rännata sinna, kus seda kõige kiiremini kasvatatakse. Palju muudki.

Sel juhul võib ta Eestist ju välja rännata?

Siiani on ta ikka sisse rännanud. Välja rändab alles täna. See on märk, et meil tuleb peeglisse vaadata. Nagu poisil, kellele tundub, et tüdrukud teda ei vaata.

Ettekujutus, et meie maksusüsteem on supermagnet kapitali ligitõmbamiseks, on naiivne.

Alustasite hiljuti taas pangaga, nagu pea kaks aastakümmet tagasi. Milline on võimalus, et toonane edu tuleb taas?

Ei usu, et ajalugu täpselt kordub. Pole võimalik, et tekib Hansapank nr 2. Tänased äriplaanid on hoopis teistsugused.

Peamine põhjus aga, miks asjaga tegelema hakkasime, oli see, et üle pika aja tundus Eestis ühele pangale taas ruumi olevat.

Mitmed endised Hansapanga inimesed – Tiina Mõis, Hannes Tamjärv ja Heldur Meerits – kuuluvad koos teiega LHV nõukogusse. Mida võib sellest välja lugeda?

Osaliselt on tegu aktsionäridega, kellel peakski olema esindatus nõukogus. Teiseks kuulan ma hea meelega, mida Tiina, Hannes või Heldur arvavad. Nende arvamus on mulle tähtis.

See tähendab, et teie omavaheline usaldus on ajaproovile vastu pidanud.

Meil pole tõesti mitte ühtegi negatiivset kogemust.

Kas uue panga start läks hästi?

Minema on alati hea hakata. Probleeme vähe, energiat palju. Tahame siiski olla realistid, alustada vaikselt, ehitada vundamenti, näha ette seda, mida omal ajal ei suutnud.

Kindlasti seisab meil ees palju tööd. Tootepaketid pole veel valmis. Oleme piltlikult öeldes vahtralehega pank. Vaatamata tegijate kogemusele, võib üllatusi tulla ka nüüd. Tähtis on aga, et ka kõige raskematel aegadel liiguksime edasi.

Keda klientidena näete?

Keskmise suurusega ettevõtteid. Ettevõte on majanduselu keskpunkt. Pole ettevõtteid, pole töökohti, pole maksulaekumisi. Eesti ettevõtete seas on suur osa elujõulisi, mis võivad ja tahavad areneda, kuid vajavad selleks kapitali.

Keda klientidena pigem ei näe?

Eesti majandus ei muutuks paremaks, kui rahastaksime näiteks maatükkide ostu. Kinnisvara alal on oodata veel mitmeid ebameeldivaid sündmusi, kosumine võtab üsna palju aega.

Aga eraisikutest kliendid?

Hoiustajate ja investoritena jah, tarbimiseks mõeldud rahastamine mitte täna.

Panku tundub Eestis piisavalt ilma teietagi. Mida uut turule toote?

Pool elu panganduses veetnuna olen mõelnud sellele, kuidas ma eraisikuna panka valin. Kõige tähtsam on olnud suhete kvaliteet.

Ehk teisipidi öeldes – mulle pole oluline, et saaksin igal kellaajal kõige odavama pakkumise. Minu jaoks ei sisalda see usaldust, vaid pigem paneb küsima.

Olen skeptiline igiliikurite suhtes. Usun energia jäävuse seadusse. Ka panganduses. Me peame hoiustajatele maksma korralikku intressi, katma oma tegevuskulud, arvestama tõsiasjaga, et kõik laenud ei tule kunagi tagasi ning teenima ka kasumit.

Milline tulevik ootab sms-laenu?

Seal on koos kaks filosoofiat. Üks, et anda laenu kõigile, teine, et hoida intress üle mõistuse kõrge. Aga ka kõrge intress ei aita, kui laenu lihtsalt tagasi ei maksta. Seega ennustan, et sms-laenu pakkujad lähevad pankrotti nii või naa.

Usute seega nn vanamoodsasse pangandusse?

Usun pangandusse, mille keskmes on inimene, ettevõtja. Muidugi on inimesed erinevad. Ühed täidavad oma kohustusi igal juhul, teised püüavad kõiksugu kavaluste ja juriidiliste nippide abil kohustustest kõrvale hoida, raha mitte tagasi maksta.

On üldteada tõsiasi, et 20% inimestest tekitab 80% probleemidest.

Aga tagatised?

Kui siit büroo aknast välja vaadata, näeme Tallinna vanalinna maju. Mis hinda maksid need aastal 1992? Aastal 2000? Aastal 2006? Täna? Järelikult kuulub tagatis pigem ettekujutuste maailma. Ning üle pika aja pole ta kõige tähtsam.

Kui kõrgel või madalal tasemel tehakse LHV Pangas otsus, kellele laenu anda ja kellele mitte?

Usun üksikisiku vastutusse kui ettevõtte edu ühte eeldusse. Seega peab töötaja suuresti ise otsuse tegema. Laenukomiteel on eelkõige kvaliteedikontrolli ja tagasiside roll.

Kas praegu on halb aeg investeerimiseks?

Ei, halbadel aegadel polegi kõige halvem mõte oma tegevust laiendama hakata. Igatahes tundub see praegu palju parem mõte kui kahe aasta eest. Käituda teistmoodi kui ülejäänud pole üldsegi paha.

Miks üldse jõudsime Eesti otsekui unenäolise arengu järel nüüd praeguse halva unenäoni?

Meile muidugi meeldiks mõelda, et majanduslik edu oli eelkõige eestlaste usina töö tulemus. Paraku näeme siin hoopis teisi tegureid: Eesti astumine Euroopa Liitu, suurpankade minek Rootsi pankade kätte. Majanduse areng kiirenes rahajõgede avanedes jõuliselt, paraku tehti ka valesid investeerimisotsuseid.

Põhjused?

Intressid olid madalad, nii unustati, et projektid peavad olema efektiivsed ning et laiskusel või mugavusel pole selles maailmas kohta.

Investeeriti kinnisasjadesse, kuna see tundus kasulikum ja lihtsam kui innovatiivse tootmise püstipanek. Küsimus, miks Eestis kõrgtehnoloogia või eksport ei arenenud, tundub selles valguses isegi kohatu.

Inimlikult oli kinnisvarasse investeerimine mõistetav.

Jah, sest miks peaks raha teenima keeruliselt, kui seda on võimalik teha väga lihtsalt.

Laenu sai ka lihtsalt.

Jah, erasektori võlakoorem kasvas kiiresti. Ning elanike ohtra tarbimise arvel sai riik teha suuri kulutusi ilma laenu võtmata.

Tundus, et see kõik on Eesti oma, eripärane edulugu.

Eesti lugu ei erine olemuslikult ei naabrite omast ega ka klassikalisest spekulatsioonist. Ma ei tea ühtegi kinnisvarabuumi, mis poleks lõppenud krahhiga.

Mis aga eestlaste enesekiitusse puutub, siis peame muidugi endale ütlema, et oleme tublid. Aga kui näed endas pidevalt ainult head, kaotad sideme maakeraga. Ning võid kukkuda.

Nii et kukkumine on praegu paratamatu?

Matemaatiliselt on tõestatav, et kui raha majandusse juurde ei tule, algab tagasilangus. Kuna meie kasv oli 10% aastas, võttis miinusesse jõudmine muidugi pisut aega.

Minu arvates on siin võtmeküsimuseks krooni fikseeritud vahetuskurss. Seda viljelevatel riikidel on kalduvus sisetarbimisele, nagu meil oligi. Kui maailma majandus mullu sügisel kriisi vajus, sai täiendava hoobi ka Eesti eksport.

Seega sai kolm-neli aastat kestnud pidu läbi.

Ilmselgelt. Nüüd tuleb mõelda, mida teha, et majandus taas käivituks. Euro ootamine või 3% eelarvedefitsiidi raamides püsimine pole siin kindlasti ainsad lahendused. Pigem on see hingespüsimine valget laeva oodates.

Muidugi võib ka lihtsalt oodata, sest ükskord ikka ju midagi juhtub.

Edulootuses on rõhutatud, et Eesti on väike ning väikesel ja seetõttu kiirel on paremad võimalused.

Samas mõjub gravitatsioonijõud ka väikesele. Ning peame arvestama, et praegu pole enam 1990. aastad.

Aga innovatsioon, see paljuräägitud päästerõngas?

Näen innovatsioonist ennekõike rääkimas neid, kellel puudub ettevõtja kogemus. Innovatsiooni majanduslik kasulikkus väljaspool ettevõtet pole nii suur, kui võib näida.

Kas on võimalik, et väga head ajad ei tulegi enam kunagi Eestisse tagasi?

Võib küll nii olla. Samas võime ka mõelda, kas olla 17aastane on ikka kõige parem iga. Õnnelikke aegu võib olla ka teistes vanustes.

Miks te ise nüüd veel pangaga riskima hakkasite? Tõenäoliselt oleks varem teenitu võimaldanud laheda elu vähemalt pensionini.

Minu eesmärk pole kunagi olnud pensioniikka jõuda. Ma pole soovinud üldse kuhugi välja jõuda – mõni vahepeatus ehk välja arvata. Minu jaoks on iga uus päev eraldi eesmärk.

Pensioniteemaga seoses mõtlesin pigem pensionifondide saatust.

Vähese raha ja lühiajalise ideoloogia nimel hävitas valitsus kahjuks suure tüki usaldust, murdis lubadusi, andis hoobi pikaajalisele süsteemile.

Selle asemel et maksed pensionifondi peatada, oleks võinud mõelda, mida teha, et fondides olev raha, üle 10 miljardi krooni, leiaks enam tee Eesti majandusse.

Pensioniraha kogumise vajadusest ei pääse me nii või naa.

Sündide-surmade suund on jätkuvalt sama, seega peame koguma raha tulevikus tehtavate väljamaksete tarvis.

Igaüks peaks ka ise kõrvale panema.

Jah, eriti praegune aeg näitab, et nii igal eraisikul kui ka firmal peaks olema rahatagavara puhuks, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud. Toime peame me tulema ju ka halvematel aegadel.

Kus peaksin oma raha praegu hoidma?

Kodus raha ei kasva, inflatsioon aga ei maga kunagi. Raha lihtsaks säilitamiseks sobib pangahoius, intresside tase on nüüd kõrgem kui mõni aasta tagasi.

Kasvatada saab raha aga läbi ettevõtluse, aktsiainvesteeringute, võlakirjade. Näiteks Eesti Energia võlakiri teenis 9–10% aastas. Sama oli Leedu riigi võlakirjadega.

Osa varasid võiks olla ka välisriikidega seotud. Riske tuleb hajutada. Kui paar aastat tagasi lõime trummi, et oleme väga kiire kasvuga riik, siis nüüd oleme kiire langusega.

Uutelt päevadelt Eestis ootate et...

...et muutuks maksusüsteem. Ja et pigem muutuks ka praegune valuutasüsteem.

Valuutakurss ei tohi olla püha lehm. Kõik muu ei saa olla suunatud vaid sellele, et krooni kurssi kinni hoida. Samahästi võiksime oma elu korraldada leivapätsi või bensiiniliitri hinna kinnihoidmiseks. See viib alati moonutusteni.

Ükski valuuta ei ripu ju õhus, vaid kajastab riigis toimuvat. Fikseeritud tänasest kursist hoopis tähtsam on, et Eestis elavad inimesed oleksid tööga hõivatud. Praegune suund viib aga selleni, et kümned tuhanded, kes tahaksid tööd teha, on sellest võimalusest ilma. See on vale otsus, isegi tragöödia.

Miks siis krooni kurssi nii hoolega hoitakse?

Paljudel inimestel on siin oma isiklik huvi. Asju ei analüüsita objektiivselt.

Kursi vabaks laskmine omaks lühiajalist negatiivset mõju ka minule. Aga algul valusana tunduvad asjad on pikaajalise tervise suhtes väga vajalikud.

Mida igaüks meist peaks oma mõtlemises muutma?

Tuleb leppida mõttega, et homne ei ole enam samasugune kui täna. Praegu proovitakse veel samamoodi minna, aga see lõpeb läbikukkumisega.