Abipolitseinike arv väheneb

“Väga paljud liitusid tundepuhangu ajel 2007. aasta aprillisündmuste ajal ja järel, soovides riigile appi tulla. Juba toona andsid nad teada, et regulaarselt pühenduda ei saa – aega pole,” lausub politsei- ja piirivalveameti politseikapten Tiit Teng.

Praeguseks ongi paljud loobunud. Rivvi on jäänud rohkem kui 1400 abipolitseinikku.

Samas on see suur jõud – Soomes pole vabatahtlikke politseiabilisi üldse.

Raha on vaja teenida!

Ajapuudus loobumise põhjusena pole lihtsalt suusoojaks öeldud. Majanduslangus on paljude inimeste sissetulekuallikad niredeks kuivatanud ning nad töö otsinguil liikvele sundinud – ka välismaale.

Olulist rolli mängis masu teiselgi moel. Kui varem maksid paljud omavalitsused abipolitseinikele tegevustoetust, muretsesid vormiriided või jalgrattad, hüvitasid bensiinikulu, siis nüüd on see võimalus vähenenud.

Möödunud aasta algusest kehtima hakanud uus seadus karmistas ka nõudeid abipolitseinikule: kandidaat peab oskama korralikult eesti keelt, olema vähemalt keskharidusega, karistamata ja hea tervisega.

Pensioniealised abijõud lahkuvadki enamasti just tervislikel põhjustel.

“Meie piirkonna viieteistkümnest abipolitseinikust neli-viis on maininud, et kavatsevad tänavu ameti halveneva tervise tõttu maha panna,” on Märjamaa abipolitseinike koordinaator Monica Kuusiste hääles tunda kurbusenoote.

Noori aga tuleb peale vähe. Kuusiste sõnul on olnud selliseidki juhtumeid, kus nooruse lolluses kriminaalkaristuse kaela korjanud inimene soovib astuda abipolitseinikuks, kuid seadus teda korrakaitsjana enam kasutada ei luba.

Riigile kasulik hobi

Kuid on ka paiku, kus abipolitseinike enamik just eakamad ongi. Lääne-Virumaal Kunda–Viru-Nigula konstaablipiirkonnas on kolmest abipolitseinikust kaks üle kuuekümne.

“Seda tunnet küll pole, et ei jaksa. Ära lähen alles siis, kui öeldakse, et olen liiga vana,” naerab 62aastane Kundas elav, kaheksandat aastat abipolitseinikuna tegutsev Ermine Šalk.

Oma hea kehalise vormi põhjustest, mis endast paarkümmend aastat nooremate politseinikega 12tunniseid valvekordi vastu aitavad pidada, ta saladust ei tee: sörkimine ja kepikõnd.

Šalk töötas varem passiametnikuna, abipolitseinikuks hakkamine tuli justkui selle loomuliku jätkuna. “Eks see on meil natuke perekonnaviga ka. Tütar on mul Rakveres kriminaalpolitseinik,” muigab proua.

Perekonna mõju tunnistab ka 31aastane Monica Kuusiste, kes abipolitseinikuna tegutsenud juba 13 aastat.

Ta on teinud seda kolme lapse – 11-, 7- ja kaheaastase – kasvatamise, autoelektroonikuks-diagnostikuks õppimise ning oma töökoja sisseseadmise kõrvalt.

Kuusiste ema ja isa olid omal ajal miilitsad. Politseinikuks hakkaja naine aga õppida ei soovinud, pereelu oleks kannatanud.

Parem kui Inglismaal

Kui brittidel on umbes 4500 elaniku kohta ametis üks nn erakorraline konstaabel, siis meil on seis palju parem – üks abipolitseinik ligikaudu 900 inimese kohta.

Nad teevad ära tohutu töö. Kõigi abipolitseinike töötundide kogupanus möödunud aastal võrdus 35 põhitöökohaga töötava politseiametniku aastatööga.

Võttes aluseks patrullpolitseiniku keskmise töötasu, panustasid abipolitseinikud avaliku korra ja turvalisuse tagamisse kokku 350 000 euro eest ehk umbes 240 eurot iga abipolitseiniku kohta.

Enamik Eesti abipolitseinikest töötab koos korrakaitsepolitseinikega.

“Kriminaalpolitseinikud on erialast tulenevalt veidi umbusklikumad ja abiliste osas valivad. Samas on korrakaitsesse ka enam abi vaja,” selgitab politsei pressiesindaja Mihkel Loide.

Tavaliselt käib abipolitseinik patrullimas või reidil kord-paar kuus.

Raasikul elava ja tootmisettevõttes insenerina töötava Aavo Sireli kõige meeldejäävam ülesanne on siiani olnud möödunud aasta aprillis Tallinnas toimunud NATO tippkohtumise turvamine.

“Nägin kõiki kõrgeid külalisi, hoolimata sellest, et pidin seljaga nende poole seisma,” jutustas ta.

Märjamaa aleviku Via Baltica äärne paiknemine teeb Monica Kuusiste kõige koledamateks olukordadeks aga liiklusõnnetused.

Kodukant tuleb kasuks

See, et abipolitseinikud kohalikke inimesi tunnevad, tuleb neile ainult kasuks. Ka siis, kui vaja kedagi noomida või korrarikkumiselt kinni pidada.

“Inimesed ei pahanda, saavad aru, et me teeme pelgalt oma tööd,” kõneleb Ermine Šalk.

Aavo Sirel arvab, et n-ö naabrimehe-suhe aitab juhtumit vahel hoopis õiglaselt lahendada.

Monica Kuusiste sõnul kehtib neil politseinikest partneritega selline tööjaotus, et kui korralekutsutav on ühe tuttav, siis see taandub ning juhtumi lahendab teine.

Politseikapten Tiit Tengi arvates on oma küla mees vahel tõhusamgi probleemi lahendaja kui kaugelt pärit tundmatu politseinik.

Külad on väikesed ja abi sageli kaugel, pühendunud abipolitseinik aga kogukonda ja riigivõimu ühendav lüli.

“Turvatunnet suurendab iga vormikandja, olgu ta siis politseinik või abi,” sõnab Teng.

Abipolitseinik

on isik, kes vabatahtlikult oma vabast ajast osaleb politsei tegevuses;

abistab politseid avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel, tõrjumisel ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel, liiklusturvalisuse tagamisel ja liiklusjärelevalve teostamisel;

peab olema 18aastane vähemalt keskharidusega Eesti kodanik, kes valdab eesti keelt politseiametnikele ette nähtud keeleoskustasemel ning vastab kutsesobivuse nõuetele;

ei tohi omada karistatust tahtlikult toime pandud kuriteo eest;

peab enne kandideerimist omal kulul läbima eelneva ja tegutsemise ajal perioodiliselt tervisekontrolli.

Allikas: abipolitseiniku seadus

Abipolitseinikud maakondade kaupa 2011 

Allikas: politsei- ja piirivalveamet